Päeva muusika + ränti

Ma ei ütleks, et ma nüüd päris terve olen (samas, millal ma seda üldse öelda saan?), aga tunnen end oluliselt paremini kui eile. Eilse päeva tippsaavutuseks jäi see, et vaatasin ära selle aastanumbri sees ilmunud Walking Deadi episoodid. Ma nimelt olen sel aastal pigem tegutsenud selle põhimõtte järgi, et kui sul 40 minutit üle on, jõuad sa midagi reaalselt kasulikku teha, nii et siiani ei jäänud vaatamiseks aega, aga eile ei olnud mitte mingisugust vaimujõudu, et millelegi reaalselt keskenduda. See sari on teatavasti tehtud lollidelt lollidele ja mingit keskendumist ei vaja. Kui eelmisel semestril tärkas mingi lootus, et asjalood on muutunud, siis ei, samasugune emohala läks edasi. Oleks tegijad teised, loodaks, et äkki lüüakse vähemalt Rick maha, aga no selge see, et selles sarjas seda juhtuma ei hakka. Hea seegi, et moodne tehnika võimaldab igavamaid kohti vahele jätta. Ahjaa, “Coach Carterit” vaatasin ka. Lausa suurepärane film, üldse ei pidanud mõtlema. Varem olin ma sellest filmist näinud ainult seda jupikest, mis annab ikka asjast üsna vale ettekujutuse.😀 Aga film olevat tõsieluline, kuigi mind natuke häiris see, et lõpus öeldi, kes said ülikooli, aga ainult ühe kohta mainiti, et lõpetas, mis tekitab muidugi küsimuse, kas teised siis ei lõpetanudki või milles kühvel.

Igatahes, terve eilse päeva magasin/lösutasin ma maha. Täna enam halb ei ole, ainult jätkuvalt väga nõrk ja lisaks on tekkinud peavalu. See viimane pole sugugi üllatav, see tekib mul alati, kui ma end päeva jooksul liigselt ei liiguta, nii et ütleme nii, et mul on reaalselt VAJA jalutamas või trennis käia, et end normaalse inimesena tunda. Nii et pea valutab, sest ma ei liiguta, aga energiat ei ole. Nii et ma pean valima, kas vedada end suure vaevaga välja, et peavalust lahti saada, ja pärast seda puhata, või siin passida ja teha mingeid kergemaid asju, sest täna suudan ma isegi NATUKENE juba jälle keskenduda, kuigi mitte pikalt korraga. Söögiisu on ka tagasi, kuigi mitte just erilisel määral – ma ärkasin enne ühte, aga praegu (nii et kuue paiku siis) läks alles nälg piisavalt suureks, et endale päriselt midagi süüa teha, enne laiskus segas.

Teiseks. Mul on tunne, et ma kurdan teile kogu aeg samu muresid, aga maailm teatavasti ongi tsükliline. Ma saan aru, et me elame ühiskonnas, kus on normaalne, et koerte tagant ei koristata, aga no mis inimene see on, kes ei korista oma koera tagant, kui see kohe prügikasti kõrvale hunniku teeb? Mõni inimene läheb ju varsti prügi välja viima, ehk on just haige olnud või lihtsalt hajameelne ja astub sinna sisse. Mul läks täna nii napilt, kusjuures veel nii, et viskasin asjad prügikasti, lasin kaane alla ja just enne seda, kui hakkasin minema astuma, vajus pilk maha ja nägin, et hunnik oli minu jalast maksimaalselt 2-3 cm kaugusel. Tundsin omal nahal ära selle, kuidas silmad tõesti võivad minna suureks nagu tõllarattad, nii ehmunud ja üllatunud olin. Hea siis, et joppas, eks ole. Aga slaava boogu, kui ma su kätte saan, tropp, sest see on juba mitmes kord, järelikult kellegi koer ongi endale pähe võtnud, et just see on tema “liivakast” ja selle kellegi omanikku ei tundu see üldse morjendavat. Suveks ehitan endale vahitorni ja hakkan kullipilguga seda prügikasti valvama.

Taevas hoia, terve see eelmine lõik kajastas Lasnamäe 70aastaste mutikeste mõttemaailma. Kuhu ma olen välja jõudnud?

Kuulame vähemalt väga ilusat laulu (Cream – Sunshine Of Your Love), ehk saab parem:

1 kommentaar

  1. Koerasitutaja valvesse tuleb veebikaamera panna, siis ei ole nii väga Lasnaka mutikese vurfi.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid