Käisime laupäeval Ronimisministeeriumis. Suurepärane oli. Vahelduseks olin ma normaalselt maganud, normaalselt söönud, seal oli mõnusalt soe, nii et ei tahtnudki kogu aeg, kui parajasti ei roninud, villaseid sokke jalas hoida, ühtki kolmeaastast ei jooksnud jalus, ainult ühele kümneaastasele pidin käratama:”Ronijate all ei jookse!” … Ühesõnaga kõik oli imeline ja eriti tore oli see, et areng oli märgatav. Isegi aega oli nii laialt käes, et kui vahepeal ronimisest väsiisime, sai slackline’i peal kõndimist proovida, elu oli lill.
Eile oli enesetunne viimase peal. Käisin sugulastel külas, õhtul trennis oli ka jaksu küll ja veel, kuigi käed olid laupäevast väsinud, aga igati tore oli olla. Ainult öösel ärkasin mitu korda üles ja muudkui lürpisin vett, nagu kaamel, kes üle kolme päeva oaasi jõuab.
Ja täna kulutasin just selle blogipostituse tegemiseks tunnikese, sest vahepeal väsisin nii ära, et pidin pikali viskama. Ärkasin hommikul üle kere värisedes üles ja kõht valutab nii, et ise ka ei saa aru, kas tahaks nüüd oksendada või midagi muud teha. Õnneks enamasti ikka midagi muud. Kui neid külmavärinaid ei oleks, arvaks sümptomite põhjal, et toidumürgitus või kõhugripp. Kuigi see esimene on selles mõttes äärmiselt ebatõenäoline, et ma ei söönud eile mitte midagi üksi ja keegi teine pole tervisemuresid kurtnud (mitte et ma kellegagi neist rääkinud oleksin, kui nüüd mõtlema hakata). Mõtlesin esmalt, et äkki siin ongi lihtsalt külm ja minu pidev värisemine on sellest tingitud, aga see tundub üsna ebatõenäoline, sest ma tegelikult eile kütsin ja vähemalt eile õhtul oli siin küll mõnusalt soe. Ja kuna ma ju külmetan, pidin ikka minema välja puid tooma, mis tundus nii raske ettevõtmisena, et nüüd said puud tuppa ja ma lähen alustuseks hoopis magama, sest ma väsisin ära ja ei jaksa praegu kütma hakata.
Pange siis ikka küünal mulle või midagi.
Kirikusse, perverdid.
Pärdikute päevaraamat 