dogs

Supilinna idüll

10440186_950840804926870_5385983151674894718_n

Oeh. Mulle väga meeldib siin elada, sest minu keskmisest boheemlaslikum elustiil tundub siinses keskkonnas suisa tagasihoidlik, aga vahepeal ajavad need värvikamad inimesed ikka natuke närvi mustaks. Mul on siin nimelt sellised imelikud linnainimese kombed, et ma esiteks ei lase oma koera üksi küla vahele jalutama ja teiseks suisa koristan tema järelt (meie kõrvalmaja koeraomanik on minu käest suisa küsinud, et MIKS OMETI). Teiste supilinlaste meelest on normaalne, et kasse kulubki ju nagu leiba ja kui uued naabrid nende lillepeenart liivakastina kasutava kassi varjupaika lasevad viia, on nad halvad inimesed. Kassidega pole meil tegelikult probleemi, lillepeenraid mul ei ole ja Atul on nendega mingi imelik hierarhia paigas (meie trepikoja oma on sõps, maja teises pooles elav suur mauk on vist kasvu poolest juba respekti väärt ja kaks kõrvalmaja oma aetakse loa korral nalja pärast kuuri katusele, kui nad eest ära viitsivad joosta – kui ei viitsi, jookseb Atu nendeni ja tuleb pettunult tagasi, sest teised ei oska tema kvaliteetmeelelahutust hinnata) ning minul on tegelikult ka ükskõik, palju neid kulub või ei kulu, mingi üsna konstantne number neid on ja meie maja omad tunduvad ka sellised keskmisest taibukamad olevat. Ja ma muidugi utreerin pisut, sest tegelikult on vähemalt minu lähiümbruses suuremas osas normaalsed loomaomanikud, võib isegi öelda, et seaduskuulekamad kui mina, sest minu koer pole ju suurema osa ajast rihma otsas, kui pole just ohtu, et ta muidu kitsamas kohas kellelegi jalgu või ratta alla jääb. Ja üldiselt linnas elav kass, kes on esimesed paar aastat juba üle elanud, oskab vaadata ka, millal ta teele astub. See on mulle selline keeruline teema, sest mulle väga meeldivad kassid, aga ma ei tahaks neid tubasena pidada, aga süda ei lubaks ka välja hulkuma lasta, nii et linnas mulle ilmselt kassi ei tule.

Igatahes. Lisaks kõigile neile normaalsetele loomadele on meie aias ka mingi taks ja nässu, kes lihtsalt kogu aeg lahtiselt ümber maja jõlguvad. Üks täiesti omapäi, teisel on vahepeal omanik kuskil lähiümbruses. Ja minu koer saab nendega normaalselt läbi, aga mure on selles, et taks tahab hulkuda ja meelitab seda teist ka pidevalt endaga kaasa. Ja kui mina oma koeraga jalutama lähen, üritab end kaasa pressida, aga ma ei taha ju suvalist võõrast koera kaasa, kes mu sõna ei kuula. Naabrite seisukoht on, et kärata, siis ta läheb ju minema – mis enamasti toimib, kui ma olen üksi, kuigi ühe korra on ta näiteks mulle spordiklubini järele jalutanud. Üksinda Kartuli tänavast TÜSKi on minu meelest ühele pisikesele väikese aruga koerale ikka natukene liiga pikk ja ohtlik reis, aga tundub, et peale minu keegi teine eriti selle pärast südant ei valuta. Täna aga tahtsin ma Atuga jalutama minna. Märts, jooksuka lõpp (tundus, et noormeeste meelest tippaeg, kuigi Atu ise ei tundu enam juba ca nädal aega nii arvavat). Ja me ei saanudki lihtsalt kuskile minna, sest kaks härrasmeest leidsid, et nad peavad end kaasa pressima. Käisin isegi taksiomaniku uksele koputamas, lahti keegi ei teinud, kui seal ka keegi kodus oli. Õnneks on mul kaks trepikoda – sain lõpuks oma koeraga jalutama nii, et läksin üles kolmandale korrusele tagasi, läbi pööningu teise trepikotta, sealt alla ja siis hiilisin teisest väravast välja ja jalutasin hoopis teisele poole, kui alguses plaanisin. Atul oli muidugi hea meel, uued lõhnad ja mis kõik veel, aga see ei ole ju normaalne, et ma pean oma maja ümber hiilima nagu varas, sest naabrid ei viitsi oma koertel silma peal hoida.

