Oeh. Mulle väga meeldib siin elada, sest minu keskmisest boheemlaslikum elustiil tundub siinses keskkonnas suisa tagasihoidlik, aga vahepeal ajavad need värvikamad inimesed ikka natuke närvi mustaks. Mul on siin nimelt sellised imelikud linnainimese kombed, et ma esiteks ei lase oma koera üksi küla vahele jalutama ja teiseks suisa koristan tema järelt (meie kõrvalmaja koeraomanik on minu käest suisa küsinud, et MIKS OMETI). Teiste supilinlaste meelest on normaalne, et kasse kulubki ju nagu leiba ja kui uued naabrid nende lillepeenart liivakastina kasutava kassi varjupaika lasevad viia, on nad halvad inimesed. Kassidega pole meil tegelikult probleemi, lillepeenraid mul ei ole ja Atul on nendega mingi imelik hierarhia paigas (meie trepikoja oma on sõps, maja teises pooles elav suur mauk on vist kasvu poolest juba respekti väärt ja kaks kõrvalmaja oma aetakse loa korral nalja pärast kuuri katusele, kui nad eest ära viitsivad joosta – kui ei viitsi, jookseb Atu nendeni ja tuleb pettunult tagasi, sest teised ei oska tema kvaliteetmeelelahutust hinnata) ning minul on tegelikult ka ükskõik, palju neid kulub või ei kulu, mingi üsna konstantne number neid on ja meie maja omad tunduvad ka sellised keskmisest taibukamad olevat. Ja ma muidugi utreerin pisut, sest tegelikult on vähemalt minu lähiümbruses suuremas osas normaalsed loomaomanikud, võib isegi öelda, et seaduskuulekamad kui mina, sest minu koer pole ju suurema osa ajast rihma otsas, kui pole just ohtu, et ta muidu kitsamas kohas kellelegi jalgu või ratta alla jääb. Ja üldiselt linnas elav kass, kes on esimesed paar aastat juba üle elanud, oskab vaadata ka, millal ta teele astub. See on mulle selline keeruline teema, sest mulle väga meeldivad kassid, aga ma ei tahaks neid tubasena pidada, aga süda ei lubaks ka välja hulkuma lasta, nii et linnas mulle ilmselt kassi ei tule.
Igatahes. Lisaks kõigile neile normaalsetele loomadele on meie aias ka mingi taks ja nässu, kes lihtsalt kogu aeg lahtiselt ümber maja jõlguvad. Üks täiesti omapäi, teisel on vahepeal omanik kuskil lähiümbruses. Ja minu koer saab nendega normaalselt läbi, aga mure on selles, et taks tahab hulkuda ja meelitab seda teist ka pidevalt endaga kaasa. Ja kui mina oma koeraga jalutama lähen, üritab end kaasa pressida, aga ma ei taha ju suvalist võõrast koera kaasa, kes mu sõna ei kuula. Naabrite seisukoht on, et kärata, siis ta läheb ju minema – mis enamasti toimib, kui ma olen üksi, kuigi ühe korra on ta näiteks mulle spordiklubini järele jalutanud. Üksinda Kartuli tänavast TÜSKi on minu meelest ühele pisikesele väikese aruga koerale ikka natukene liiga pikk ja ohtlik reis, aga tundub, et peale minu keegi teine eriti selle pärast südant ei valuta. Täna aga tahtsin ma Atuga jalutama minna. Märts, jooksuka lõpp (tundus, et noormeeste meelest tippaeg, kuigi Atu ise ei tundu enam juba ca nädal aega nii arvavat). Ja me ei saanudki lihtsalt kuskile minna, sest kaks härrasmeest leidsid, et nad peavad end kaasa pressima. Käisin isegi taksiomaniku uksele koputamas, lahti keegi ei teinud, kui seal ka keegi kodus oli. Õnneks on mul kaks trepikoda – sain lõpuks oma koeraga jalutama nii, et läksin üles kolmandale korrusele tagasi, läbi pööningu teise trepikotta, sealt alla ja siis hiilisin teisest väravast välja ja jalutasin hoopis teisele poole, kui alguses plaanisin. Atul oli muidugi hea meel, uued lõhnad ja mis kõik veel, aga see ei ole ju normaalne, et ma pean oma maja ümber hiilima nagu varas, sest naabrid ei viitsi oma koertel silma peal hoida.
Tegelikult peaksin ma muidugi õnnelik olema, need kaks on vähemalt väikesed ja armsad, tahavad ainult sõpsida ja Atule nad meeldivad ka. Kui ma veel Tähtveres elasin, oli Vikerkaare tänavas kahe suure koeraga tropp, kelle koerad pidevalt aiast “välja said” ja mind korra konkreetselt terroriseerisid, kui ma kahe suure toidukotiga koju üritasin minna – ja kui ma järgmisel päeval omanikuga sellest rääkima läksin, arvas ta, et äkki ma ei peaks siis mööda seda tänavat jalutama, kui mul hakkliha kotis on. Taksiomanikuga saab vähemalt rääkida, kui ta parajasti kodus juhtub olema, ja kui talle öelda, et hoia nüüd oma lambukest paar minutit kinni, et ma oma nunnuga ära jõuaksin minna, siis hoiab ka. Lihtsalt neil õnnetutel päevadel, kui koeraga spiooni kombel mööda pööningut pead hiilima, ajab ikka natuke pahuraks.
Ära ikka ei koli. Otsustasin, et mulle meeldib siin, jään vähemalt üheks talveks veel. Seda enam, et naabrid on toredad ja korter soe ja kõik oluline (loe: trenn) lähedal. Aga vahel tahaks lihtsalt öelda, kui raske mu elu on. Tegelikult pole muidugi põhjust muretseda, paari päeva pärast on Atul jooksuaeg ametlikult läbi, siis lasen oma 30 kg rõõmu ka lihtsalt hommikul tööle minnes uksest välja ja õhtul koju tulles tuppa tagasi. Ega ta ometi teistest kehvem ole. 😀
P.S. Igaks juhuks ütlen, et pildil olev värav pole looga seotud, lihtsalt on äge.
Pärdikute päevaraamat 
Ehh kuidas ma sinust aru saan 🙂 Supilinnas arvatakse jah, et nii nagu 30 aastat tagasi siis nii peab ka praegu olema ja jääma. On ju tore iga aasta uus kass võtta ja keda need junnid häirivad… kutsu peab saama jalutada ja paaritada ning kassidest me üldse ei räägi. Õnneks on jalutavate koerte suhe minu vanemasse penisse hirm 🙂 ei tea kust pärit aga ju ta siis nii kole välja näeb. Kui meie välja ilmume siis ots ümber keeratakse ja kodu poole vuditakse. Ja kuna noorem ullike näeb samasugune välja siis õnneks kardetakse teda ka 🙂 Ja kassidega on meil kasvatuslik suhe. Seni on piisanud paarist korrast tagaajamisest (jah, olen paha ja lasen öösel autotühjal ajal koeral kassi taga ajada, tean, et kätte ta teda ei saa aga õppetunni annab) ning sellel meie liikumise trajektooril seda kassi enam kunagi näha ei ole 🙂
Sellega ole ettevaatlik. Kunagi ammu kuulasin (viisakalt) ühe Tartu boheemlase rõõmsat kirjeldust, kuidas tema šoti terjer armastab jalutuskäikude ajal hopsti üle heki hüpata ja seal hopsti, värske surnud kass lõugade vahel, jälle tagasi hüpata.
Ma. Ei. Öelnud. Talle. Selle. Kohta. Midagi.
Aga sisimas loodan, et talle pissiti väga kõvasti kinga sisse.
Hei, olen olen 🙂 ja ei ole ta veel ühtegi kassi oma 7 eluaasta jooksul kätte saanud. Nüüd kolmejalgsena ilmselt pole enam lootust ka. Ja ole mureta, auto peale pissivad need toredad jalutavad kassid nii kui nii juba iga nädal… Aga ikkagi ei saa ma aru, miks kassid tohivad lahtiselt jalutada ja koerad mitte… kusjuures osad neist kassidest ründavad ka koeri.. omast kogemusest tean!
Kassid KA EI TOHI lahtiselt jalutada, ffs
Sekundeerin AbFabile:
Click to access lvk4m_0119.pdf
“Koera ja kassi võib pidada omanikule kuuluvas või tema valduses olevas ehitises või territooriumil. Territoorium (ala) peab olema piiratud selliselt, et on välistatud koera või kassi väljapääsemine. “
Kui see kirjeldatud hekk asus omaniku krundi piiril, siis need mulle kirjeldatud loojakarja läinud kassid olid täiesti omaniku valduses oleval territooriumi, lihtsalt mulle kirjeldatud (tore) koer oli piiririkkuja…
Üldiselt ma seda jutt väga kaua kuulata ei tahtnud muidugi, seetõttu detaile ei tea.
Võib versus saab – ilmselt on koera liikumisi kergem krundi piires hoida, kui kassi liikumisi (ronib puu otsa/üle plangu), seetõttu on avalikkuse teadvuses kinnistunud just see hoiak. Teisalt on kassi koerast kergem ainult toaloomana pidada, kass ei vaja jalutuskäike.
Oh moonika! Su kommentaar on niivõrd hea, et salvestasin tuleviku jaoks. Et seda ikka ja jälle lugeda. Faili nimeks panin “Naised ja patsifism”:))
Alati on äratundmisrõõm näha seda naiste vaimustust kui nende laps-koer-kass-mees end “maksma paneb” ja nõrkadele (vaenlastele) koha kätte näitab.
Ma ei saa aru, miks siin see mõttetu sildistamine. Minu eks lasi ka koeral ringi jõlkuvad kassid meie aiast minema kihutada ja oli ise vaimustuses – käitus naiselikult siis sinu meelest või? Asi ei ole vaenlastes või nõrk olemises, vaid selles, et kui sul on oma porgandipeenar, siis sa ei taha naabrite kassi seal asjatamas näha.
Ohh 😊 tõenäoliselt oleksin pidanud lause miks kassid võivad lahtiselt jalutada jutumärkidesse panema. Minu viga. Olen seadustest täitsa teadlik. Aga millegipärast suur hulk inimesi arvab, et kassidele kehtivad teised reeglid. Ja Mad Max, tuleb vist meelitatud olla 😉 aga tegelikult ei naudi, tigedaks ajab, et seda tegema pean. Ei taha näha, kuidas kass tänaval auto alla jookseb kui koera näeb. Pigem hakaku kartma seda trajektoori ja hoidku ennast aedadesse, parem koju. Vot.
Ma ei pidanud silmas, et seda tegema ei peaks vaid märkisin järjekorselt ära naiste-meeste sisemise sarnasuse. Oma koera võõrale kassile kallale ässitamise rõõm pärineb samast allikast mis vene sõduritel kui nad pärast teist maailmasõda saksa kodanike kallal õiglust teostasid.
Moonika, sa võid oma koera või lapse kallale ässitada kellele tahad aga palun tunnista kuidas su silmad rahulolevalt kilasid sel ajal kui see hädine kassiroju elu eest põgenes. Tunnista, et sul oli samal ajal väga mõnus füüsilise rahulolu tunne.
Sa ajad täielikku jura, ei karda ükski neist kassidest oma elu pärast siin, nad teavad väga hästi, kui kaugele ja kui kiiresti nad jooksma peavad. Mul ka teine koer ajab neid vahel puu otsa, jäävad kõige alumisele oksale passima ja teda veel mõnitama. Ehk teil Tallinnas on mingid hädised kassid, aga Supilinna omad sinusugusele varjatud sadistile (või on sul pigem mingi kompleks, otsid teistes neid jooni?) küll sellist rahuldust ei pakuks.
Rents.. aitähh, et vastuse juba valmis kirjutasid 🙂 Keelel oli midagi täpselt sarnast aga nüüd ei hakka sind kordama!
ja Mad Max.. miks sa arvad, et ma ässitan?? Ei ässita, kui kass jalgu jääb siis lihtsalt läheb… vahetevahel isegi kuuletub röögatuse peale ja ei läheb 🙂 Kuigi seda sa vist ei usu.. et ma keelan kah. Silmade rahulolust vilamise kohta jään vastuse võlgu – ei ole veel harjunud peeglit hommikustel jalutuskäikudel kaasas kandma, et oma võrratult kaunist nägu iga moment imetleda 😛
Te võiksite seal tänaval sildid üles lüüa, et siin on koerašariaadi piirkond ja keelatud on kassid, BMWd ja keskmised eesti mehed:))
Minu koer, muide, armastab kasse. Ja pole veel täheldanud, et tal midagi meeste vastu oleks, kui välja arvata need, kes minu suhtes ähvardavalt käituvad.
