Kas pole huvitav, et eesti keeles on väljend tanki panema ilmselgelt halvustava alatooniga, mingi lollike või ullike võtab saab löögi enda peale, see määritakse talle (enamasti tagaselja) kaela, aga inglise keeles (ilmselgelt arvutimängude mõjul) on to tank väga äge asi ja tähendab, et inimene on lihtsalt nii karm, et saab seda löögi enda peale võtmist endale lihtsalt lubada? Ja teeb seda tihtipeale veel omal algatusel.
Teemavahetus. Lugesin veel ühte raamatut, nimeks “The Power of Full Engagement“. Kirjutamisstiil mulle väga ei meeldinud, kõik oli kirja pandud nagu Ülim Tõde, nagu loeks pühakirja. Ameerika autorid ühesõnaga. Aga point väga lihtne – me ei pea haldama mitte oma aega, vaid oma energiat, et seda parimal võimalikul viisil ära kasutada. Ja mulle, kes ma pole väga 8-17 inimene, sobib eriti nende teooria, et minu eluviis (vahel paar nädalat rabad ja siis mitu päeva või koguni nädala puhkad) on suurepärane ja et on igati normaalne energia laineharjal sõita, kui seda parajasti on, ja siis natuke puhata, kuni uus peale tuleb. Ja noh, kui ei tule, siis mõelda, kas ikka magad piisavalt, kas paned masinasse normaalset kütust jne.
1. Energia jaguneb neljaks (ja kasutada tuleb neid kõiki energiavorme – st kõiki treenida ja kõiki tasakaalus hoida): füüsiline, emotsionaalne, mentaalne ja spirituaalne.
2. Energiavarudele mõjub halvasti nii nende üle- kui alakasutamine nii et tuleb mõõdukust õppida. (Ma mõtlesin selle koha peal, et bye, bitches, I’m out) Aga energia kulutamine ei käi ühtse joonena, vaid RÜTMILISELT. Mhmh.
3. Lihaseid treenitakse neid süstemaatiliselt ja mõõdetult vigastades. Vaimset vastupidavust samuti.
4. Edu võtmeks on “positiivsed energiarituaalid”. Ehk siis tegelikult lihtsalt häid harjumusi. Ehk siis pm sama, mis eelmises raamatus. Kui häid harjumusi veel ei ole, tuleb esmalt teadlikult mõelda, mida ja MIKS vaja on, mõelda, mille poolest see tänasest käitumisest erineks ja kuidas seda rakendada ja … Noh, siis ongi ainult see tibatilluke realiseerimisprotsess.
Iroonia irooniaks, aga tegelikult on küll tihti nii, et just see eneseanalüüsi oma on kõige keerulisem. Välja mõelda, mida sa TEGELIKULT tahad, mis soovitud tulemuseni jõudmist takistab (sh ka oma vigu realistlikult analüüsides), kas ja kuidas võimalikult efektiivselt selle tulemuse poole liikuda. Kui on selge, mida, millal ja kuidas teha tuleks, on kõik muu juba natuke kergem.
Pärdikute päevaraamat 
Üks kommentaar “Küll keeled on ühed huvitavad asjad”