Ole inimene

Keegi teine ütles internetis nii:

Ma ei loe blogisid, mille autorite mõtteviis on mulle võõras ega mõista, miks mõned inimesed seda teevad.

Mina küll loen blogisid, mille autorite mõtteviis on mulle võõras, mõni on üsna huvitav. Mõne puhul tundub mulle, et ta on minust nii palju ägedam. Mõne puhul, et lihtsalt põnev. Küll aga olen ma teadlikult loobunud selliste blogide lugemisest, mille sisu mind konkreetselt närvi ajavad, sest blogiomanik on minu meelest emotsionaalselt alaarenenud ja/või lollivõitu. Võtame või Perekooli – tükk aega lugesin ja imestasin, kui vastikud ikka inimesed olla võivad. Ja siis jõudsin äratundmisele, et sa oled see, mida sa sööd. See, kui ma seal nende empaatiapuudeliste omavahelist sõimu loen ja naeran, teeb mind lihtsalt iga päevaga halvemaks inimeseks. Üle aasta kindlasti pole seal enam niisama käinud, ainult paar korda, kui keegi on konkreetsest teemast rääkinud ja nüüd käisin hiljuti vaatamas, mis seal ostukärudraamast arvati, sest ostukäruteema on läbi aegade olnud Perekoolis samasugune stammteema nagu “kas te raseerite oma fagiinat”, nii et ma olin veendunud, et apologeedid nüüd häbenevad ja vastasvõistkond huilgab rõõmust (ja üsna nii ka oli).

Või üks blogi, mida ma lugesin, sest ma leidsin, et see on naljakas. Autor on noor inimene, loomulikult ta arenes/areneb mingis suunas ja mulle isiklikult see arengusuund ei sobinud. Tükk aega lugesin sellest hoolimata edasi, sest ma nägin seal mingeid ühiseid jooni endaga selles vanuses, aga ühel hetkel sai mõõt täis, sest lollusekarikast oli minu jaoks ammu juba vulkaan saanud, seda purskab ikka igas suunas ja minu jaoks on natuke kurb, et on nii palju inimesi, kes seda tõsiselt võtavad. Okei, suurem osa sellest lollusest on selline, et kui inimene oleks gümnaasiumi mata-/füüsika-/bioloogiatunnis natukenegi kaasa mõelnud, saaks ta aru, et see jutt on täielik jura, aga samas ei ole see ju nende inimeste endi süü, et nad kergelt rumalavõitu on ja kipuvad uskuma kõiki, kes end piisava enesekindluse ja sõnaosavusega väljendama vaevuvad. Nüüd pole ma juba kuid sinna sattunud rohkem kui paar harva korda, kui keegi lingib, ja tõesti on puhtam, kuivem ja muretum tunne. Alles paari päeva eest keegi linkis, pool postitust naersin nii, et pisarad peaaegu silmis, aga iga lausega sai järjest selgemaks, et see inimene EI TEE nalja. Ta kirjutab täiesti tõsiselt. Ja inimesed vastavad täiesti tõsiselt. Kõik võtavad ülima enesekindlusega sõna stiilis “Ma pole selle kohta küll midagi uurinud, aga oma loogika põhjal ma arvaksin, et …” – ja järgnevad põhjapanevad seisukohad näiteks üldise bioloogia kohta. Ja kogu see jutt on nii absurdne, et tahaks teki all end magama nutta, kui ma mõtlen, et need inimmassid minuga koos valimas käivad. Aga kuna ma olen suur tüdruk, siis ma mõtlen sellele, et seekord vähemalt ei anta nõu, mis konkreetselt kellegi elu ja tervist ohustaks (võrdluseks näiteks alles Facebookis olnud juhtum, kus üks taimetoitlane kurtis, et tal on rauapuudus, ja teine soovitas selle peale paastuda, et pärast seda pidavat raud hästi imenduma hakkama).

