9gagis oli hiljuti naljakas postitus. Et on kahte sorti inimesi – neid, kes pärast vetsus asjatoimingute lõpetamist pühivad istudes ja neid, kes end selleks pooleldi püsti kergitavad. Huvitav on aga seejuures see, et inimesed ei saa aru, et teine grupp üldse eksisteerib.
Mitte et ma tahaksin nüüd pühkimisest rääkida (kuigi muidugi, laske käia, kui see teile rõõmu valmistab). Tahtsin rääkida sellest, kuidas inimesed tihti valivad endasuguseid sõpru ja tuttavaid ja siis unustavad ära, et teistsugused inimesed olemas on. Mina näiteks võin juba täiesti süüdimatult öelda, et “Ole nüüd, šokolaad ei tee sind paksuks, KEEGI ju ei söö seda igapäevaselt,” sest marsruudil trenn-trennihullud sõbrad-küllaltki tervisliku toitumisega töökaaslased mul ei tule esimese hooga lihtsalt meeldegi, et mitte sugugi kõik inimesed ei mõtle poes süüa ostes automaatselt selle peale, mis on tervislik, milline on rasva-valgu suhe jne, vaid lähtuvad hoopis teistest kriteeriumitest (mis maitseks kõige paremini? mis saab kõige kiiremini valmis? mille peale mu mees/naine/lapsed jälle vinguma ei hakka?). Aga see on külgeharjutatud, mulle tuleb põhimõtteliselt kohe meelde, et ahjaa, kõik ei ole ju sellised. Aga osade asjade kohta ei tule.
Hiljuti sain ma näiteks mingi oma postituse kommentaare lugedes aru, et minu sõbradefinitsioon ei ole sugugi universaalne. Minu jaoks on sõber keegi, kes sulle vajadusel ka tõe näkku ütleb. Kui ma kohtlen kedagi ülekohtuselt või olen lihtsalt laisk, kuigi tähtajad lähenevad, või käin trennis ainult sotsialiseerumas, siis sõber ütleb, et tõmba oma ego koomale või jalad tagumiku alt välja. Sõbrad kannustavad ja aitavad vajadusel lahendusi otsida.
Tolle postituse kommentaaridest oli aga selgelt näha, et suure hulga inimeste jaoks on sõbrad aga hoopis inimesed, kes nende puudujääke valideerivad. Kes on toeks, et kohutavat maailma välja kannatada – ütlemata poole sõnagagi, et äkki see pidev kõrvade kumisemine on tingitud neist ämbritest, mis sul jalgade otsas on. Ja et äkki võiks neist välja astuda ja saaks parem. St probleemse olukorra puhul aitavad nad seda väljakannatatavamaks teha, mitte seda lahendada. Ja see ei ole iseenesest halb. Paljud inimesed on tegelikult oma eluga rahul, neile lihtsalt meeldib vahepeal kurta. Või siis pole nad küll rahul, aga leiavad, et selle muutmine on liigne või suisa üle jõu käiv pingutus. Ja kui sõprusringkond on samasugune, pole ju probleemi. Lihtsalt selline stressimaandamismehhanism. Mõni elab end trennis välja, mõni joob klaasi punast veini, mõni puistab pool tunnikest sõbrale südant, kõik on ju igati loogilised ja toimivad lahendused. MULLE on see lihtsalt väga harjumatu, ma alati üllatun, kui ma sellega kokku puutun. Ja üllatun hoolimata sellest, et mul endalgi vahel harva see komme küljes on. Sest kuna ma ei ole sellise asjaga teisest küljest harjunud, hakkan ma vahepeal automaatselt nõu andma, kui mingi pooltuttav muresid kurtma tuleb, ja siis saan solvunud näost aru, et aa, ta ei taha tegelikult lahendusi. Ja ei, Mad, see ei ole mingi meeste ja naistevaheline erinevus – sest mina olen naine ja mu lahendustele orienteeritud sõbrannad on ka naised. Ja ma olen näinud väga paljusid mehi, kellel pole mingit eneseanalüüsivõimet. See on väga ilmselgelt nurture, mitte nature (või siis vähemalt mitte soopõhine nature).
Ja selle postituse point oligi nüüd, et naljakas, kuidas me nii tihti unustame, et teised ei mõtle nagu meie, aga tegelikult on maailm siiski nii mitmekesine.
