Forever alone

IMG_2855

Kurtsin vanaemale, et mu presskann läks katki. Kuna vanaemad on teatavasti alati olemas, kui mõni lapselaps abi vajab, ütles ta, et poodi minema ma küll ei pea, tal on just see, mida ma vajan. Ja oligi, presskann kuhu üks suur tassitäis kohvi täiesti ideaalselt ära mahub.😀

Tegelikult, kui nüüd PÄRIS aus olla, sain ma temalt suisa KAKS presskannu, teine on suurem. Aga see pisike on üksi veedetud hommikuteks nii ideaalne. Teen oma superpauahjõuhommikusööki, suure tassi kohvi ja chillin aknast välja vahtides. Mõnna-mõnna-mõnna. Aitäh, vanaema.

Pildi nimi on “Hipsterlik tumedates toonides vaikelu kohvi ja raamatutega”. Ja päris kindlasti ei ole selle nimi “Valgustus läks per*e”. Kuigi jah, ma tegelikult SAAN aru, et see igati elus puu taustal tähendab, et vaikelu see enam ei ole, sest see natüür ei ole sugugi mort. Heh-heh-heh.

4 kommentaari

  1. Või täna läks presskann?

    • Mis siit nüüd tuleb, huvitav.

  2. Nu… natüürmort märgib enamasti maalikunstis siiski loomse elu (surnud loomad on OK) puudumist, sest lilled vaasis ja nt õunad, mis eelduste kohaselt sisaldavad seemneid, millest võiks kasvada uus puu, jne, on natüürmordil omal kohal sama hästi nagu rusikas on omal kohal silmaaugus (aga ma ei ütle, kelle silmaaugus).
    Kuigi jah, taustal kasvav puu on siiski juba maastik. Düüd.

  3. ja ega vaikelu pea tähendama sõna-sõnalt natüürmorti niikuinii. taimed on kahtlemata vähem lärmakad kui loomad.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid