oma eelistusi ei peaks häbenema

Habit_thumb

Kas olete märganud, et kui inimesed räägivad eesmärkide saavutamisest, käib pidevalt läbi pingutamise mõte? Tahaks palju raha, peaks ka pingutama nagu Bill Gates. Hambad risti suruma, kogu tahtejõu kokku võtma ja edasi rühkima. AbFab põhjendas just väga hästi, miks see on täiesti ekslik arusaam, ja ma olen sada protsenti nõus.

Nimelt on levinud väärdihhotoomia, et ühiskonnas hinnatud väärtuste saavutamine on seotud usinuse, pingutamise ja pühendumisega. No näiteks sellised tüüpilised vastandused teemal laisk paksmagu ja pingutav heas vormis inimene, laisk kassapidaja ja usin tuumafüüsik. Ma leian, et usinus ja enesedistsipliin tulevad muidugi kasuks, aga eeldada, et need on kõige aluseks, on täiesti vale. Kõige aluseks saavad need olla ainult siis, kui sul mingit kirge üldse ei ole, ja see oleks üks kurb elu.

Kas mõlemal juhul on vastaspaaridel täiesti erinev elustiil? Jah, kindlasti on. Aga mitte selle pärast, et üks oleks laisk ja teine mitte, vaid neile meeldivad erinevad asjad. Inimesed, kes ei armasta trenni teha, aga tahavad alla võtta, on tihti veendunud, et heas vormis inimesed ka ei armasta trenni, aga pingutavad hambas ristis ja piinavad end range dieediga. See võib muidugi harvade erandite puhul tõsi olla (näiteks Pehmo-Priit kirjutab kogu aeg sellest, kui tubli ta on, et ta ikka end trenni suutis vedada, sest igasugu suvakad ei saavat sellega hakkama – mis ei muuda fakti, et minusugune suvakas seda igapäevaselt vähimagi pingutuseta teeb), aga tavaliselt on asi lihtsalt selles, et inimesed naudivad spordiala, millega nad tegelevad. Usinusega ei ole siin mitte midagi pistmist. Kas pallike oli usin, sest luges Goethe kogutud teosed läbi, sel ajal kui mina trennis rabeleda vihtusin? Võib olla, aga seda ainult juhul, kui tal oli välisest motivatsioonist tingituna VAJA seda lugeda. Kui ta seda luges, sest see oli tema jaoks nauditav, oleme me täpselt ühtviisi usinad. Kuigi võib vabalt olla, et tema pesi enne nõud ära ja siis hakkas raamatut lugema, aga mina vaatasin seda hunnikut seal kraanikausis ja otsustasin hoopis koeraga enne trenni pika jalutuskäigu teha, laisk nagu ma olen. Ja tegelikult peaks üldse binaarseid vastandusi vältima, humanitaarile võib ka matemaatika ja trenn meeldida, ümar inimene võib füüsiliselt tegelikult väga heas vormis olla jne, inimesed on mitmekülgsed.

Ma ka kunagi lugesin Bill Gatesi elulugu ja mõtlesin, et no küll on ometi TUBLI, puhkepäevi ei olegi. Nüüdseks olen aru saanud, et ta ei ole tubli, ta on lihtsalt fanaatik.😀 Mis tagab loomulikult enamasti ka edu, aga kõik ei ole fanaatikud ja see sõltub sellest, kas sind vaimustab miski või mitte, mitte sellest, kas sa suudad end päev päeva järel sundida. Järjekindlus tuleb pigem mängu selles osas, et kui pikalt Bill pusida viitsib, kui asi ei edene, või kui palju ma trennis viitsin järjest vaeva näha – ja kas eelmainitud Goethesõber viitsib veel lisaks lugeda, kui üks raamat läbi saab. Või näiteks see hull trennipiff, kes blogib sellest, kuidas ta nädalas 13-14 või rohkemgi trenni teeb – see ei ole kohusetunne, see on kõige lihtsakoelisem sõltuvus. Pühenduvus küll, sellega ma olen nõus, inimesed pühenduvad asjadele, mis neile meeldivad. Sellega tulebki kaasa see, et ühest asjast, mida sa armastad, kujuneb elustiil – kui sulle meeldib joosta, tahad sa lihtsalt joosta, aga sel hetkel, kui tekib mõte, et jookseks õige maratoni, hakkad sa automaatselt hulga rohkem valima, mida sa suhu paned, süstemaatilisemalt trenni tegema, vähem alkoholi tarbima jne. Tegema oma igapäevaseid valikuid oma eesmärgist lähtuvalt. Kui eelmainitud kirjandushuviline pühenduma juhtub, hakkab ta lugema Goethe ja tema kaasaegsete elulugu, analüüsima teiste autorite mõjusid, rohkem aega raamatukogus veetma jne. Täpselt sama teema füüsiku ja kassapidajaga, esimene neist oli lihtsalt millestki piisavalt huvitatud, et sellele pühenduda, samas kui kassapidaja pühendumised on ehk töövälised, äkki pühendub ta perele või mõnele hobile, mis ei too raha sisse. Või nagu vahepeal facebookist läbi käivad “mul on kolm last, aga ikka sain diplomi/olen heas vormis/leian aega pea peal seismiseks, makske kinni või tehke järele” – tore muidugi, et sul on hobid, ja arusaadav, et tore on uusi kõrgusi vallutada, aga see ei tähenda, et teistel peaks olema mingisugunegi soov neid asju järele teha või et nad nüüd käsi kokku lüües ahhetavad. Kui lapsed ei meeldi, haridus ei huvita, trenn hakkab vastu ja pea peal seismisest läheb süda pahaks ning ainus asi, mis mind erutab, on mu liblikakollektsioon, siis veedan oma elu liblikaid kogudes ja pühendumise aste on sama. Mitte et ma ei mõistaks “rõõmu äratehtud tööst”, kui klassikuid tsiteerida, muidugi oled tubli ja muidugi on see hea tunne, lihtsalt ei maksaks oma hobisid automaatselt üldkehtivates eesmärkideks taandada.

Arni Alandi läheb tihti üle võlli, aga vähemalt selle osas, et meie ühiskonnas on hetkel tervisekultus, on tal tegelikult õigus. Edukultus muidugi ka. Inimest peetakse edukaks, kui ta on igavesti noor ja igavesti terve. Samas ei lähe inimesed süvitsi, tervise mõõduks on lihtsalt pandud sale keha, mis sellest, et arstidki meelde tuletavad, et tegelikult on oluline siiski see, mis seisus see keha on ja mida sellega tehakse, mitte see, milline see välja näeb. See viibki selleni, miks ma ei usu üldiselt trenniblogijatesse – sest on näha, et neid motiveerib küll väline kest (ja sellest motivatsioonist võib täiesti piisata, on terve hulk inimesi, kes ongi oma elu pühendanud oma füüsilise vormi eest hoolitsemisele), aga on näha, et kogu sellega kaasnev eluviis hakkab neile vastu ja on neile ebameeldiv. Kui su käest küsitakse, miks sa tahad kaalu kaotada, ja sinu ainus vastus on “sest ma tahan sale olla”, on õnnestumise tõenäosus üsna väike. See ei ole isegi mõtestatud eesmärk, see on lihtsalt umbmäärane “tahaks olla ilus, tark ja hea”. Kui sa ütled, et “olen mures oma tervise pärast ja tahan seetõttu tervislikumalt toituda,” “tahan sale olla, sest abiellun järgmisel suvel ja tahan mahtuda kleiti suuruses 36” või “tahan rasvaprotsenti vähendada, et septembris toimuvatel võistlustel eelmise aastaga võrreldes paremat sooritust teha,” on juba teine lugu, konkreetne ja ajastatud eesmärk ja kaalukaotus on ainult vahend sinna jõudmiseks. Kui sa ütled, et tahad lõputöö valmis saada, sest “tahaks diplomit”, jääb see tõenäoliselt venima. Kui sa tahad seda teha, sest diplom võimaldab sel erialal tööle hakata ja see oleks äge või kallim ütles, et nii kui diplom käes, lähete perekonnaseisuametisse pulmadeks aega kinni panema (no võib vabalt olla, kui ta näiteks indialane on), on juba teine teema. Ja mida nauditavam on protsess ise, seda paremini see edeneb. Aga paratamatult on nii, et kui eesmärkidega kaasnev elustiil on praegusest väga erinev, tuleks mõelda, et äkki see eesmärk pole hetkel lihtsalt sinu jaoks, selle asemel, et end mõttetult süüdistada. Või mõelda, et ehk peaks oma eesmärgid ümber sõnastama, sest eile lugesin pikalt just üht foorumiteemat, mille läbiv mõte oli “inimesed, motiveerige mind!” mis ei saagi kunagi toimima hakata, sest väline motivatsioon ei ole iial igavene. On muidugi mõistlik ümbritseda end positiivsete inimestega, kes on toeks neil üksikutel päevadel, mil sisemist motivatsiooni väheks jääb, aga seda ei saa ju oma ettevõtmise vundamendiks võtta.