Tegelikult peaksin ma muidugi õnnelik olema, need kaks on vähemalt väikesed ja armsad, tahavad ainult sõpsida ja Atule nad meeldivad ka. Kui ma veel Tähtveres elasin, oli Vikerkaare tänavas kahe suure koeraga tropp, kelle koerad pidevalt aiast “välja said” ja mind korra konkreetselt terroriseerisid, kui ma kahe suure toidukotiga koju üritasin minna – ja kui ma järgmisel päeval omanikuga sellest rääkima läksin, arvas ta, et äkki ma ei peaks siis mööda seda tänavat jalutama, kui mul hakkliha kotis on. Taksiomanikuga saab vähemalt rääkida, kui ta parajasti kodus juhtub olema, ja kui talle öelda, et hoia nüüd oma lambukest paar minutit kinni, et ma oma nunnuga ära jõuaksin minna, siis hoiab ka. Lihtsalt neil õnnetutel päevadel, kui koeraga spiooni kombel mööda pööningut pead hiilima, ajab ikka natuke pahuraks.

Ära ikka ei koli. Otsustasin, et mulle meeldib siin, jään vähemalt üheks talveks veel. Seda enam, et naabrid on toredad ja korter soe ja kõik oluline (loe: trenn) lähedal. Aga vahel tahaks lihtsalt öelda, kui raske mu elu on. Tegelikult pole muidugi põhjust muretseda, paari päeva pärast on Atul jooksuaeg ametlikult läbi, siis lasen oma 30 kg rõõmu ka lihtsalt hommikul tööle minnes uksest välja ja õhtul koju tulles tuppa tagasi. Ega ta ometi teistest kehvem ole. 😀

P.S. Igaks juhuks ütlen, et pildil olev värav pole looga seotud, lihtsalt on äge.

anna kannatust · faith · literature

Küll keeled on ühed huvitavad asjad

Kas pole huvitav, et eesti keeles on väljend tanki panema ilmselgelt halvustava alatooniga, mingi lollike või ullike võtab saab löögi enda peale, see määritakse talle (enamasti tagaselja) kaela, aga inglise keeles (ilmselgelt arvutimängude mõjul) on to tank väga äge asi ja tähendab, et inimene on lihtsalt nii karm, et saab seda löögi enda peale võtmist endale lihtsalt lubada? Ja teeb seda tihtipeale veel omal algatusel.

Teemavahetus. Lugesin veel ühte raamatut, nimeks “The Power of Full Engagement“. Kirjutamisstiil mulle väga ei meeldinud, kõik oli kirja pandud nagu Ülim Tõde, nagu loeks pühakirja. Ameerika autorid ühesõnaga. Aga point väga lihtne – me ei pea haldama mitte oma aega, vaid oma energiat, et seda parimal võimalikul viisil ära kasutada. Ja mulle, kes ma pole väga 8-17 inimene, sobib eriti nende teooria, et minu eluviis (vahel paar nädalat rabad ja siis mitu päeva või koguni nädala puhkad) on suurepärane ja et on igati normaalne energia laineharjal sõita, kui seda parajasti on, ja siis natuke puhata, kuni uus peale tuleb. Ja noh, kui ei tule, siis mõelda, kas ikka magad piisavalt, kas paned masinasse normaalset kütust jne.

1. Energia jaguneb neljaks (ja kasutada tuleb neid kõiki energiavorme – st kõiki treenida ja kõiki tasakaalus hoida): füüsiline, emotsionaalne, mentaalne ja spirituaalne.

2. Energiavarudele mõjub halvasti nii nende üle- kui alakasutamine nii et tuleb mõõdukust õppida. (Ma mõtlesin selle koha peal, et bye, bitches, I’m out) Aga energia kulutamine ei käi ühtse joonena, vaid RÜTMILISELT. Mhmh.

3. Lihaseid treenitakse neid süstemaatiliselt ja mõõdetult vigastades. Vaimset vastupidavust samuti.

4. Edu võtmeks on “positiivsed energiarituaalid”. Ehk siis tegelikult lihtsalt häid harjumusi. Ehk siis pm sama, mis eelmises raamatus. Kui häid harjumusi veel ei ole, tuleb esmalt teadlikult mõelda, mida ja MIKS vaja on, mõelda, mille poolest see tänasest käitumisest erineks ja kuidas seda rakendada ja … Noh, siis ongi ainult see tibatilluke realiseerimisprotsess.

Iroonia irooniaks, aga tegelikult on küll tihti nii, et just see eneseanalüüsi oma on kõige keerulisem. Välja mõelda, mida sa TEGELIKULT tahad, mis soovitud tulemuseni jõudmist takistab (sh ka oma vigu realistlikult analüüsides), kas ja kuidas võimalikult efektiivselt selle tulemuse poole liikuda. Kui on selge, mida, millal ja kuidas teha tuleks, on kõik muu juba natuke kergem.