Teemavahetus. Minu isiklikest ämbritest rääkides. Lausa uskumatu, kuidas täiskasvanud inimene peab end distsiplineerima nagu nelja-aastast. Kui ma teen järgnevaks päevaks plaani valmis, blokin õhtul juba kindlateks perioodideks halvad netisaidid ära jne, SIIS on järgmisel päeval igati okei. Kui saan juba tööle, siis töötan ja kõik on kenasti korras. Isegi ei mõtle valedele valikutele. Aga kui jääb õhtul blokkimata, on järgmisel hommikul seda NII raske teha, ikka tahaks enne äärmiselt olulisi jutte facebookis ära rääkida ja siis lugeda, mida keegi oma seinal kirjutab ja mida teised sellest arvavad jne jne jne. Nii et nüüd viimased paar päeva olen jälle iseenda kubjas olnud. Ei ole ju parata, kui inimene ei oska muud moodi. Vähemalt asjad saavad tehtud, aga samal ajal on tunne, et ma olen iseendaga sellises orja ja emanda suhtes. 😀
Pärdikute päevaraamat 
Asi on lihtsalt nii…
Väga sageli inimesed tegelikult TEAVAD, mis peaks olema lahendus. Nad lihtsalt ei jaksa. Ja sellise kurtmise peale lahenduse pakkuma hakkamine, mure ära ratsionaliseerimine, ei aita neid tegelikult, sest see toob lihtsalt lisastressi – süüdistuse näol, et “miks sa ikka veel pole tegema hakanud seda elementaarset asja, mis su elu teatud aja jooksul kindlalt paremaks muudaks?”
Ja mõne inimese jaoks see lisastress võtab ära sellegi vähese motivatsiooni, mis neid enne vähemalt miinimumi peal tiksumas hoidis.
Ja on siis seda vaja?
Aga lihtsalt lojaalsuse näitamine võib nendele inimestele anda selle jõu, et nad lõpuks ühel hetkel teevad selle esimese sammu mõne sellise neile ammu teada oleva lahenduse suunas. Nt lasevad endale antidepressandid välja kirjutada.
On vist natuke isegi ebaküps arvata, et inimesed neid lihtsaid, loogilisi ja ratsionaalseid lahendusi üldse ise ei tea.. või et nende tegutsematuse põhjuseks on ennekõike teadmatus. Üldjoontes on kõik head lahendused ammu juba leiutatud ja olemas ja teatud vanuse ning haridustasemeni jõudnud inimesele täiesti teada, st nende lahenduste väljapakkumine on umbes sama hea, kui… Paku ise.
Olukorra illustreerimiseks kujuta endale ette inimest, kes ei suuda vaadata filmi “The Hitchhiker’s Guide to the Galaxy”, kuna Maa hävitamise stseen ajab ta pikaks ajaks musta masendusse – reaalsesse pikaajalisse masendusse.
Me oleme olemas.
Nojah, nagu ma ütlesin, ma SAAN SELLEST IGATI ARU. St mõistusega saan ma igati aru, et inimesed on erinevad – ja nagu ma ütlesin, ma ei mõista endast erinevaid ka hukka. Näen oma tutvusringkonnastki, et mõni inimene on selline, et kohtab probleemi-lahendab, tehtud, ja mõni teine on selline, et kohtab probleemi, istub enne nädala või kuu selle otsas ja kogub jõudu, et sellega tegelema hakata. Inimesed lihtsalt on erinevad ja ma ei mõista seda hukka. Ma mõtlesin pigem seda, et mina ei ole nii osav suhtleja, et ma pooltuttavaga suheldes saaksin kohe aru, millise inimesega tegu on, vaid kipun automaatselt esmalt ta oma tavapärase seltskonna gruppi liigitama, ja alles siis, kui taipan, et see lahendus ei läinud mitte, muudan oma käitumist.
Sõpradega pole ju muret, neid ma tunnen ja tean, milline lahendus neile sobib, aga miskipärast tahavad ka võõrad ja poolvõõrad inimesed mulle tihti muresid kurta ja siis on väga raske esimese hooga sobivaimat lähenemist valida.
Ja samas on mulle täiesti ulme see, kuidas üks blogija (kes vähemalt jätab internetis hea ema mulje) ütles hiljuti ühe lapsepiinamisloo kohta, et “me kõik võiksime ju teatud olukorras selle piirini ületada, see võib juhtuda igaühega meist” ja üks teine ütles enesetapumõtete kohta, et “igaüks meist võiks ju rongi alla hüpata, see võib ju juhtuda igaühega meist” ja siis ma mõtlen, et kuidas nad küll aru ei saa, et ega ikka ei võiks küll, et ESMALT peaks selleks tavainimesel peas ikka väga suur klõps ära käima, päris nii see ikka ei käi, et tavaline ema ärkab hommikul, laps ei söö putru ära ja siis ta hakkab teda piinama, või et tavainimene, kellel pole depressiooni, pole suitsidaalseid mõtteid olnud ega midagi, hüppab lihtsalt hetke ajel rongi alla.
Olemata psühholoogiat õppinud või miski, võtan arvata, et pole see klõps nii suur midagi. Ega pole see ka klõps, vaid sihuke sujuv üleminek armastavast emmest sadistliku lapsepiinajani. Kui su kallike ei söö putru ei täna ega homme ega ülehomme – ega söö ka midagi muud – no ajab kopsu üle maksa. Ja see igapäevane kops-üle-maksa läheb lõpuks üle millekski koledamaks. Ma olen näinud lapsi, kelle kohta olen mõelnud “MINA tema vanemana EI SUUDAKS ja oleks AMMU VANGIS ja võimalik, et seejuures õnnelik kah veel, sest olen maailma ühest nuhtlusest vabastanud”.
Ja kas ” tavainimene, kellel pole suitsidaalseid mõtteid olnud” on nii väga tavainimene?
http://abcnews.go.com/Health/DepressionNews/50-college-students-felt-suicidal/story?id=5603837
ei arva nii:
“Of the 15,010 undergraduates, average age 22: 55 percent had ever thought of suicide; 18 percent seriously considered it; and 8 percent made an attempt.”
Ehk on nii, et kuna SINUL pole olnud neid mõtteid, siis sa arvad, et teistel ka ei ole olnud? Äratus äratus – see ei pruugi olla nii. Mis tähendab, et tee rongi alla on palju vähem püsti kui sulle tundub.
Jah, ma mäletan kunagi mingis loengus ka küsiti, et tõstke käsi, kellel iial pole enesetapumõtteid olnud – ja ma olin üllatunud, nähes kui vähesed peale minu käe püsti ajasid.
Tahaks öelda igale murekurtjale: KILL THE DARLING
On inimesi, kellele meeldib hädaldada, kaevelda, nutta, vinguda jne. Pole mõtet neile lahendusi pakkuda. Nad ei taha seda. Nad koguvad muresid ja see on nende õnn.
Minul ei ole nende kurtjate vastu üldiselt mitte midagi, kuigi ma väsin sellest ruttu ära, aga empaatiavõime on iseenesest ju ka tore oskus. Ma tahaks lihtsalt õppida kuidagi esimesest pilgust vahet tegema, kumba sorti inimesega tegu on, st kas peaks pakkuma tassikest teed (sest kallistusteni ma ei lasku) või potentsiaalset lahendust.
Esimesest pilgust ei saagi vahet teha, lepi sellega. Umbes mõnendast pilgust saab aga enamvähem kindlalt selle alusel, kas inimene küsib enamuse (vähemalt kolm neljast) küsimusi konkreetselt: mida ma pean manustama, kelle poole pean pöörduma, kust ma selle asja leian? või retooriliselt ja retrospektiivselt: miks ma seda tegin? Miks see mind tabab? Millega ma selle ära teenisin? Erinevus on statistiline ja selle väljaselgitamine nõuab esinduslikku valimit… hulka avaldusi.
Ja ka siis võid mööda panna.
Jah, taas enda põhjal (sest kellegi teise põhjal ma ju seda maailma nii hästi hinnata ei oska) – mina olen tihti selline, et ma ütlen “Miks siin küll nii külm peab olema?” ja tegelikult on ideaalvastus see, et kaaslane ütleb “Toome õige koos puid!”, st konkreetsele tulemusele suunatud lahendus. Kusjuures asi pole selles, et ma ei tahaks otse öelda, et “kuule, ma ei viitsi üksi puid tassida,” vaid selles, et ma alles jõudsin uitmõttele “külm on” ja pole veel jõudnud järelduseni “tuleb kütta,” aga kui seda vastust kuulen, saan enamasti aru, et just seda ma ootasingi. Isegi kui ma ütlen, et ärme täna mis iganes põhjusel veel küta, mulle ikkagi meeldib see konstruktiivne lähenemine. Sõltub muidugi ka sellest, kellega ma räägin, mõne sõbrannaga mulle just meeldib koos kohvitassi taga ilma kiruda, ilma et me mingeid konkreetseid lahendusi tahaksime. 😀
Ja kui küsilauseid üldse tekstis ei esine, siis tuleb eeldada, et inimene ei soovigi sekkumist, isegi, kui sulle tundub, et ta vajab seda. Ent ka sellega võib mööda panna, muidugi.
Temperatuuriküsimus! Oletame, et sa esitad selle inimesele, kes on sügavalt järele mõelnud nii inimkonna ajaloo kui ka tulevikuperspektiivide üle ja sellest tulenevalt otsustanud, et tema oma kodus üle 18 kraadi kunagi ei kluhvi. Ja ta vastab sulle umbes et… “On jah külm ja peabki olema. Kohv veel tassis ära ei jäätu, kas sa tahad pleedi peale?” Vms.
Näiteks.
Ma ühele noormehele vastasin alati järjekindlalt “ah või nii”, sest mulle meeldib lahtise aknaga magada ja mul polnud vähimatki plaani lasta end ta vingumisest heidutada. Kahjuks iseseisvus ta kiiresti ja õppis ise akent kinni panema. See ehk meie suhtele saatuslikuks saigi.
Mulle isiklikult meeldib rohkem konkreetseid nõuandeid saada, aga on ju ka selliseid probleeme, mis pole otseselt nõuannetega lahendatavad ja siis on hea kurta sõbra õlal.
Näiteks oled nädal aega gripiga siruli, jube paha olla. Otseselt ravida grippi ju ei saa, tuleb see aeg lihtsalt ära kannatada aga tore, kui sõber jõhvikamorssi pakub. Või titel hambad tulevad, iga öö nutab ega lase emal magada – jälle ajab ahastama, aga lahendusi pole, kui just last rikastele ameeriklastele maha müüa ei taha. Või kallim jätab maha – mis nõu siin ikka anda, tahaks lihtsalt nutta ja tore on, kui sõber taskurätikuid ulatab.
No vat, mina olen jälle selline inimene, et kui sõber kurdab, et gripp on, lähen ma poodi, et talle ingverit ja muud rõvedust osta. 😀
Kadund kallima korral saab uut soovitada. Ja tuletada meelde, et raudtee on sealpool, ÄRA SINNA MINE. Lisaks saab vanale kallimale draamat korraldada, mis muidugi ei too teda tagasi, aga tekitab kära ja juhib mõtted kurbadelt radadelt eemale.
Kui tital hambad tulevad, siis saab teha ühe ilgelt konkreetse liigutuse, aga ma isiklikult pole näinud ainsatki inimest, kes sellega õigel hetkel toime tuleks – küsi emalt, kas ta soovib paar tundi magada ja jaluta ise ta karjuva titega ringi. See nõuab muidugi 1. kohaleminekut 2. raudseid närve 3. vaba aega ja valmisolekut seda ohverdada.
Kurat! Kus sellised küsijad olid siis, kui minu tital hambad tulid? (kui te veel aru ei saanud, siis see oli nii retooriline kui ka retrospektiivne)
Meeste ja naiste vaheline erinevus on nagu isaste ja emaste koerte vaheline erinevus. Koerad ise teevad SUURT-SUURT vahet ning peavad seda “erinevust” TOHUTULT TÄHTSAKS.
Kõrvaltvaataja jaoks aga üks penikari kõik.
*Aeglane aplaus*
Mad ! See oli… hea… väga-väga hea.
“Sõpradega pole ju muret, neid ma tunnen ja tean, milline lahendus neile sobib, aga miskipärast tahavad ka võõrad ja poolvõõrad inimesed mulle tihti muresid kurta ja siis on väga raske esimese hooga sobivaimat lähenemist valida.”
Ma ei saa aru, kus siin probleem on. Kui kurtev inimene pole otsesõnu küsinud, mida ta peaks tegema (või üleüldse mingeid konkreetseid küsimusi esitanud), siis ei ole sinu asi hakata talle samm-sammulist juhendit koostama. Kui ta salamisi hingesopis seda ka ootaks – too bad, sel juhul tuleks oma soove õppida välja ütlema. Aga see variant on ikka äärmiselt vähetõenäoline.
Paljude inimeste puhul on ka nii, et kui nad mingist oma probleemist kellelegi räägivad, siis teevad nad seda just eesmärgiga asi enda jaoks selgemaks mõelda. Eriti juhul, kui nad kurdavad poolvõõrale – teine inimene pole tuttav taustsüsteemiga ning kogu teema tuleb kokku võtta võimalikult lühidalt, aga samas kõike olulist mainides. Kui selle protsessi poole pealt hakata kurtjale lahkelt lahendusi pakkuma, ongi tulemuseks error. Üldiselt oskavad täiskasvanud inimesed oma probleeme lahendada suhteliselt hästi ja kui nad ka ummikusse jooksevad, vot siis imbuvad vestlusse küsimused stiilis “Mida sina minu asemel teeksid?” ja sellisel juhul on mõtet oma suukest paotada.
Sulle endale ilmselt ka ei meeldiks, kui keegi ilma sinupoolse vastava soovita tuleks õpetama, kuidas sa oma elu elama peaks.
Jah, mina isegi kirjutan ju asju välja selleks, et enda jaoks neid selgemaks mõelda. Aga mul tööst tulenevalt juhtub tihti nii, et tuleb mõni tudeng (tihti minu jaoks senini täiesti võõras, isegi nime ei tea) ja hakkab muret kurtma. Räägib oma pika jutu ära, suhe pekkis, asjad pahasti jne. Mina teen mhmh-mhmh, “see on küll kurb” ja “eks aeg annab arutust” ja neid muid asju, mis sellises olukorras ikka öeldakse. Ja siis saab tal jutt otsa ja ta seisab ja vaatab mind äraoodavalt. Ja mina saan aru, et see on nüüd see koht, kus minult mingit põhjalikumat sisendit oodatakse – ja ma EI OSKA sellises olukorras muud teha, kui nõu anda. Sest seda, et “see on küll kurb” ja “küll aeg näitab, mis teist saab”, olen ma ju juba korra öelnud ja imelik oleks seda klišeeringi otsast peale alata. Ja noh, vahel on nad siiralt tänulikud, kui mina oma samalaadseid kogemusi jagan ja nõu anda üritan, ja vahel vaatavad üllatunud ja solvunud näoga. Siin võib muidugi see kultuuriline erinevus või, olgem ausad, ka vanusevahe juba mängima hakata. Aga praegu on täpselt see aeg, et uued tudengid on siin juba üle kuu aja olnud ja nõrgemad kaugsuhted hakkavad laiali lagunema ja mina pean siis neid poolvõõraid inimesi lappima, aga tunnen, et ei ole sugugi mitte alati pädev seda tegema.
“Imelik oleks seda klišeeringi otsast peale alata”
Samas probleemiga inimene justnimelt AJAB seda ratast oma peas ringi. Ta räägib sulle oma asjade seisu ja mõtted ja variandid ära. Sina ütled “küll on kurb” ja “aeg näitab”. Tema tänab – ja kordab ennast, üsna samas sõnastuses. Sest muust ta ju ei mõtle! Siis kordab ta seda ka homme – ja ülehomme – ja kui sa lubad, siis iga päev järgmised kuu aega järjest, mitu korda päevas.
Ega siin miskit teha pole. Sa võid püüda iseenda seisukoha järjepidevust jälgida, no et kui eile ütlesid “saada see siga sitale”, siis täna ei vastaks (ilma mingi uue sisend-infota) “proovige veel”. Aga kogemus ütleb, et hädas inimene ei pane ka seda pahaks, kui sa talle ühe minuti sees viis erinevat vastukäivat soovitust annad.
Täiesti teemaväline:
Kulge, teisi enesetapmise võimalusi on ka peale rongi alla mineku!
Servapidi teemasse:
“Sõber” on selline sõna, millel konkreetset isiksusevälist osutust polegi. Mingis reklaamis, mida ma tean aint seetõttu, et reklaamiga kursis olev sõber rääkis, on rahvaküsitlus teemal, mida see sõna õieti tähendab. “Sõber.”
Ja parim vastus oli sisuliselt, et sõber on see inimene, kes võib sulle kuitahes halvasti öelda ja kellele sina võid kuitahes halvasti öelda, aga kumbki ei arva, et ta ei meeldi sellepärast inimesena sellele teisele, kes talle just päris halvasti ütles. See, et mingid asjad su juures ei meeldi, ei tähenda, et sina ei meeldi.
Aga poolsõbrad-pooltuttavad-misiganes-pool-asjad vbla ei tea, et sa pole nende vaenlane sellest hoolimata, et ei kiida seda või toda külge heaks?
Ei, seekord see rongiteema oligi otse sinu blogist, sina ütlesid ühes postituses, et tegelikult võiks see juhtuda igaühega meist. Aga sinu sõbradefinitsiooniga nõustun ma täielikult. 🙂
Tuuli Koch või dish…Kristjan Jõekalda