Ja-jah Rents, sinu koer ei hammusta:))
Mul lihtsalt tulevad pähe erinevad allegooriad kui õiglase Monika kommentaare loen.
Eks ela ju meiegi – nagu supilinna kassid – kellelegi teisele kuuluval territooriumil. Eesti asub teatavasti endistel Venemaale kuuluvatel aladel (vt Põhjasõda). Ning kui Venemaa oma “koerad” lahti laseb, siis peavad kõik “fašistilibud” põgenema nagu supilinna kassid:))
Õiglus on ühesuunaline tänav.
No naabrite kass trügib mulle pidevalt vägisi külla. Ainus kord, kui koer üldse on temaga midagi teinud, oli siis, kui see kass tema söögikaussi inspekteerima läks – siis tormas kohale ja lükkas ta ninaga eemale. Oleks ta tahtnud hammustada, küllap ta oleks seda teinud, nii et ma järeldan, et ju siis ei taha. 😀
Igasugu kahtlastele kujudele (näiteks “kogemata valesse korterisse astunud” purjus meeskodanikule) on ta külge hüpanud küll, ma ei pane seda talle sugugi pahaks. Tema mõtles ilmselt, et vaataks, äkki annab midagi ära virutada, minu koer mõtles, et vaataks, äkki annab hammustada. Eks meil igaühel omad eesmärgid, sellises olukorras istuvadki mulle minu kutsukese omad rohkem.
Ja selge see, et me elamegi maailmas, kus tihtipeale suurem sööb väiksema ära, aga see ei tähenda, et keegi väiksemaid pidevalt lihtsalt kiusamise pärast kiusaks. Kui sinu enesekehtestamisest rääkida, siis suur ei pea ju pisikestele midagi tõestama, koer teab niigi, et on kassist suurem. Kui kass selle ära unustab, siis tuletatakse seda meelde, mitte ei käida niisama näkku panemas. Vastupidi, ma olen täheldanud, et paljudele koertele meeldib just väljakutse – minu isane koer näiteks tahtis ükskord hobusega ülbitseda, hobune tõmbas tal selle peale sõbralikult keelega üle näo. 😀 Ja Venemaa tahab ju pidevalt USA-ga ülbitseda, kes ka selle peale ütleb, et “ole nüüd, nunnukene, proovi seal Ukrainas ka ikka vähem rabeleda,” eks see ole ju põhimõtteliselt sama asi.
to Rents
Ega ma vastu vaidle. Tugevamal Monikal ja tema koeral on õigus. Hulkuvatel kassidel mitte. Mõnes teises taustsüsteemis on aga Monika ise tolle kassi rollis. Nagu me kõik võime sellesse rolli sattuda (ning olemegi palju kordi juba sattunud elu jooksul. Koolis ja tänaval). Sellele ei pannudki fookust praegu.
Kuna siin blogis on läbivaks teemaks meeste-naiste vahelised jõujooned, siis märkisin lihtsalt ära järjekordse näite nende sisemisest sarnasusest.
Ma pean seda endale kogu aeg meelde tuletama, sest muidu on lihtne petta saada. Iga päev ümbritsevad mindki naised, kes naeratavad nii mahedalt-mahedalt ja pilgutavad häbelikult oma ilusaid ripsmeid. Ei tohi unustada, et selle malbe maski all on peidus kilavate silmadega halastamatu kiskja:))
Minu meelest on meeste-naiste vahelised jõujooned läbivaks teemaks ainult sinu kommentaarides, aga olgu siis peale. 😀
Ärge kitsendage siin midagi. Tartus, mitte Supilinnas.
Kirjutan sellele alla, et asi on pigem Tartu loomapidamises. Elasin enne Supikas ja nüüd ela(si)n Veerikul. Üks lõputu jant inimestega, kes arvavad jätkuvalt, et nad on talupidajad keset metsa…
Irw
Minu koera kassid kardavad. Naerulnägu
Minu koera ees tunnevad nad hirmu. Naerulnägu
Kass sai õppetunni. Naerulnägu
Sadismist on asi kaugel nagu ka loomapiinamisest. Kasse peabki terroriseerima. Nad väärivad seda. See on õiglane, sest nad situvad porgandipeenrasse!