Mu usaldust on kerge võita

Ja ei, ma ei räägi toidust, kuigi see tunduks loogiline, sest mind annaks ilmselt ka pulmapäeval altari eest ära meelitada, kui piisavalt hea magustoiduga eest ära kõndima hakata. Hoopis rattaparandusest on juttu.

Roheline Välk tuli igakevadisest hooldusest tagasi. Ei midagi erilist, tavaline mani-pedi. Uue keti sai ja esimene rehv vahetati ära, midagi kruviti kinni ka. Minu meelest üsna mõistliku hinnaga, 25 euro eest, ma oleksin üllatunud olnud, kui vähem oleks läinud. Oleks ainult õigel ajal meelde tulnud, et mul on rattakella vaja. Igatahes on nüüd on selline tunne, nagu ratas sõidaks ise. Hakka või tõesti Rayle maale külla väntama, mis see paarkümmend km ära ei ole. Mul hetkel oma rattast pilti ei ole, nii et näitan ühte teist. Minu oma on samasugune, aga armsam. Tüdruk on ju ka üsna minu moodi, ma võiks vabalt sellist kleiti kanda.

Aga on põhjus, miks ma oma rattaga Supilinnast kaugele Karlova tagumisse otsa Side tänavale vantsin, kuigi Lauluväljaku juures olev rattaparandus oleks hulga lähemal ja seda ka kõik kiidavad. Seekord näiteks oli mulle kodust antud käsk mõlemad rattad ära vahetada, sest leiti, et ei pöörle päris otse ja muidu oleks vaja kodaraid ka pingutada, mis on nii ajamahukas tegevus, et hinda ja ajakulu vaadates muutub mõttetuks. Onu Madis vaatas peale ja leidis, et kett on küll kulunud ja tahab vahetamist, aga rattad on igati korras ja et Desnal olevatki natuke rohkem liikumisruumi seal (ja kodarad olevat igati okeid). Mina ei tea sellest ju mitte midagi, ma polnud ilmselt sündinudki, kui see ratas tehti, ta oleks rõõmuga võinud koorida mind – aga ei koorinud. Teiseks viitsib ta iga kord päriselt seletada, kui ma midagi küsin. Ja kolmandaks võtab ta oma tööd tõsiselt, nii praegu kui eelmisel aastal, kui ma ka seal rehvi vahetasin*, vaatas ta selle käigus ülejäänud ratta ka üle, kuigi eelmisel aastal käisin ma seal kõige kiiremal ajal. Nii et ma käin rõõmuga järgmine kordki talle oma raha viimas ja teen lisaks veel tasuta reklaami ka, et teiegi ikka teaksite, et Madis on üks usaldusväärne mees.

* ärge hakake, ma saan kodust piisavalt seda loengut teemal “kui sa ilmtingimata SELLISE rattaga sõita tahad, peaksid vähemalt natuke vaatama, KUIDAS sa seda teed!” ja paar korda on läbi käinud ka “KULUEFEKTIIVSEM ja MÕISTLIKUM oleks uus ratas osta.” Sest ma olen ometigi just selline inimene, et kuluefektiivsus ja mõistlikkus on mu põhiväärtused.

P.S. Juba olen ma prantsuse muusika juurest lahkunud ja hoopis itaallaste juurde jõudnud, hardcore on asendunud klassikaga. No olen mina alles lõdva kõrvaga. Täna on teemaks Ludovico Einaudi. Suurepärane töömuusika.

 P.P.S. Ilmselgelt tahab saatus mind ülekilode eest kaitsta. Supilinnas avati pagaritöökoda ja feissari kommuunis kiideti selle brownie‘sid taevani – ma olen mitu päeva üritanud neid saada, aga selleks ajaks, kui mina sinna jõuan, on kõik alati otsas. Eile õhtul öeldi, et tänaseks on KUUS tükki juba kinni pandud. Mis õgardid te olete? Kes ostab korraga kuus šokolaadikooki? Kas te oma tervisele ka mõtlete? Täna läksin kell kümme hommikul ukse taha, lootes, et ehk saan siis seitsmenda, aga see oli hoopis suletud. Homme on esimene mai ja nädalavahetusel on nad kinni. Nii et söön kaalikat järelikult siis.

