9gagis oli hiljuti naljakas postitus. Et on kahte sorti inimesi – neid, kes pärast vetsus asjatoimingute lõpetamist pühivad istudes ja neid, kes end selleks pooleldi püsti kergitavad. Huvitav on aga seejuures see, et inimesed ei saa aru, et teine grupp üldse eksisteerib.
Mitte et ma tahaksin nüüd pühkimisest rääkida (kuigi muidugi, laske käia, kui see teile rõõmu valmistab). Tahtsin rääkida sellest, kuidas inimesed tihti valivad endasuguseid sõpru ja tuttavaid ja siis unustavad ära, et teistsugused inimesed olemas on. Mina näiteks võin juba täiesti süüdimatult öelda, et “Ole nüüd, šokolaad ei tee sind paksuks, KEEGI ju ei söö seda igapäevaselt,” sest marsruudil trenn-trennihullud sõbrad-küllaltki tervisliku toitumisega töökaaslased mul ei tule esimese hooga lihtsalt meeldegi, et mitte sugugi kõik inimesed ei mõtle poes süüa ostes automaatselt selle peale, mis on tervislik, milline on rasva-valgu suhe jne, vaid lähtuvad hoopis teistest kriteeriumitest (mis maitseks kõige paremini? mis saab kõige kiiremini valmis? mille peale mu mees/naine/lapsed jälle vinguma ei hakka?). Aga see on külgeharjutatud, mulle tuleb põhimõtteliselt kohe meelde, et ahjaa, kõik ei ole ju sellised. Aga osade asjade kohta ei tule.
Hiljuti sain ma näiteks mingi oma postituse kommentaare lugedes aru, et minu sõbradefinitsioon ei ole sugugi universaalne. Minu jaoks on sõber keegi, kes sulle vajadusel ka tõe näkku ütleb. Kui ma kohtlen kedagi ülekohtuselt või olen lihtsalt laisk, kuigi tähtajad lähenevad, või käin trennis ainult sotsialiseerumas, siis sõber ütleb, et tõmba oma ego koomale või jalad tagumiku alt välja. Sõbrad kannustavad ja aitavad vajadusel lahendusi otsida.
Tolle postituse kommentaaridest oli aga selgelt näha, et suure hulga inimeste jaoks on sõbrad aga hoopis inimesed, kes nende puudujääke valideerivad. Kes on toeks, et kohutavat maailma välja kannatada – ütlemata poole sõnagagi, et äkki see pidev kõrvade kumisemine on tingitud neist ämbritest, mis sul jalgade otsas on. Ja et äkki võiks neist välja astuda ja saaks parem. St probleemse olukorra puhul aitavad nad seda väljakannatatavamaks teha, mitte seda lahendada. Ja see ei ole iseenesest halb. Paljud inimesed on tegelikult oma eluga rahul, neile lihtsalt meeldib vahepeal kurta. Või siis pole nad küll rahul, aga leiavad, et selle muutmine on liigne või suisa üle jõu käiv pingutus. Ja kui sõprusringkond on samasugune, pole ju probleemi. Lihtsalt selline stressimaandamismehhanism. Mõni elab end trennis välja, mõni joob klaasi punast veini, mõni puistab pool tunnikest sõbrale südant, kõik on ju igati loogilised ja toimivad lahendused. MULLE on see lihtsalt väga harjumatu, ma alati üllatun, kui ma sellega kokku puutun. Ja üllatun hoolimata sellest, et mul endalgi vahel harva see komme küljes on. Sest kuna ma ei ole sellise asjaga teisest küljest harjunud, hakkan ma vahepeal automaatselt nõu andma, kui mingi pooltuttav muresid kurtma tuleb, ja siis saan solvunud näost aru, et aa, ta ei taha tegelikult lahendusi. Ja ei, Mad, see ei ole mingi meeste ja naistevaheline erinevus – sest mina olen naine ja mu lahendustele orienteeritud sõbrannad on ka naised. Ja ma olen näinud väga paljusid mehi, kellel pole mingit eneseanalüüsivõimet. See on väga ilmselgelt nurture, mitte nature (või siis vähemalt mitte soopõhine nature).
Ja selle postituse point oligi nüüd, et naljakas, kuidas me nii tihti unustame, et teised ei mõtle nagu meie, aga tegelikult on maailm siiski nii mitmekesine.
Teemavahetus. Minu isiklikest ämbritest rääkides. Lausa uskumatu, kuidas täiskasvanud inimene peab end distsiplineerima nagu nelja-aastast. Kui ma teen järgnevaks päevaks plaani valmis, blokin õhtul juba kindlateks perioodideks halvad netisaidid ära jne, SIIS on järgmisel päeval igati okei. Kui saan juba tööle, siis töötan ja kõik on kenasti korras. Isegi ei mõtle valedele valikutele. Aga kui jääb õhtul blokkimata, on järgmisel hommikul seda NII raske teha, ikka tahaks enne äärmiselt olulisi jutte facebookis ära rääkida ja siis lugeda, mida keegi oma seinal kirjutab ja mida teised sellest arvavad jne jne jne. Nii et nüüd viimased paar päeva olen jälle iseenda kubjas olnud. Ei ole ju parata, kui inimene ei oska muud moodi. Vähemalt asjad saavad tehtud, aga samal ajal on tunne, et ma olen iseendaga sellises orja ja emanda suhtes. 😀
Pärdikute päevaraamat 