Näide: üks Eesti ajakirjandusmaastiku arvamusliidritest kirjutab sellest, kuidas teda ajavad närvi paljulapselised pered, kes vorbivad lapsi, kuigi ei saa nendega majanduslikult hakkama ja lunivad teistelt abi. Samas postituses kirjutab ta sellest, kuidas tegelikult möödus tema enese (ainsa lapse) lapsepõlv vägagi vaeselt.
Ja lisaks on sama inimene kõigest NELI päeva tagasi kirjutanud,et:
Lapsi ei saa teha, kas raha on või ei ole.. Lapsi tuleb saada, sest neid kas tahetakse või ei. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Hakkama, ma mõtlen.
Ma olengi selline aeglase taibuga, aga mitte ei saa aru, kuidas see erinev vastutustunne on. See “lunivad teistelt abi” tundub ju toimiv mehhanism olevat, ehk siis nende variant sellest et “kuidagi ikka saab”. Kvantitatiivselt on muidugi oluline, kas sul on näljas lapsi üks või üheksa, aga muidu ei näe ma küll erilist vahet, kas sa oled lastetu ja teed rumala otsuse, mõtlemata oma majandusliku seisukorra peale, või on sul neid juba kaheksa, kui sa selle otsuse teed. Pigem on nii, et kui on juba üks-kaks, on see hetk, kus inimene saab oma vigadest õppida, aga kui on tõesti kümme, siis on üsna suur tõenäosus, et esiteks poleks ema nagunii tööle enam lähemal ajal minemas ja teiseks selle ühe lisatitega pere üldine elatustase enam ei lange. Mitte et ma ütleks, et ma toetan neid inimesi, kes kümme last saavad, kuigi ei ole neile isegi tervislikku toitu anda – ma lihtsalt ei toeta ka neid, kes ühe lapse saavad, kuigi ei ole neile midagi süüa anda. Ja samas võiks aru saada ka sellest, et kõiki raskeid aegu ei ole võimalik ette näha. Mina olen näiteks sündinud natuke enne Eesti iseseisvumist, inimesed olid sel ajal lootusrikkad ja uskusid, et oma riigiga saab kõik ainult paremaks minna, keegi ei kujutanud ju ette, milline krahh 90ndate alguses tuleb ja ma usun, et nii ühe kui kümne lapsega pered virelesid sel ajal ühtviisi. Nii et on suur vahe, kas sa teadlikult saad lapse ajal, mil raha ei ole, teades, et seda pole ka kuskilt tulemas (ükskõik, palju sul neid juba on või ei ole), või sind tabab lihtsalt ebaõnn, sa kaotad töö, keegi jääb haigeks vms. Ja viimased ajakirjandusest läbi käinud suurperede lood on kõik olnud sellised, et näiteks perel põleb maja maha – no õnnetusi võib igaühel juhtuda ja minu sõrmed EI paindu sellises olukorras kirjutama, et “aga miks neil siis kindlustust ei olnud” (rääkimata sellest, et tihti isegi on, lihtsalt kindlustus ei kata kõike ja otsekohe ja alguses on ikka mingit abi vaja).
Pildilt on hästi näha, millises kohutavas materiaalses või vähemalt vaimses hüljatuses paljulapseliste perede lapsed kasvama peavad – Kate’il ilmselgelt rahapuudust ei ole, aga vaimne vägivald on liigagi silmatorkav, mitmele lapsele UGGsid jalga surutud. Ja üht sunnitakse hoopis paljajalu käima, see on ilmselgelt pere Tuhkatriinu. Loodetavasti jaksab ikka oma printsi ära oodata.
P.S. Mulle tuli täieliku üllatusena see, et ametlikult tähendab paljulapseline nüüd juba peret, kus on “3 või enam kuni 18-aastast last”. Absurdne ju.
Pärdikute päevaraamat 
Sul on mingi oma ajakirjandus ja oma liidrid. Kas sa tõesti lased end nii kergelt provotseerida, et hakkad suva tibide jura peale sissekandeid kirjutama? Nii raiskad mitte vaid enda, vaid ka meie aega…
Millestki peab ju kirjutama. Miks ka mitte just sellest.
Mulle tuli see paljulahtikirjutatud “kas blogija peab vastama lugejate ootustele” teema kohe meelde.
Minu arust siia peaks tegema nimekirja asjadest, millest Rents võiks kirjutada.
Teen otsa lahti:
Mina.
Et Rents võiks sinust kirjutada ?
Roland oleks vast õnnelik…
Palun pane oma ots tagasi püksi, tähh.
Tegelt, heiti ja ränti loeks hea meelega. Aga see tibiblogide pihta suunata on kuidagi lati alt minek.
Ma ootaks veel
– muusikat
– kirjeldusi Tartu elust
– ja vabalt võib ka abfabi eraelu lahata.
A mina tahan koertest ja kassidest lugeda. Hiirtest ja rottidest võib ka.
Ja kui Rents välismaal töötas, oli tal üks tore korterikaaslanna, sellest tunnen ma puudust.
Tema vana Tartu elukoha naabreid igatsen ka taga.
😛
See paljulapselisuse kriteerium on ammu nii, et niipea, kui laps saab 18 kaob ta ülalpeetavate nimekirjast st sotsiaalosakonna jaoks seda last lapsena enam ei ole. See oli vähemasti 20 aastat tagasi juba nii.
Ja huvitavat kombel ei näe mitte keegi siiani selle seadusesätte vastuolu tudengitoetusega, kus inimene on arvestuslikult vanemate leival… 25nda eluaastani vist? Või midagi sama absurdset.
Lastetoetust ta enam ei saa, toetusarvestuses lapsena pere hingekirjas enam ei ole, aga õppetoetuse osas käib küll ema-isa leivakappi.
Isegi ülikooli kõrvale jättes üsna absurdne, sest üldiselt lõpetavad lapsed gümnaasiumi ju 19.aastaselt ja vanematel on seaduslik KOHUSTUS selle ajani teda ikka üleval pidada.
Ma ei mõtle sellele, see tekitab masendust.
Jätame käsitlusest kõrvale ka elatise sissenõudmise nüansid, nimelt täisealine inimene peaks seda enda eest ise tegema, aga kui tal on eemalelava lapsevanema suhtes sentimendid või midagi, siis…
Aga eks siinkohal on sobilik targutada, et lapsevanemal on 18 aastat aega raha koguda selle päevani.