vaatlus, sedapuhku vähese osalusega

witch-doctor

Kuigi mulle tundub jätkuvalt ebaaus, et sellal, kui mina vaevlen, kirjutavad teised siilipornost, hakkan ma vaikselt nägema ka positiivseid külgi. Täna pidin näiteks raamatukokku minema, sest seal on, noh, raamatud. Lisaks võimalus sõpradega koos õppida ja üksteist vastastikku motiveerida. Ja kuigi toolid on seal täiega ebamugavad, on etnoloogil muidugi alati huvitav kodust välja astuda, kogu päev oli elamusi täis.

Esmalt oli mul võimalus jälgida IT-meeste paaritumisrituaale nende loomulikus keskkonnas.  Kaks (olgem ausad, üsna kena) kreeklast, kellega ma koos aega veetsin õppisin, andsid oma parima, et kõrvallaua kaunitari tähelepanu köita – ehk siis kihistasid, kommenteerisid teda kõva häälega oma emakeeles ja joonistasid  paberilehele suure 12, et oleks selge, et kümnest pallist jääb tema hindamisel väheks. Mis minu meelest oli liig, tegu oli lihtsalt ilusa alakaalulise ülemeigitud eestlannaga, nagu meil neid lademes, aga eks ma hoidsin oma kadeda keele viisakalt hammaste taga. Seda enam, et tuleb tunnistada, et selle põhjal, kuidas ta õppematerjali analüüsis, tundus et tegu on üsna intelligentse noore daamiga, kuigi sellest ei saanud minu kaaslased loomulikult midagi aru, nemad vaatasid lihtsalt, et sale keha ja kenad jalad. Igatahes jääb mulle täiesti arusaamatuks, kuidas nad üldse kunagi mõne neiu ära on rääkinud, sest nad jätkasid samal lainel, ilma kordagi otsekontakti üritamata, kuni neiu kõrval olev täiesti tavalise välimusega noormees (ei olnud ta tõmmu, nagu minu hurmurid, ega olnud tal ühtki tätoveeringut!) tal ümbert kinni võttis, et omandiõigust näidata, ja nii nad kaisutades ja miilustades edasi õppisid. Noored programmeerijad olid väga pettunud ja arutasid omavahel (vähemalt mitte inglise keeles, asi seegi), kuidas küll selline iludus saab käia kellegagi, kes “näeb välja nagu Harry Potter”. Kommentaari tegi eriti naljakaks see, et eksootilistel heterotel olid ka endil prillid ees (seda, et “Harry Potter” nägi igati normaalne välja, pole vaja öeldagi). Igatahes leidsid nad, et ilusad inimesed peaksid ometi käima teiste ilusate inimestega (või ootama vallalisena, kuni piisavalt kaunis välismaa mees kohale jõuab, et teda enda omaks teha), mitte hakkama käima mingi suvalise inimesega, lihtsalt selle pärast, et neil on ühised huvid ja et see poiss on nii tark ja huvitav ja naerab nii armsasti. Mulle meenus kohe, kuidas ma põhikooli lõpus tegin nimekirja põhjustest, miks üks ilus poiss meie gümnaasiumist peaks hoopis minuga käima ja miks tema tollane tüdruk nõme oli.

Khm, häbiväärne, liigume edasi.

Teiseks. Kuulsin raamatukogus pealt telefonikõnet, kus neiu palus kedagi, et see aitaks tal “selle kuradima kooli ära lõpetada”. Lõpuks said nad kokkuleppele, et millegi kolmas peatükk tema eest valmis kirjutatakse. Ai-ai-ai, kas nii omandatakse meil tõesti haridust? / Vangutab pead ja teeskleb üllatust.

Kolmandaks sain osa koduteest kõndida noormeeste taga, kes arutasid valjuhäälselt, kas nüüd juba võiks lõpuks kuskile parki kanepit tõmbama keerata. Üks neist tundus veits kiisuke olevat, sest leidis kogu aeg, et nad on veel liiga lähedal. Emale ilmselt. Kui juba teed midagi, siis ära vähemalt põe.

