Ma vaatan, et mu viimase aja postitused võiks tinglikult võtta kokku pealkirja alla “Psühhopaat õpib inimesi tundma”, st siit jääb ekslik mulje, et on keegi, kes ise on läbinisti loogiline ja asjalik ja siis vaatab huviga neid emotsionaalseid lollpäid. Mis on muidugi vale, igaüks, kes on seda blogi natukenegi kauem lugenud, on ilmselt aru saanud, et meie kõigi poolt palavalt armastatud autor on ka ise nii mõnegi emotsionaalse otsuse langetanud ja nii mõnegi ebaloogilise valiku teinud. Aga need ju ei loe (ometigi!), sest nende puhul saan ma ju ise aru, MIKS ma need teinud olen. 😀
Tavaliselt on vastuseks: omatahe. Tundsin, et oli vaja ja kõik. Huvitav, et see tundub nii ilmselge, et minu puhul on see igati normaalne vastus, aga teistel võiks oma tegudele ikka loogiline selgitus olla. Meenub kohe ühe natuke targema inimese postitus, kes tegelikult on kokku võtnud kõik selle, mida mina tahtsin öelda, ainult et hulga vähema arvu sõnadega ja kedagi solvamata.
Pärdikute päevaraamat 
Lugedes seda targema inimese postitust (ja ka teisi poste seal blogis) kujutan ma elavalt ette kuidas ta selle kirjutamise ajal nukker-igatseva pilguga kaugusse vaatas ning intellikent-melanhoolse ohke kuuldavale tõi.
Kallis Rents! Ma tunnen sind juba 5 aastat kui väga hea kirjakeele ja mõnusa huumoriga sporditüdrukut. Need kriitilised noodid me vahel on puudutanud pigem vormi, kui sisu. Loodan, et sa lubad mul ka edaspidi siin kõigile tere öelda? Morgiele, Loonele, AbFabile, Kaurile, Nodsule ja kõigile-kõigile teistele, keda olen omaks hakanud pidama. Nagi sindki.
Käitu lihtsalt kenasti, ära nori ja ei nori keegi sinuga ka.
Dish, tere!!!
Mulle nii meeldib, et keegi peab mind “omaks”. Maslow, kuuluvusvajadus jne. Teeme dishi sõprade kokkutuleku ka ehk?