Seal, kus on blogid, on teatavasti alati ka kommentaarid. Ja on kaks asja, mida ma jälestan. Üks on see, kui väitluses täiesti tõsiselt kasutatakse väljendit “sa oled lihtsalt kade.” Blogimaastikul kasutavad seda eelkõige rumalad tibid, kes on suutnud selgeks saada, et parim kaitse on rünnak, ja loogikale seejuures eriti rõhku ei pane. Nemad tunneb ära selle järgi, et sellele lausele pannakse tavaliselt naerunägu järele, et oleks selge, et see oli nüüd selline koolikiusaja käitumine, et ütlesid lihtsalt midagi halvasti vastu ja jäid irvitades ootama, mis nüüd saab. Niisama kasutavad seda …. Igasugused inimesed, kes on suutnud selgeks saada, et parim kaitse on rünnak, ja loogikale seejuures eriti rõhku ei pane. Mõne päeva eest näiteks sain internetist teada, et inimesed, kes Kaur Kenderit ei salli, on tõenäoliselt kadedad. Et neil ei ole endal oskust (ei, tegelikult kindlasti JULGUST, sest kõik ju tegelikult tahaksid seda teha) lastepornot kirjutada ilmselt. No KUIDAS teil ei ole häbi sellist argumenti kasutada? Kas te natukenegi mõtlete, kas see, mille te just kirja panite, ka mingitki mõtet omab?

Ma märkan ise ka, et see eelmine lõik tundub üsna agressiivne. Mis paradoksaalsel kombel ei tähenda sugugi, et ma tegelikult INIMESTE suhtes agressiivne oleksin. Trennis näiteks on mul selliste olukordade pehmendamiseks treeningpartner. Lähen mina mõnele uuele ronijale heast südamest nõu andma – ja kui ma lõpetan, teeb AbFab suu lahti ja selgitab abivalmilt, et “Rents TEGELIKULT oli praegu enda meelest sõbralik ja ta TEGELIKULT tahab sulle parimat, lihtsalt ta väljendusviis on selline, et kui ta ütleb, et “kui sa selle kuradima parema jala normaalselt sinna prakku topiksid, siis see HOIAKS sind seal kinni”, tahab ta tegelikult öelda, et “aga proovi ikka iseendasse uskuda ja parema jalaga rohkem suruda, küll sa siis sama beetaga üles saad!”” Ja kusjuures trennis ma NAERATAN inimestele, kui ma enda meelest konstruktiivset kriitikat ja häid ideid jagan. Blogi kirjutades teatavasti naeratada ei saa, nii et tulemuseks ongi see, et iga inimene loeb su lausest välja täpselt nii palju sõbralikkust või sarkasmi, kui ta ise tahab. Seda enam, et ma olen eestlase kohta emotsionaalne, ma lähengi kümneks sekundiks närvi ja siis juba unustan vaidluse.

Nii et siit tuleb teine asi, mis mulle kesta peale käib. Ma ei hinda internetis üldiselt inimest, vaid teemat. Meil kõigil on vahepeal lolle mõtteid, nii et kui sa just 20 lolli postitust järjest ei kirjuta, ilma et ühtki normaalset vahele satuks, ma ei mõtle, et küll X on loll, vaid ma väitlen selle pärast, et teema on selline, mis kutsub kaasa arutlema. Kui ma kirjutan, et “kurat, Daki, miks sa ruunad seda prantsuse keelt niiviisi?*”, pole asi selles, et Daki mulle närvidele käiks, ma lihtsalt olen keelte osas üsna kaitsev ja ei salli seda, kui inimesed kasvõi artikleid oma suva järgi väänavad, sest “nii kõlab paremini”. Äkki minu meelest kõlaks ka paremini näiteks sõna “suhkurt”, aga ma ei kasuta seda oma blogis, sest ma tean, mida inimesed minust mõtleksid. Ja Daki näidet kasutasin ma nüüd ainult selle pärast, et ta on nii vana kala, et ma saan kindel olla, et ta seda südamesse ei võta. Ja selle pärast on tema blogi okei lugeda ka siis, kui sa temaga ei nõustu – ta ei lähe hüsteeriasse, kui keegi eriarvamusel on. Nimelt teine asi, mis mind ärritab on see, et näiteks pärast seda, kui inimesed on öelnud, et sa oled lihtsalt kade ja sa juhid tähelepanu sellele, et pole mingit loogilist põhjust, miks vastumeelsus peaks kadedusega seotud olema, leiavad need inimesed, et sul on midagi isiklikult nende vastu. Sest sa ei võta ometi internetis sõna selleks, et mingitel teemadel arutleda, sa võtad sõna selleks, et mingitele inimestele poolehoidu avaldada ja teistele oma põlgust näidata.

Ema, anna padruneid, tõesõna.

Ja pange tähele, ma räägin praegu ainult inimestest, kes enamvähem siiski osalevad vestluses ja on mingit pidigi teemas. On ju terve hulk inimesi, kes on kuidagi Perekoolist kaugemale jõudnud (väga tublid, et olete õppinud iseseisvalt aadressiriba kasutama, see on imetlusväärne) ja tahavad oma hommikukohvi kõrvale lihtsalt kellelegi halvasti öelda. Mallu blogist ja teistest sarnastest kohtadest on mulle mulje jäänud, et nii, kui sa hakkad mingit manti loosima, on kohe kohal ka terve hulk rotte, kes loodavad, et just neil on võimalus võita see ÄÄRMISELT vajalik tolmuhari või uus huulepulk – ja kes siis kahe loosimise vahel lõbustavad end sellega, et ütlevad blogijale näiteks seda, et ta laps näeb rõve välja või et ta peaks endale kunstrinnad panema või et ta on peast soe, et ta üldse kaalub kunstrindade panekut. Mul ei ole nendega õnneks palju kogemusi, aja jooksul on neid siia eksinud mõned üksikud, ja nad ei tekita minus erilisi emotsioone, sest no mis ma ikka vihastan sellise peale. Kui keegi tõesti arvab, et teist inimest alla lükates lükkab ta samal ajal ennast üles, olgu see siis tema hommikuse trenni aseaine, ma ei pane pahaks. Samas, kui keegi seda ikka igapäevaselt teeks, küllap siis hakkaks panema. Siiani olen ma igatahes mõelnud ainult paari sellise inimese IP blokkimise peale, kes mulle liigselt pinda käivad. No näiteks kirjutan mina oma uuest läpakast ja tuleb see inimene ja ütleb:”Mulle on terve elu mustikad maitsenud.” Paar esimest korda ütled “ahah”, aga siis hakkad mõtlema, et see siin on ju minu netikodu. Kas ma oma päris koju laseksin sellise inimese üldse sisse? Kas ma oleksin valmis temaga kasvõi trammipeatuses vestlust arendama? Ei oleks. Aga miks ma teda siis siin välja kannatan, kui ta ilmselgelt minu kodu vastu mitte mingit austust üles ei näita? Selles mõttes, et ma olen täiesti kindel, et ka minu blogi loevad paljud inimesed ainult selle pärast, et ma olen nende meelest selline naljakas lollakas, aga neil jätkub viisakust seda mitte kõva häälega välja öelda, nii et mis saaks mul nende vastu olla. Või inimesed, kes tulevad ütlema, et mu blogi on nii palju muutunud. Ma kujutan ette, mis nad sellega öelda tahavad, sest kui ma ise vanu postitusi vaatan, näed ma ülevaatlikult kohe ära, millal on olnud pingeline periood ja millal rahulikum ja millal mul on isiklikud mured, sest sellest sõltub väga otseselt nii see, kui TIHTI ma kirjutan kui see, KUIDAS ma kirjutan. Aga ma leian, et see on taas minu isiklik asi, sest blogimine on mulle meditatiivne tegevus ja kui sa leiad, et ma olen parajasti selline inimene, kellega sa ei taha tegemist teha, siis ei ole sul ju seda kohustust. Üks noormees ohkis siin mitu kuud, kuidas ma olen ikka nii muutunud, enne kui aru sai, et mu maailm vist ikka ei tiirle ümber tema ja et kui keegi (enam) ei meeldi, ei pea temaga tegemist tegema. Ma ju ka ei ütle nõmedatele kommenteerijatele, et nad võiksid vähem nõmedad olla – ei, ütlen ainult, et nad võiksid kuskil mujal nõmedad olla. Igal pool kehtivad siiski mingid reeglid, mul on neid niigi üsna vähe. Ole siin, kui sa tahad, ära ainult ilmaasjata mölise.

Oh jah, lapsed-lapsed, möödas on see blogimise kuldajastu.

Pilt on ajast, mil nooredki võisid veel lõbutseda.

* Ei, ma EI saa sellest üle, ka omastavaid asesõnu ei saa oma suva järgi loopida.