Ja neljandaks keerasin hoovi täpselt samal ajal koos võõraste noormeestega, kellel olid üsna ühemõttelised plaanid. Pidingi päriselt omavanustele meestele selgitama (sest ka minul on ometi vaja territooriumi märgistada, kuigi natuke moodsamate vahenditega, antud hetkel siis keelelistega), et ei, MINU trepi kõrval te küll end kergendama ei hakka, püksilukk kinni tagasi ja minge ja tehke seda kuskil mujal. Esmaspäev ometi, nädalavahetus pole veel lõppenud ja suvehooaeg Supilinnas on ilmselgelt käes. Siin on iga päev tõeline elu, nagu filmis.

Joone all tuleb prantsuse muusika. Kuna te kõrgkultuurist ju midagi teada ei taha, annan teile võimaluse selle vahele jätta. Jätka lugemist

Pole halba ilma heata

Mis sellest, et ma ei tea, kas ja kuidas ma järgmised kolm nädalat üle elan – ja kui ei ela, tuleb mulle ilmselt suurem kirst tellida, sest stressitoitu kulub nii palju (isegi ainus normaalne kohv on minu jaoks hetkel kohv jäätisega), – aga vähemalt mu lemmikpuding oli soodukaga!

EM 15

ari

Mu juhendaja saatis mulle mu lõputöö esialgse versiooni põhjaliku ja konstruktiivse tagasisidega tagasi. Mis on väga hea, sest see tähendab kahte asja:

a) mu lõputöö on juba piisavalt hea, et seda kasvõi kuskile suunata (no muidugi on ka võimalus, et ta sai aru, et SEE ei mõtle ise midagi välja, aga ignoreerime seda varianti) ja

b) ma tean nüüd enam-vähem, mida sellega peale hakata.

Natuke niru on aga see, et ta saatis selle tagasiside praegu, mitte ca kuu aja eest – nüüd peaks mul nädala pärast juba esialgne versioon valmis olema! Miks ta ei oleks võinud seda kuu aja eest saata, ah? AH???

Kahjuks on vastus äärmiselt lihtne – tuleb häbiga tunnistada, et kuu aja eest ei olnud üks kroonilise laiskusega maadlev staarblogija oma juhendajale lihtsalt kommenteerimiseks midagi saatnudki. Selline see elu on, kui oma käru ei lükka, siis ainult jumala abiga see edasi ei liigu. Nii et nüüd tuleb üks ääääääärmiselt töine nädal (hea kohe, et mul selle jaoks puhkus on võetud) ja neljandaks maiks peaks selge olema, kas tuleb ca kaks samasugust veel otsa või, vastupidi, on aasta lõpuni aega selle asjaga. 😀 Vähemalt nii palju on mu hiljutistest pingutustest kasu olnud, et ma usun, et ühel hetkel (ükskõik, kas praegu või aastaks 2020) võiks see töö valmis saada – vahepeal oli küll juba tunne, et savi, viskan minema need 65 lk ja hakkan otsast täiesti uut megaigavat tööd kirjutama mõnel grammatilisel teemal, näiteks sellest, millal on sõna et raamatus “20 000 ljööd vee all” tõlgitud sõnaga “ja” ja millal sõnaga “ning”. Seal ei oleks vähemalt subjektiivsusele eriti ruumi.

P.S. Ilmselgelt reageerib mu aju stressile – nägin täna öösel unes, et juhendaja oli salaja igasse mu alapeatükki kahemõttelise nalja sisse toimetanud, ja mina ei taibanud seda ning avastasin kohutava tõe alles kaitsmisel, kui oponent sellele tähelepanu juhtis. Bad supervisor, bad!

Itaalia muusika

itaal

See postitus on siis pühendatud Itaalia popmuusikale ja bändidele/lauljatele, kes on viimaste aastate jooksul auhindu kogunud. Pildil on hoopis Articolo 31 – nad ei räpi minu meelest väga hästi (ja mul pole õrna aimugi, kas nad kunagi midagi võitnud ka on), aga no pilt oli naljakas.

Aga popmuusikast. Lunapopist olen ma siin juba rääkinud, nii et Qualcosa di grandet ma siin uuesti linkima ei hakka. Aga panen hoopis Elisa laulu “Luce”:

Daniele Silvestri “Salirò”:

Vasco Rossi teeb häid nutulaule:

Inimloomusest ja peenistest

Mul oli täna selline täiesti jube päev, mil ma ei suutnud lihtsalt sundida end tööd tegema. Ärkasin ekstra selle jaoks vara üles, aga lihtsalt ei tulnud pea midagi välja. Nii hulkusin ma internetiavarustes ringi ja jõudsin muuhulgas artiklini, kus autor väitis, et see, kui inimestel ei lubataks enam meessoost lastelt ilma meditsiinilise näidustuseta juppe maha lõigata, oleks antisemiitlik. Sest noh, ainult juudid tegelevad ometi ümberlõikusega, mitte ka moslemid* või ca pool valgest Ameerikast.

Kes veel ei tea, siis ümberlõikus on selline imeline asi, et kõik ameeriklaste** läbiviidud uuringud näitavad, et see on äärmiselt kasulik ja vähendab igasugu terviseriske ning isegi HIV-i ja herpesesse nakatumise tõenäosust. Seda viimast põhjendati sellega, et kuna peenisepea on kogu ilmale valla, nühib see pidevalt vastu riideid ning selle nahk on tugevam kui lõikamata peenisel, st seksi käigus tekib vähem mikrohaavandeid, mille kaudu nakkus levida võiks. Huvitav on aga see, et ükski eurooplaste läbiviidud uuring neid tulemusi ei kinnita, vaid näitab, et see on täiesti suvaline operatsioon (millel on omad ohud, nagu igal operatsioonil), ainus kasutegur on see, et esimese paari eluaasta jooksul võib vähem kuseteede põletikke olla – ja noh, sellest loogikast lähtudes võiks kohe sünnitusmajas lastel mandlid ka välja võtta ja mis see pimesoolgi ilmaasjata seal passib, parem ju ikka kohe kõik ohud miinimumini viia. Rääkimata sellest, et ma ei saa aru, mis lapsevanem tahaks, et tema lapse esimene genitaalidega seostuv kogemus metsikult valus oleks – imik ei jäta midagi meelde, aga ma keeldun uskumast, et hirm ja valu arenevasse ajju oma jälge ei jäta.

Ehk siis, nagu te ilmselt aru olete saanud, olen mina igasuguse meditsiinilise näidustuseta opereerimise vastu. Isegi koer on mul steriliseerimata, kuigi kui seda esimese eluaasta jooksul teha, vähendab see igasugu põletike tõenäosust märgatavalt*** – õigemini ma leian, et igasugused religioossetel või esteetilistel kaalutlustel tehtavad operatsioonid on igati õigustatud ja lubatud, kui inimene ise selle järele vajadust tunneb, aga mitte mingil tingimusel ei tohiks neid teha lapsele, kes pole veel piisavalt vana, et ise oma keha üle otsustada. Täpselt nii, nagu on normaalne, et ma ei tohi lasta oma imikut tätoveerida (ja nagu minu meelest pole ka normaalne imikute kõrvu augustada), on normaalne, et lapsevanemad ei tohi oma laste genitaalidest juppe maha lõigata, soost olenemata.

Aga täna ei tahtnud ma tegelikult kirjutada üldse moraalsest vaatenurgast lähtuvalt, vaid sellest, kui kinni inimesed ikka oma kogemustes on. Nimelt, kui üldse midagi ümberlõikuse kohta tõestatud on, siis seda, et ümberlõigatud mehed naudivad seksi vähem. Eesnahas on väga palju närvilõpmeid, mis lihtsalt minema visatakse (õigemini ei visata minema, tehakse Oprahile näokreemi – ja ei, see pole nali), lisaks on pidevalt paljastatud peenisepea paratamatult lõpuks vähem tundlik. See tähendab seda, et ümberlõigatud mees tõenäoliselt kestab erilise pingutuseta kauem, sest tal lihtsalt pole nii mõnus. Kahjuks tähendab see aga ka seda, et naise jaoks pole seks sugugi nii mõnus, sest kuigi see pole eesnaha esmane funktsioon, on sellest ka seksi ajal kasu, see hoiab kogu libeda materjali kenasti seal, kus seda vaja on. Teiseks väidavad teadlased, et ümberlõigatud meestel esineb tunduvalt rohkem erektsiooniprobleeme, valulikku erektsiooni jms. USA-s on juba päris palju olnud juhtumeid, kus täiskasvanud inimene vanemate otsusega sugugi rahul ei ole, ja kaebab kohtusse arsti, kes teda opereeris – ja võidab, sest olemuslikult on ju tegu inimsusevastase kuriteoga.

Nii, igatahes nii on. Tõestatud, et juba algusest peale vähem tundlik, lisaks pideva hõõrumisega on tundlikkust veelgi vähendatud (mitte et seda peaks kuidagi tõestama, see, et see ongi operatsiooni üks eesmärkidest, on kirjas ka vanades juudi tekstides). Ja selle esimese artikli all kommenteerisid siis kolme sorti mehed. Esiteks mehed, kes olid meditsiinilisel põhjusel pidanud täiskasvanueas lõikusel käima, ja kes kinnitasid, et jah, tundlikkus on tunduvalt vähenenud. Teiseks mehed, kes ütlesid, et pole oma vanemate otsusega rahul, oli neil siis probleeme või mitte. Ja kolmandaks mehed, kes ütlesid, et nad on imikuna ümber lõigatud ja et nende peenis on täpselt sama tundlik kui teistel. Ja mitte üks või kaks, vaid hulgim.

Kuidas sa väidad sellist asja? Ma ei suudaks isegi seda väita, kas mul on nahk sama tundlik kui naabrinaisel, kust ma tean, mida tema tunneb või ei tunne. Massaaži tehes olen küll märganud, et erinevatel inimestel on nahk väga erineva tundlikkusega, aga vaevalt, et need kommenteerivad juudi mehed kõik mõtlikult erinevaid peeniseid käe all silitanud on, et sellest tundlikkuse kohta järeldusi teha. Küll aga mäletan ma oma lapsepõlvest mitut korda, mil soovituslik silmaarsti juures käimise intervall polnud siiski piisavalt sage olnud ja mu uued prillid olid eelmistest märgatavalt tugevamad. Ma ju TEADSIN teoreetilisel tasandil, et ma näen kõigist teistest kehvemini. Aga ma ei TUNDNUD seda, mulle tundus ikka, et ma näen ju igati normaalselt. Ja need hetked, mil ma uued prillid ette panin, olid sügavalt valgustuslikud, sest neil hetkedel saad sa aru, et sa tegelikult ei tea mitte kunagi, kas teised sinu ümber tajuvad maailma sama moodi, nagu sina. Ilmselt ei taju. Ja vahel on meil võimalik uued prillid ette panna ja ühe sammuga maa pealt paradiisi astuda. Neil meestel seda võimalust ei ole, aga ma ei tea, kas peab siis ilmtingimata väitma, et nad seal juba kohal on.

* ma tean, et kui lingvistiliselt läheneda, peaks antisemiit hõlmama ka neid, kes araablasi ei salli, aga no ei mõelnud see autor seda nii kõikehõlmavalt

** kes tahab, võib guugeldada, kui suur osa USA arstidest juudid on, ja mõelda, kui suur on tõenäosus, et nad kasvõi alateadlikult kallutatud on.

*** ma tegelikult isegi kaalusin seda, aga sakslaste karvastruktuur läheb vahel pärast seda rõvedaks ja minu omas on ka parajalt seda sees, nii et olid lisaargumendid mitte selle kasuks otsustada, mis sellest, et sellest tingitud põiepidamatus ja muud mured on omased pigem teistele tõugudele

Kaitstud: No kaua võib?

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

  • Rubriigid