Kurtsin vanaemale, et mu presskann läks katki. Kuna vanaemad on teatavasti alati olemas, kui mõni lapselaps abi vajab, ütles ta, et poodi minema ma küll ei pea, tal on just see, mida ma vajan. Ja oligi, presskann kuhu üks suur tassitäis kohvi täiesti ideaalselt ära mahub. 😀
Tegelikult, kui nüüd PÄRIS aus olla, sain ma temalt suisa KAKS presskannu, teine on suurem. Aga see pisike on üksi veedetud hommikuteks nii ideaalne. Teen oma superpauahjõuhommikusööki, suure tassi kohvi ja chillin aknast välja vahtides. Mõnna-mõnna-mõnna. Aitäh, vanaema.
Pildi nimi on “Hipsterlik tumedates toonides vaikelu kohvi ja raamatutega”. Ja päris kindlasti ei ole selle nimi “Valgustus läks per*e”. Kuigi jah, ma tegelikult SAAN aru, et see igati elus puu taustal tähendab, et vaikelu see enam ei ole, sest see natüür ei ole sugugi mort. Heh-heh-heh.
Pärdikute päevaraamat 