Ma ei jõudnud kauem kannatada, teen selle postituse ära, sest lõputöö peatüki valmimisest on ikka veel mitu lk puudu. Küll aga sain ma prokrastineerimise käigus ühe teise projekti valmis (tagasiside põhjal väga heade tulemustega) ja tegelikult ka päris palju kirjutatud, nii et asi pole sugugi nii hull.
Igatahes, mis ma siis vahepeal tegin? Riias käisin. See oli blogimaailma mõttes tühikäik, et ei teadnudki kohe, kas sellest üldse kirjutada, sest H&M jäi külastamata. Loomaaeda ka ei jõudnud. Ilm oli kole. Kuigi kui ausalt shoppamisest rääkida, siis ma ei lähe vist aasta lõpuni üldse poodi, sest kõik poed müüvad hetkel ainult halli ja pruuni (ja sekka kärtsroosat) ja mul on igavaid toone juba niigi liiga palju. Ma ei taha üleni hallide riietega ringi käia.
Aga Riias oli tegelikult lõbus. Ma käisin ronimisvõistlust vaatamas ja samas hallis toimusid samaaegselt ka crossfiti meistrikad, nii et ilmselgelt olin ma ääretult rahul. Ma olen muidu vaikne ja tagasihoidlik eestlane, kes ei suudaks vist siis ka eriti ergutada, kui oma kallim laval oleks, aga kui ma näen, et inimene teeb midagi NII hästi, et tasemevahe teistega on mäekõrgune, siis ma lihtsalt ei suuda pingelistes kohtades end vaos hoida. Paremal juhul karjun “You can do it, little Latvian!” (sel hetkel võistlesid noored poisid) ja kehvemal juhul üldse “Hoia! Hoia! Läheb-läheb-läheb!”, sest mis motiveeriks ühte täiesti võõrast leedukat paremini kui võõrkeelne suvaline lärm.
Lisaks tähendab nädalavahetus mujal enamasti head toitu. Jah, tunnistan ausalt, me käisime Lidos ka söömas. Seda vist peaks häbenema, eks, sest see on liiga basic bitches ja igatahes mitte piisavalt hipster? Igatahes käisime, ma sain kaks magustoitu, sest kaaslane oli nõrk. Rääkimata sellest, et ka koduses keskkonnas võõrustajad muudkui nuumasid. Kuna ei teatud, mis eestlasele maitseb, oli laual igaks juhuks nii šokolaadikook kui õunapirukas ja kui ma tegin pärast lõunasööki tunniajase uinaku ja seejärel kohe juurde süüa ei jaksanud, avaldas võõrustaja kahetsust, et mulle ta toit ei maitse, ning tegi abivalmilt minu protestimisest hoolimata mõned võileivad. Mille ta lapsuke salaja ära sõi, kinnistades ilmselt seisukohta, et ahhaa, mu praadi ei tahtnud, aga võikud läksid alla küll, järelikult pirtsakas.
Ja muide, neil seal müüakse eriti suure kankuga kondenspiima. Ma jõin nii palju vietnami kohvi, et ise ka ei usu, laskmata end kogu selle söömise ja joomise juures põrmugi segada AbFabist, kes luges Tartus tarku raamatuid treeningsoorituse parandamisest ja saatis mulle abivalmilt tsitaate. Näiteks:
Ja kirjutatud on:”Five pounds makes a difference, so lose it.
Kui keegi inglise keelt ei räägi, siis see tähendab, et ronijate osas on juba viienaelane kaaluvahe piisavalt suur, et sooritusele mõjuda, nii et see tuleks alla võtta. Kui kellelegi teisendamine ei meeldi, siis viis naela on umbes 2.5 kg. Oh jah. Igatahes on mul hea meel, et ma teda ignosin, vähemalt jookide osas, üsna varsti loete, miks.
Nagu arvata oli, siis teatavaks probleemiks kujunes see, et kuna mina ei räägi läti keelt ja võõrustajad omakorda ei räägi inglise keelt, suhtlesime vene keeles.
…
Raske oli. Kusjuures minu üllatuseks ei olnud olukord mitte selline, et ma kogu aeg kokutasin, vaid hoopis nii, et vestluse esimesed ca 10-15 minutit suutsin ma üsna normaalselt suhelda, kõik sõnad olid meeles, suutsin kohvi jaoks lusikat paluda* ja teemadel kaasa rääkida jne. Ja ühel hetkel jooksis aju lihtsalt konkreetselt kokku ja mitte ühtki sõna ei tulnud enam meelde. Näiteks ei mäletanud enam, kuidas öelda “tavaliselt”, sest lihtsalt aju oli lukus. Eriti kui minu käest küsiti midagi, mis mulle imelik tundus. See pere nimelt parajasti tahab uut korterit osta ja kuna teema on nende jaoks aktuaalne, uurisid nad minu käest, palju korterid Tallinnas maksavad.
Esimene vastus, mis mulle pähe tuli, oli ebatsensuurne. Ei sobi. Teine oli “kust ma tean”, mida ma endavanustega suheldes kõhklemata öelnud oleksin, aga mis on ka tegelikult kergelt ebaviisakas. Lihtsalt õlgu kehitada ja öelda “ei tea,” jätab jällegi mulje, et mind ei huvita see jututeema. Aga galantsemalt väljendada ma end ei oska, nii et lõpuks pean ikka kaaslase poole pöörduma ja küsima, kuidas öelda “Vabandage, kuna ma ei näe Tallinnat lähemal ajal oma potentsiaalse elukohana, ei ole ma kahjuks selle kinnisvaraturuga kursis, ei üüri- ega müüghindade osas”? Kaaslane, muide, tõlkis selle hoopis läti keelde ja lausega “ta ei tea”, millest isegi mina selle vähese läti keele õpiku sirvimise põhjal aru sain. Arrgh.
Aga põlvest nii palju, et esmaspäeval jõudsin lõpuks arsti juurde ja sain teada, et mul on jumper’s knee. Tähendab olen pidurdanud hoo pealt vms ja miskit on natuke paigast ära ja seda miskit oleks hirmsasti vaja õige koha peal hoida, vähemalt trenni ajal. Sain uue spetsiaalse põlvesideme, mis peaks põlvekedra õigesse paika suruma (kuskile surub ka, võin kinnitada), pean glükosamiini edasi võtma ja lisaks on kohv mulle nüüd keelatud, sest takistaks glükosamiini imendumist.
Jah, te kuulsite õigesti. Mul on siin ilmas üks pahe ja see on mulle nüüd keelatud. Oh jah, alatu on maailm. Sellele lisaks arvas arst, et kui siiani pole ise ära paranenud, siis ilmselt ikka ei parane ja tuleb kuukese pärast põlve hormooni süstida, aga esialgu üritaks seda ikka vältida ja nende vahenditega hakkama saada. Nii et võiks ka hullem olla ja kuu aja pärast saame teada, ehk ongi.
See nüüd ei kõlanud piisavalt positiivselt vist? 😀 No äkki ikka ei ole. Tahaks loota, et kuu aja pärast päike särab ja lõputöö on põhimõtteliselt valmis ja kõik on üldse suurepärane. Seda enam, et esimene ei ole küll minu teha, aga muus osas saab ehk pisut kaasa aidata.
P.S. Ühtlasi tahaks õnnitleda armsat kaasblogijat (nüüd küll pigem feissbukkijat) Vello42, kes on end suisa ajalehte välja murdnud! Kui sa honorari eest õlut ei osta, oleme me kõik sinus pettunud.
P.P.S. Kuna internetis tuntakse huvi, siis EI, ma EI pühi oma koeral tagumikku. Nagu mida hekki?
* See näide oli nüüd tingitud sellest, et kuna prantsuse keelt hakkasin ma algusest peale õppima üsna akadeemilist väljundit silmas pidades, oli mulle esmakordselt Prantsusmaale minnes tõeliseks probleemiks see, et ma suutsin küll rääkida kirjandusanalüüsist, aga ei teadnud, kuidas on “lusikas” või “käterätik”.
Pärdikute päevaraamat 