Rents mediteerib

Alex Puccio bouldering on Flagstaff Mountain

Mmm, kevad on väljas. Räägime täna toredatest asjadest. Nimelt on inimestel viimasel ajal pidevalt mingid challenge‘id ehk maakeeli väljakutsed, enamasti seoses trenniga. Tee 30 päeva seda või toda, näiteks iga päev kükke. Ma ei viitsi trenniväljakutseid teha, sest olen ju täitsa vabatahtlikult juba sada aastat pea igapäevaselt lõuatõmbeid teinud ja nagunii teen 3-6 korda nädalas tavalist trenni ka, nii et ma saan igasuguseid kükke ja burpeesid niigi teha, nii et lihased kanged (ja ei ole vastikumat ja kasulikumat asja kui see burpee, nutad ja teed, kui funktsionaalset lihast tahad). Pime, nagu ma olen, ehmatasin niigi üks päev pärast trenni ära, kui silmanurgast peeglist nägin, et kõhu sees on auk – tegelikult on lihtsalt lihased visuaalselt näha, nii et seal vahel on sellised lohukesed ka. Seega mõtlesin, et füüsilist poolt pole mul vaja arendada, teeks midagi muud. Ja võtsin ette 30-päeva meditatsiooniväljakutse, sest kõik uuringud näitavad, et tegu on äärmiselt kasuliku asjaga, mis parandab mälu ja kognitiivseid võimeid. Vist olen varemgi kirjutanud, et katsed on näiteks näidanud, et kui oled päeval väsinud, siis 30-minutiline treening (ükskõik, kas aeroobne või anaeroobne) ja 30-minutiline meditatsioon on mõlemad kasulikumad kui 30 minutit und. Nii et tundus nagu hea mõte olevat.

Vahemärkus: kui ma ütlen “meditatsioon”, siis ma ei mõtle midagi, mida annaks seostada väljenditega nagu kõrgem teadvuse tasand ja teise sagedusega energiavoog ja umbes või mitteumbes tšakrad ja aurapuhastus jne. Selle jaoks on hoopis teised blogid, mille te kindlasti ka ise üles leiate. Kui mina ütlen “meditatsioon” mõtlen ma lihtsalt teadlikku mõttepuhkust. Kõik lihtne ja loogiline. Tänapäeva inimestel on kogu aeg midagi teha – ja kui ei ole, siis selle asemel, et oma ajule hetkeks puhkust anda, vahivad nad seepi või loevad facebookist, mida naabrid teevad, või mõtlevad, mida küll naabrid teevad jne. Meditatsioon annab võimaluse oma ajule restart teha ja natukesekski selles mõttes stepsel välja tõmmata. Sama hästi mõjub kusjuures mingile teisele asjale TÄIELIKULT keskendumine, katsed on näiteks näidanud, et kui paned inimesed keerulist ja pikka mataülesannet lahendama ning lased neil poole pealt mingit hoopis teise valdkonna keerulist asja teha, lahendavad nad hiljem matat paremini kui need, kellel oli lihtsalt puhkepaus (mille käigus nad jätkuvalt ikka matale mõtlesid) Selle pärast meeldib mulle ka ronimine, et jooksmine on ikkagi selline huinamuina, et jooksed ja mõtled samal ajal oma mõtteid (kuigi ma olen märganud, et mõtted lähevad tunduvalt positiivsemaks, lisaks võtab jooksmine mul söögiisu ära, nii et igat pidi positiivne asi), jõutrenn on mul eelkõige sotsiaalne tegevus, aga ronides saab küll teistega möla ajada, aga sel ajal, kui sa ronid, ongi maailmas ainult sein ja sina, midagi muud sinna enam ei mahu, ja hiljem on reaalselt tunda, et mis energiavarudesse puutub, oleks nagu tankimas käinud, mis sellest, et füüsiliselt oled ehk väsinud ja sõrmed võdisevad* ja randmed on tiba valusad.

Kuhu me jäimegi, enne kui ma hakkasin jälle rääkima, miks ronimine maailma parim sport on? Ahjaa, meditatsioon.

Igatahes, tegin mina oma 30-päevase meditatsioonikuu ära – ja see meeldis mulle nii väga, et otsustasin veel 35 päeva otsa teha, eks siis näis, kas on harjumuseks kujunenud või olen liiga laisk, et (igapäevaselt) jätkata. Ainsaks reegliks oli, et iga päev peab mediteerima vähemalt 10 minutit, ma üritasin ikka 20 teha, sest kümme tundub mulle üsna mõttetu, pärast 20-30 minutit ma tunnen end tõesti paremini. Ja kuigi selles osas mingeid ettekirjutusi ei olnud, tegelesin mina üldiselt zazeniga, sest see tundub mulle lihtsalt kõige omasem. Selle asemel võib muidugi ka erinevatele kujutluspiltidele keskenduda, mantraid kasutada või mida iganes. Aga mina ühesõnaga istun ja ei mõtle mitte millelegi. Alguses on see põhimõtteliselt võimatu, mõtted hakkavad hoopis amokki jooksma, kui avastavad, et terve ilm on ees valla, mine kuhu tahad. Sellel ei maksa lasta end närvi ajada, pigem on see hea võimalus näha, mis su alateadvusele muret valmistab, ma õppisin esimese nädala jooksul iseenda ja oma allasurutud hirmude kohta nii mõndagi. Või noh, “hirmude” pole ehk see kõige parem sõna, tegu oli pigem üsna väikeste asjadega, aga mind ennast üllatas see, mis asjad mulle tegelikult rohkem muret tekitavad, kui ma endale tunnistada tahaks. Tänu sellele sai need ka selgemalt läbi mõeldud ja tunne hulga rahulikumaks. Igatahes tuleks neisse uitmõtetesse rahulikult suhtuda ja kui avastad, et mõtted on rändama läinud, tuleks need lihtsalt õigele rajale tagasi suunata või minu puhul siis lihtsalt vaikusesse naasta.

Lihtsam öelda kui teha, eks ole. Õigemini mõnel päeval on see väga lihtne, pole mingit probleemi. Puhas rahu ise, võiksin guruks hakata. Aga on päevi, mil niigi on raske oma mõtteid kuskile koondada ja siis on ka mediteerimine keeruline. Sel puhul soovitatakse näiteks numbreid loendada (kümneni ja siis otsast alustada, et keskenduksid loendamisele kui protsessile, mitte tulemusele). Toimib lausa suurepäraselt! Esimesel päeval. Teisel päeval toimib ka, aga hoopis teist moodi. Minust on nüüdseks vist juba väikevennaga võrreldav peastarvutaja saanud (okei, see oli kunstiline liialdus), sest esmalt juhtub see, et mõtted lähevad küll oma rajale, aga aju jätkab taustal numbrite loendamist, nii et sa ei märka otsekohe, et sa tegelikult ei keskendu numbritele. Siis juhtub see, et aju (sest see pole mina, päriselt, MINA tahan mediteerida) hakkab neid numbreid kokku liitma. Mina näiteks jõuan 20 minuti jooksul umbes neli korda 75ni lugeda. Ja kui sa loed teadlikult näiteks kaheksani ja siis üheteistkümneni jne, et iseend eksitada, liidetakse need su peas lihtsalt kokku, kuni 75 täis saab. Ma ei tea, miks 75, ju siis on hea number. Siis otsustad sa, et jätad numbrite lugemise üldse katki ja üritad tühjusele keskenduda … Ja numbrid lähevad omasoodu edasi. Sest … Jätke kohe järele, ärge mõelge roosale elevandile!

Mantrad muidugi toimivad sellises olukorras hästi. Kui sa ikka kõva häälega OMMMM või annaõluüleüloõeõla teed, siis muid mõtteid sinna enam vahele ei mahu. Aga ma tunnen end seda tehes kergelt totralt, nii et siiani olen üritanud ikka ilma läbi ajada.

Üks huvitav asi, mida ma veel märkasin, on see, et kuna meditatsiooni ajal jätan ma mõneks ajaks pooleliolevatele asjadele keskendumise, saan ma selle käigus pidevalt “valgustatud”, st alateadvus lahendab mõne enda jaoks olulise asja kõpsti ära – ja seda kohati täiesti absurdsete asjade osas, mida ma ise sugugi nii oluliseks ei pea. Näiteks vahel juhtub nii, et taipan järsku, mida ma oma lõputöösse kirjutada tahan – ja vahel löön hoopis järsku silmad lahti, sest lõpuks ometi ma taipasin, et … Et mulle on HÄDASTI nõuderesti vaja. Mille järele ma siiani igatsenud pole ja millele ma isegi enda teada pole mõelnud. Mis mul üle jäi, ostsin omale nõuderesti nüüd, näitaksin teile pilti, kui see nii tavaline poleks. Minu alateadvus ilmselgelt ei ole lossialune käikuderägastik, vaid ühe keskmise kodukana sahver.

Miks ma üldse jätkan siis, kui sellega pidevalt selline jama on? Esiteks. Ei ole pidevalt. Enamasti ei ole. Ja teiseks, isegi neil päevadel, kui ON raske keskenduda, tunnen ma ikkagi hiljem, et mul on nüüd tunduvalt parem olla. Ma olen rahulikum, aga samas emotsionaalsem** ja ma saan öösiti paremini magada ja puhkan end hulga paremini välja. Ja kui ma üritan mingist enda jaoks keerulisest asjast aru saada ja olen juba paar tundi jauranud, siis pärast 20-minutilist pausi ON hulga kergem uuesti otsa peale saada.

Pildil on minu igavene lemmik, Puccio, tegemas seda, mis tal hästi välja tuleb.

* meil on hetkel pisikeste nukkidega harjutamise periood

** Ma saan aru, et see kõlas nüüd pisut vastuoluliselt. Põhimõtteliselt mõtlesin ma seda, et ma võtan igapäevaelu rahulikumalt, aga suudan tegevustele rohkem pühenduda ja suhtun neisse kirglikumalt.

6 kommentaari

  1. huvitav, mis aitab siis, kui ma olen väsinud, sest selja taga on kaks-kolm tundi tantsutrenni ja keha ütleb, et tahaks magada, aga tegelikult tuleks veel kolm-neli tundi seda tööd teha, mille eest raha saab?

    • (meditatsioon äkki tõesti, kuna _veel_ 30 minutit trenni ei tundu sellisel juhul nagu hea mõte.)

    • Powernap!
      Tõsiselt ka.

      • Mina ei tea, äkki see kuradima powernap on mingi programmeerijate värk. KÕIK mu tuttavad programmeerijad väidavad, et mõjub suurepäraselt, kui esmalt kallad endale kiiresti tassi kohvi sisse ja seejärel keerad end 20 minutiks magama. Minust saab 20 minuti unega ainult ühe äärmiselt pahura karu.

      • mul töötab powernap tegelikult ka ja ausalt, ma ei ole progeja. täiesti hämmastav, kuidas ütleme kahekümnetunnise järjestikuse ärkveloleku järel saab paarikümneminutise uinakuga uuesti vungi sisse.

  2. […] Merje blogi lugemist tuli ette Rentsi post, kuidas ta tegi 30 päeva väljakutse mediteerimise teemadel. Kuna Rents on minust liiga erinev, ei suuda ma ta pikki jutte lugeda, aga täna tuli mul […]


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid