Võib kokku võtta selle videoga:
KUS ON MINU MANNY, KUI MA TEDA VAJAN?
Ma tahaksin öelda, et asi on ainult kellakeeramises, aga saan objektiivselt aru, et see pole sugugi ainus põhjus, mul lihtsalt on mingi isiklik vastumeelsus tekkinud selles asjas.
P.S. Kas teate, mis on kõige tülgastavam? See, et ma blokin ja blokin ja blokin, sest see on ometi nii jube ja õõvastav ja raske – ja kui ma ükskord pärast pikka vaevlemist suudan tööle hakata, avastan ma iga kord, IGA JUMALA KORD, et tegelikult pole asi sugugi nii hull ja oleks võinud ometi kohe normaalne inimene olla. Ja lõputöö on hetkel ainus asi, millega mul sarnased probleemid on. Muus osas (tõlked, enese iseseisev harimine muudes valdkondades) olen ma suutnud end nii korralikult kätte võtta, et ise ka olen üllatunud. Harin oma aeda nii, et söötis maast on peaaegu iluaed saanud, väikeste boheemlaslike nurgakestega. Aga seda ühte kivi sealt kapsaaiast nihutan ainult sentimeetrikese haaval ja sedagi parematel päevadel.
Pärdikute päevaraamat 
Minu artikkel on täpselt samas seisus, st see ei ole pooltki (ega veeranditki) nii hull, kui ma ette kujutan ning enamuse nendest hetkedest, mil sellega tegeleda saaksin, blokin. Oeh, läheb oma artikli asjade juurde nüüd kuniks titt magab…
Kõige absurdsem on see, et esmalt ma molutan näiteks kaks päeva maha (konkreetselt molutan, sest seekord ma ütlesin iseendale, et ma ei tee ühtki teist asja, kuni SEE on valmis, hullult oli kasu ju, teised asjad ainult jäid tegemata) ja siis vihastan sõprade peale, kes julgevad mind välja kutsuda – MIS MÕTTES ta kutsub mind reede õhtul baari ainult selle pärast, et pole mind aasta aega näinud, ma võiksin sel ajal ju lõputööd kirjutada! (Ma siiski lähen baari.)
Olen samuti kogu elu olnud viimase minuti inimene. Lohutan end sellega, et ega see molutamine polegi mingi mahavisatud aeg. Aju ju pidevalt alateadvuses töötab tegemist vajava asjaga. Ning kui siis viimases hädas tuleb töö kallale asuda, läheb kõik see kergelt ja lennates. Ainult aega jääb pisut väheseks, millegipärast 🙂
Mul on kusjuures üsna sama seis. Kui ikka kuskil alateadvuses asi toimib, siis kujutan juba ette, mida kirja tahan panna.