Võib kokku võtta selle videoga:
KUS ON MINU MANNY, KUI MA TEDA VAJAN?
Ma tahaksin öelda, et asi on ainult kellakeeramises, aga saan objektiivselt aru, et see pole sugugi ainus põhjus, mul lihtsalt on mingi isiklik vastumeelsus tekkinud selles asjas.
P.S. Kas teate, mis on kõige tülgastavam? See, et ma blokin ja blokin ja blokin, sest see on ometi nii jube ja õõvastav ja raske – ja kui ma ükskord pärast pikka vaevlemist suudan tööle hakata, avastan ma iga kord, IGA JUMALA KORD, et tegelikult pole asi sugugi nii hull ja oleks võinud ometi kohe normaalne inimene olla. Ja lõputöö on hetkel ainus asi, millega mul sarnased probleemid on. Muus osas (tõlked, enese iseseisev harimine muudes valdkondades) olen ma suutnud end nii korralikult kätte võtta, et ise ka olen üllatunud. Harin oma aeda nii, et söötis maast on peaaegu iluaed saanud, väikeste boheemlaslike nurgakestega. Aga seda ühte kivi sealt kapsaaiast nihutan ainult sentimeetrikese haaval ja sedagi parematel päevadel.
Pärdikute päevaraamat 