(Toitumisega on tegelikult üldse omaette teema, sest ma sattusin just trennifoorumit lugema ja mõtlesin, et kui mul oleks vaja kaalu langetada ja ma juba ei oleks toitumise teemal juba üsna teadlik ja ei oskaks lihtsalt kogu seda jura, mis seal pritsitakse, ignoreerida, oleksin ma täiega segaduses. Seal öeldaksegi täiesti enesekindlalt, et “sinu päevane ettenähtud kaloraaž on 1795” (ah nii täpselt kohe). Fitlapis oli omletiretsept –  1.5 muna (pool viskan ära v?), 1.4 viilu suitsusinki, 0.9 viilu juustu, 0.3 tomatit. Pole ime, et inimesed, kes pole varem tervislikult toitunud, vaatavad seda jubedust ja kui pole kriitilist mõtlemist antud, siis järeldavadki kohe, et appi, tervislikult toitumine on nii keeruline. Selle asemel, et lihtsalt umbkaudu välja mõelda, palju päevas umbes ettenähtud kalorite arv võiks olla ja kui tundub, et söön ju vähe, miks see kaal ei lange, võiks lühikese perioodi jooksul kindlaks teha, palju see “vähe” siis on. Kaalud vajadusel oma võileivamaterjali ära ja saadki teada, palju neid kaloreid tegelikult tuli, kusjuures saad terve leivaviilu ja terve singiviilu korraga panna. Lööd kõik kokku, nädala aja pärast vaatad, palju sa keskmiselt päevas sisse sööd, ja hakkad seda vähendama. Küll sa varsti õpid ka silma järgi hindama, mis sa parajasti teed. Muidu ongi tulemus selline, nagu neis kaalublogides, kus inimesed löövad risti ette ja räägivad pahadest toitudest, mida jumala eest süüa ei tohi. Kõike tohib süüa, ma tegin endale alles paari päeva eest õhtul kell kümme avokaadopastat hallitusjuustuga, sa pead lihtsalt aru saama, et kokkuvõttes võiks asi tasakaalus olla ja et ideaalis võiks enne magamaminekut keefiri juua vms, mitte pastat näost sisse ajada, aga kui sa seda vahel harva teed, ei pea sa sellest patust vabanemiseks kolm päeva rooskrantsi mudima.)

Aga jah, nii on. Elu ei ole NIIIII hirmus raske. Kui masohhism just hobi ei ole, ei tasu seda ehk ka vägisi nii hirmus raskeks elada. Oleks need aastakesed, mis meile siin antud on, nauditavamad äkki. Ja kui sul juba on eesmärk, sa tahad midagi saavutada, siis ole inimene ja õpi konstruktiivset kriitikat vastu võtma – need, kes on samal rajal olnud, ei õpeta sind üldiselt selleks, et näidata, kui ägedad nad on, vaid just selle pärast, et nad tahavad sind aidata. Isegi mina olen õppinud esimese hooga suu kinni hoidma, kui mõni pikk poiss oma beetat jagab, ja esmalt mõtlema, kas ka mul sellest midagi kasu on (tihti isegi on), ja kui MINA selle olen suutnud selgeks saada, saab igaüks.

Ja jätke nüüd need nõud kraanikaussi ja minge välja jalutama. Päike paistab.

38 kommentaari

  1. Paistab, et dish pole jõudnud, seega tuleb ise ära märkida, et vahi grafomaani….

    • Ma peaksin täna tegelikult lõputööd kirjutama, nii et otse loomulikult näpistame me aega ühe lühikese kümneleheküljelise blogipostituse jaoks, et teisi elama õpetada.

      • Marss kirjutama raisk! Ei mingit lebotamist enam😀

        • Ma ikka küsin ta käest kogu aeg, et mida kuradit ta Facebookis teeb iga natukese aja tagant… muudkui leiutab vabandusi😛

    • Lugesin kahevaksa pikkusest üllitisest vaid esimest ja viimast lauset, diagonaalis Billi toitumist.. Pealkiri on tekstist konkreetsem. Seda kommenteeringi: ma ei häbene oma perversset kalduvust.

  2. KUIDAS sa viitsid seda kestvust ronida?😀

    • Aga nii ongi, inimesed, kellel endal seda “ajuhälvet” ei ole ja kellele enese täiesti tühjaks kurnamine rahuldust ei paku, ei saagi aru, kuidas see saab mõnus olla.

  3. Issand kui sisukas sissekanne!!!

    a) Ma olen korduvalt ebaviisakalt öelnud inimestele, kes mulle ütlevad “sa oled nii tubli, käisid jooksmas-suusatamas-tartumaratonil”. Ma TAHAN joosta!!! Kui ma seda teen, siis pigem millegi muu arvelt ja ma olen MITTETUBLI, sest annan järele soovile teha midagi lihtsat ja mõnusat (jah, vere maitseni jooksmine on mõnus), mitte ei tee miskit kasulikku-vajalikku!

    b) Kas liiter keefiri enne tuttuminekut ära juua on ikka tervislik? Mul juhtub mõnikord (st siis, kui kodus on liiter keefiri). (Eile näiteks oli.)

    c) Meil pole tervise-, vaid nooruse kultus. Sale keha ja hea tervis on lihtsalt noore inimese atribuudid. Vaadake mind, ma nagu polekski sünnitanud, ja kui olengi, võin vajadusel veel ja veel!!!!

    d) Kaalublogide ja ime-dieetide eesmärk on söömine põnevaks teha. Nagu Bridget Jonesi tähestikuline dieet – “täna sööme A tähega toite, homme B tähega…” (Vastus sellele on vastavalt http://cocktails.about.com/od/atozcocktailrecipes/a/rcps_a_list.htm ja http://cocktails.about.com/od/atozcocktailrecipes/a/rcps_b_list.htm eks)

    e) Edukad tuumafüüsikud on ühtlasi ka usinad tuumafüüsikud. Ka sel alal on äge konkurents ja võidab see, kes võidaks mistahes muul elualal. Liigne usinus muidugi tapab, vt http://en.wikipedia.org/wiki/Marie_Curie#Death

    f) Kohe!

    • Muidugi, usinus ja järjekindlus on vajalikud. Aga tavaliselt on esmalt huvi ja armastus asja vastu ja sellest vähemalt esialgne motiveeritus, mille põhjal tekib harjumus järjekindlalt rabeleda.

    • Kaur, kas sa näed välja, nagu sa polekski veel sünnitanud?
      Mmm…

      • Välimuse kaudu defineerivad ennast eeskätt naisterahvad. Selsamal eelnimetatud põhjusel. Mees, vastupidi, esindab küsimust “mul on juba palju edukaid järglasi, tahad kah?” (Ja kuigi ma lugesin emakeele päeva puhul eki veebist otsekõne kirjavahemärkide reeglid üle, ei tea ma ikkagi, kas jutumärkide järele käib punkt või ei.)

        • (ja ma tean tegelt küll, et emakeele päev on üks sõna, nagu emakeelepäevaeelnegi)

        • Ah ära aja pada. Meesterahvad on samasugused välimusepeded, neil on lihtsalt teised normid. Ülekaalulisus nt mehi nende endi juures ei häiri. Lühike kasv häirib küll. Jne.

        • Olen Morgiega nõus, aga leian, et mehed on lollid – iga kell võtaks pigem lühikese mehe (olen endast ainult tsutikese pikemaga käinud ka) kui paksu.

        • Punkt käib jutumärgi ees, kui fraas on omaette tsitaat. Järel, kui jutumärkides osaline fraas lõpetab lause.

    • selle kohta, kas tervise- või noorusekultus, viskaks ma veel juurde sellise kultuuriteaduslise pakkumise, et hoopis bahtinlikus mõttes klassikalise keha kultus. st keha, mis ei sünni, ei vanane, ei paljune, ei söö ega situ, ühesõnaga, millel ei ole ajas ega ruumis mingeid kahtlasi üleminekukohti, kus oleks segane, kus see keha nüüd õieti lõpeb või algab. “klassikaliseks kehaks” kutsus Bahtin seda vist sellepärast, et keha nagu antiikne marmorkuju.

  4. Tegelikult ikka on lihasuretamine kui eesmärk kah täiesti piisav motivaator. Või tunnustus – “vaadake, kui tubli ma olen!”. Mis keda, eksole.

    • Ainult tunnustus kaua ei kanna, sest sellega on see probleem, et inimesed harjuvad. Selleks, et samaväärset kiitust saada, peab järjest rohkem pingutama. Ja keegi ei ole võimeline lõputult järjest rohkem anda.

    • Sa räägid extrinsic ja intrinsic motivationist – enamikku inimestest ajavad mõlemad edasi, aga kui väline mott on olulisem või suurema kaaluga kui sisemine, põletakse mingil hetkel läbi, sest ALATI on keegi, kes on sinust parem ja alati on keegi, kes ei ole rahul. Nii ei saa elada, kui see, mida teed, sulle sisimas suurt rõõmu ei tee.

      Mul on trennis iga kord sõrmed sõna otseses mõttes verised ja veidrates kohtades sinikad. Ma ei mäleta, millal ma viimati nii õnnelik olin. (Ronimistehnikat võiks muidugi veidi parandada, ei teagi, miks need kätud nii katki on.)

  5. sellest Bill Gatesi või tuumafüüsiku versus kassapidaja teemast räägiti ka siin Crackedi artiklis, siin kohas

    “So, mister rich person who clearly is not reading this, when we say you’re “lucky,” we’re not saying you’re lucky in the way that a lottery winner is lucky. We’re saying that you’re lucky if you were born in a time and place where the hard work you’re good at (say, stock speculation) is valued over the hard work that other people are good at (say, landscaping, or poetry).”

    ehk siis mõnel joppab sellega, et nad lähevad juhtumisi põlema tasuvate asjade peale ja pühenduvad neile, samas kui mõni pühendub asjadele, mis eriti raha sisse ei too.

    Ma ise olen viimasel ajal kogenud seda, kuidas pühendumine on tegelikult sõltuvus: ma ehitan parajasti “Raevnud Orlando” teemal üht tantsuprogrammi üles. Ja vahepeal oli konkreetselt selline seis, et tahaks küll puhata, ma tean lausa, et ma PEAKS puhkama ja ennast väheke välja lülitama, aga ei SAA. Sest lihtsalt ei suuda mitte millelegi muule mõelda. Söön putru ja peas jooksevad ainult mõtted, kuidas laibad lavalt minema saada. Hakkaks nagu magama minema, aga enne tuleb pähe õudselt hea logistiline skeem, kes peab lahingustseenis kellega võitlema, et pärast oleks mugav elusaid ja surnuid sorteerida, ja see skeem tuleb ometigi üles kirjutada ja üles joonistada. Ja nii edasi.

    • Seda, et “peas jooksevad ainult mõtted, kuidas laibad lavalt minema saada” ja “et pärast oleks mugav elusaid ja surnuid sorteerida” saaks mõnes teises kontekstis kindlasti väga psühhopaatlikult tõlgendada😀

    • Ja siis need tasuvate-asjade-peale pühendujad ei saa üldse aru noist mitte-tasuvate-asjade-peale pühendujatest. TA JU NÄEB, et ühiskonda ei morjenda see luule üldse, sest morjendamise mõõt on raha ja seda talle ei anta. Miks ta siis ikka veel sellega tegeleb? Miks ta ei pühendu millelegi, millest teistele ka kas on, nagu fondihaldus või ridamajade ehitamine????

      Korrata variatsioonidega “miks ta elab seal ida-virus”, “miks ta võttis sellise koledas naise”, “miks tal pole lapsi”, “miks tal on nii palju lapsi”, “miks ta on paks ja ei käi jõusaalis nagu kõik teised”.

      • eriti see fondihalduse kasulikuse aspekt meenutas mulle selle peale, kui ma sinna juurde Bernie Madoffi peale mõtlesin, Juure ja Kiviräha juttu laiskadest töötutest noortest: “Noored inimesed, käed-jalad küljes. Mingu vargile!”

      • Kirjutasin oma blogis pisut oma 9.-ndat klassi lõpetavast tütrest. Sain sellise kommentaari (kärbitud):
        “Noh, ma mängiks nüüd “saatana advokaati” ja küsiks – aga mis reaalset, praktilist kasu on Tartu kunstikoolis joonte paberile vedamisest ehk palju inimesi neist joontest end ära toidab, sest lõppude lõpuks on see igasugu “vaimlise” tegevuse alusmüür, tühja kõhuga lageda taeva all raskest tööst vaevatuna ei tee ei kunsti ega kultuuri. V-b peaks noor neiu avama näiteks CV online’i või mingi sarnase portaali ja siis näeb, millisel asjal praktilist väärtust ka on tänapäeval.”

        Praktilist väärtust. Oh jah. Mäletan, kuidas mõni aeg tagasi kõik sööstsid juurat õppima, sest “sellega teenib ja see on austusväärne”. Väga suur hulk endisi juuratundengeid on nüüd kusagil mujal, üks klassiõde on näiteks eripedagoog. Teenib palju vähem, aga õnnelik on lõpuks ometi.

        • Aga täitsa tõsiselt, ma olen märganud, et mehed mõtlevad väiksest peale hulga rohkem selle peale, et “mis toidaks ka” – igaühel on tavaliselt ju mitu hobi ja mõni neist ilmselt tooks rohkem sisse kui mõni teine. Mu oma vend (programmerija muidugi, eestlane ju) naljatas, kui õppima läks, et “keegi peab neid õpetajannasid ju ka üleval pidama” – ei saa ju eeldada, et naine raha koju toob. Ja ei saagi, sest naisele ei pane keegi pahaks, kui ta “jooni paberile veab”.😀 Kui inimesed oleksid võrdsuseks valmis, poleks muidugi probleemi, aga Perekoolistki tuleb selgelt välja, et naised TAHAVAD meest, kes neist rohkem teeniks, selle asemel, et olla valmis sama palgatasemega või, taevas halasta, ise paremat teenistust otsida.

        • Ja kuna naised tahavad heal järjel meest, peab mees naiste saamiseks olema heal järjel. S.t. su vend ei mõtle mitte õpetajannade peale, vaid lihtsalt kindlustab end kepiga.

          Harmooniline maailm, ainult feministid pole rahul, a neid on õnneks vähe ja üldise arvamuse kohaselt neid kepp ei huvita ka.

        • Jah, pean ütlema, et olen sinuga nõus.😀

        • ei tea midagi – “heal järjel” peaks tähendama, et üle keskmise jõukas. Sellised on vähemuses. Kuigi polügüünia lahendab sellisel juhul ülearuste naiste probleemi, jääb ikkagi küsimus, mida hakata pihta meeste enamikuga, kes naist varanduse puudumise tõttu ei saa. neist saab muidugi head kahuriliha, aga kui parajasti pole sõda kuskilt võtta, siis läheb kodumaal ebastabiilseks.

        • … või vähemalt olen ma kuulnud seda ühe versioonina, miks mõnes kandis palju terroriste tekib – 1) varandus on ainult meestel, aga muidugi mitte kõigil meestel, vaid jõukal vähemusel; 2) naise saab ainult varakas mees => suur seksuaalselt frustreeritud meeste mass, keda on kerge motiveerida kedagi maha lööma (eriti kui teises ilmas on keppi loota).

  6. Sul ei edene magistritöö kirjutamine, sest:
    a) sul pole lootust pärast diplomi saamist abieluettepanekut saada;
    b) sul pole mitte ühtegi töökohta terendamas, kuhu see diplom sind tööle aitaks.
    Või on mõni parem põhjus?😀

    • Tal juba ON üks magister. Abielu see kaasa ei toonud. Sa arvad, et Rents loeb selle lihtsalt mõõtmisveaks ja mõtleb “kui ma ikka järjest ja järjest uusi magistreid teen, siis KEEGI mu KUNAGI ikka ära võtab”?

      • Kontrollkatse ? Aga ega, jah, isegi mitte fiktiivabielu esimesel korral…

      • Ma tuletan meelde, et ma olen korra siiski juba abielus olnud. Ja kust teie teate, äkki see selle pärast lõhki läkski, et ma piisavalt kiiresti magistritööd kaitstud ei saanud.😀

  7. Arvan ka, et pole olemas nii-öelda häid ja halbu toite. Inimene võib kõike süüa, lihtsalt tuleb jälgida, et sissesöödava toidu kaloraaž ei ületaks seda kaloraaži, mis tegelikult on inimese jaoks optimaalne.
    Otse loomulikult pole päevast päeva liigse magusa tarbimine organismile kasulik, kuid vahetevahel šokolaadi söömine ei tohiks küll midagi hullu teha.
    Kusjuures seda, kui palju kaloreid oleks vaja päevas tarbida, saab välja arvutada erinevate valemite abil. Näiteks siit lehelt leiab infot:
    https://www.organismidiagnostika.ee/kalorimeetria-valemid-ja-kalkulaatorid/
    Siis veel selline lehekülg: http://tap.nutridata.ee/
    Seal on võimalik pidada toitumispäevikut.

    • See oli üks väga informatiivne kommentaar. Eskimod, muide, söövad julgelt 3000 kalorit päevas. Samuti on Okeaanias hõime, mille liikmed sööad pmt 90% ulatuses süsivesikuid ja neid ka ilgelt palju. Miskipärast nad pole paksud. Ilmselt neil pole nutridatat käepärast.

      • AbFab, kas tõesti oli informatiivne kommentaar? Või on see ehk hoopis iroonia mõeldud?😀 Et tegelikult polnud kommentaar üldse informatiivne?🙂

      • Huvitav link oli see valemite oma, aitäh.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid