Harjumuse ori

Okei, FAIN, ma VALETASIN, kui ütlesin, et sel semestril enam ühtki selleteemalist raamatut ei loe. Kas ma häbenen? Ei häbene. Igatahes seda raamatut lugedes mõtlesin ma palju Tikrile, sest mulle jäi küll mulje, et selle raamatu autoril on kas OCD või lihtsalt enneolematu armastus tabelite vastu. Tabel oma eesmärkidega, tabel, mis näitab, kuidas nende täitmine sujub, tabel iga eesmärgi kohta eraldi jne jne.

Just lugesin Gretchen Rubini raamatut “Better Than Before“, kus räägitakse sellest, kuidas umbes 45 protsenti meie igapäevaelust toimib harjumuste toel. Veits rõve, eks? Tahaks ometi eriline olla. Kasu on aga asjast nii palju, et hea lastetoaga inimene ei pea mõtlema, kas viitsib õhtul meiki maha võtta või hambaid pesta, sest harjumuse jõud on piisavalt tugev, et seda teha. Ja mõnes mõttes hea on see, et me kukume stressisituatsioonis oma harjumuste otsa – näiteks ei saa öelda, et inimene, kes on stressis, hakkab ebatervislikult toituma, vaid katsed näitavad, et inimesed söövad stressirohkel perioodil kõige rohkem hommikusöögiks seda, mida nad on harjunud sööma, on see siis ebatervislik või tervislik, sest pea töötab juba muude asjade kallal. Nii et kui oled endale juba kasulikud harjumused tekitanud, hoolitseb autopiloot muu eest.

Pisikesed miinused on muidugi ka – harjumus tähendab, et see ei tekita enam negatiivset emotsiooni, vaid toimib automaatselt, eks. Seega ei tekita see enam ka positiivset emotsiooni. Kohv ei paku enam naudingut ja oma suurepärase abikaasa häid külgi enam ei märkagi (kui ta aga ära on, paned küll kohe tähele, et keegi tropp on lilled kastmata jätnud). Ameeriklastel on selle kohta ütlus “Habit is a good servant but a bad master.”  (Raamatus oli muide toodud selline suhtenipp, et kui tundub, et kuradi tropp ainult vigiseb pesemata nõude kallal, siis pange paar nädalat kirja kõik head asjad, mida ta teeb, sest siis on näha, kas te olete lihtsalt tema heade külgedega ära harjunud või neid tõesti ei olegi.)

Raamat rõhus muuhulgas sellele, et ülla-ülla, kõigile ei sobi samad lahendused, erinevatele inimtüüpidele sobivad erinevad variandid, sest juba inimest tööle panev motivatsioonisüsteem on erinev. Nagu ma varemgi kirjutanud olen, mõnd motiveerib rohkem väline, mõnd sisemine jne. Mulle näiteks väga meeldivad head harjumused, muudkui üritan neid juurutada (vahel tuleb välja ka), aga mulle ÜLDSE ei meeldi rutiin eraelus. Ma ei taha isegi kontserti vms liiga vara ette planeerida, sest midagi selle juures hakkab mulle vastu. Mis mõttes ma peaksin praegu otsustama, kas ma lähen juulis Alpidesse? Juuli on nii kaugel ju! Ja see teeb paljud asjad võimatuks, sest näiteks Alpidessemineku osas oleks pidanud otsuse langetama septembris, sest alpinistid on … Kuidas nüüd viisakalt öelda … Teatud dogmades küllaltki kinni, isegi kui mõni nende kindlatest minejates nüüd kiviga pähe peaks saama, EI võta nad eksprompt inimest gruppi, sest nad usuvadki, et inimene, kes ei taha ronireisi kolmveerand aastat ette planeerida, ei ole vaimselt valmis sinna üldse minema. Ja mul on parajasti järgmised kaks kuud NII ära planeeritud, et ma ei taha hetkel kaugemat tulevikku planeerida.

Aga põhimõtteliselt oli tegu raamatuga, mis õpetas, kuidas korralik ja igav inimene olla, kuidas saada robotiks. Näiteks täpselt nii nagu enne meigi tegemist tuleb aluskreemi panna, peab enne uute harjumuste juurutamist vundament paigas olema. Vundamendiks on:

1. piisav uni

2. piisav füüsiline aktiivsus

3. tervislik toitumine

4. unclutter st … Hmm. Korralagedusest vabanemine. Ja jah, ta mõtlebki koristamist, mitte mõttetutest kohustustest vabanemist vms. (Ma ütlesin!)

Aga muidu puudutas raamat päris mitut kohta päris teravalt. Näiteks lugesin seda laupäeval. Olin väga vähe maganud, sest eelmisel nädalal oli kolm öist vahetust järjest, vaba päev ja seejärel päevane vahetus ja mul ei õnnestunud nii kähku unerütmi tagasi muuta, sest telefon pani näkku ja ei äratanud. Nii et ma olin väga vähe maganud, tundsin, et ei jaksa lõputööga tegeleda ja otsustasin peatüki lõpuni lugeda ja tõlke kallale asuda. Ja lugesin juba järgmisest lõigust, et kui sa oled eraldanud omale kaks tundi kindla töö jaoks, siis slaava boogu, midagi muud teha ei tohi, kas teed seda või vahid aknast välja, sest tänapäeva inimeste kõige sagedasem prokrastineerimiskomme on prokrastineerimine teise töö abil, mis on küll väga kena, aga tavaliselt kipub see kõige raskem asi siis üldse tegemata jääma.

Teiseks räägiti seal sellest, kuidas nii mõnegi inimese (sh minu) jaoks ei ole töötamine iseenesest raske, raske on just alustamine. Ja sellest, et kui oled midagi pooleli jätnud (näiteks minul on haige olemisest alates mediteerimises ja lõuatõmmetes kahenädalane paus olnud, kuigi mõned korrad olen ikka teinud seda), on uuesti alustamine raskem kui esmakordne alustamine. Nagu JAA. Ainus probleem on selles, et ega nad eriti muid lahendusi ei pakkunud, kui “hakka pihta”, mida ma isegi tean ja teha üritan. Aga nippe selle kohta, kuidas olemasolevaid häid harjumusi võimalikult mugavaks ja tehtavaks orgunnida, et neist suurema tõenäosusega kinni pidada (või vice versa), on küll.

Ahjaa, minu jaoks on naljakas, et tegu on täitsa uue raamatuga ja autor siiralt kirjutab, kuidas ta otsustas aega kokku hoida sellega, et jättis meilides tervitus- ja lõpuklauslid ära. Ma mõtlesin, et ohhoo, see on ju üsna hea mõte, kui tegu inimesega, kes tõesti saadab päevas ca sada meili või rohkemgi, aga mina oma tohutus rumaluses eeldasin, et ta mõtleb seda, et kasutab automaatselt lisatud klausleid, aga autor on selline daam aastast 1950, kes ei teadnud ilmselt, et see võimalik on, või kellelt see oleks liigset pingutust nõudnud, sest ta kurtis vahepeal seda ka, et nii raske oli sammulugejat arvutiga ühendada ja infot sünkroniseerida, mis ei saa tänapäeval kuidagi raske olla. Pildi järgi tundub täitsa noor daam kusjuures, nii et olin kohe üllatunud. Esimese hooga mõtlesin, et lasku mõnel tuttaval siis esimene sünkronn ära teha, aga siis tuli meelde, et ega USA pole Eesti, kus programmeerijaid on rohkem kui vilja põllul.

Ja ERITI naljakas oli see, et autor on abielus, eksole. Juba ca 15 aastat. Ja tema mehel on probleeme uinumisega. Naine on selline korraldaja, planeerija, mees pigem boheemlaslik. No Tikri pere, noh! Naine ärkas igal hommikul (jah, IGAL hommikul, vabadel päevadel ka) hommikul vara üles ja hakkas asjalikke asju tegema, mees magas alati kauem, sest tal oli ju uinumisega raskusi. Igatahes. Naine siis käis ja korraldas ja andis nõu, et ära vaata enne magamaminekut siis telekat, ära kasuta arvutit, ekraanid on kahjulikud, tee parem midagi aktiivset. Mees ignos ja vigises. Nagu elus ikka. Ja siis tuli mees ühel ilusal päeval naise juurde ja ütles, et mõtles elu üle järele ja et ei peaks seda jutuks jätma, ja et, khm, kui naine tahab tõesti teda aidata, siis võiks ju enne magamaminekut telekavaatamise asemel tõesti koos midagi muud natuke aktiivsemat teha. Naine muidugi nõustus innukalt.

Trummipõrin, pinge kasvab!

Ja otsustas, et neiks “natuke aktiivsemateks tegevusteks” võiksid olla sügavamõttelised vestlused enne magamaminekut.

Vaene mees,  ma ei oska midagi öelda.

9 kommentaari

  1. Hahaha. Muus osas on kõik tõsi, aga mis magama minemisse ja ärkamisse puutub, siis on meil pigem vastupidi – mina olen ööloom ja tahaks hommikul kauem magada, tema vajub tihti õhtul kell üheksa ära ja ärkab hommikul kuuest… Ma võin olla muus mõttes asjalik, aga mulle NII meeldib öösel kaua üleval olla. Ma olen endale 200x lubanud, et ma lähen voodisse hiljemalt kell 12 ja noh, see kehtib täpselt nii kaua, kuni mul kell 12 und pole ja mingi huvitav tegevus pooleli.

  2. Mitte kõik alpinistid. Ja just Alpidesse võib võtta kaasa keda tahes, sest kui seal osutub grupiliige tropiks, on lahendus lihtne – ta jäetakse hommikul kohvikusse maha, mitte ei võeta rajale kaasa. See kolmveerand aastat käis pigem pikkade mägimatkade või kaugete tippude kohta, kus ei ole võimalik inimest lihtsalt tsivilisatsiooni tagasi saata või kuhutahes puhkama jätta.

    • Ma hakkasin kommentaari algust lugema ja arvasin välja jõudvat järelduseni, et tropp jäetakse mägedesse, kuid ei, hoopis kohvikusse …🙂

  3. Vene kroonus võeti selline jutt kokku 2 sõnaga – lik bez🙂

    • C’est quoi dans langue de culture?

  4. S.o ju rahvusvaheline (aja)kirjutamisstiil lihtsalt, kus pannakse suvaline väljamõeldud/pealtkuuldud-nähtud/juppidest kokku kopipastetud situatsioon mina-vormi. Nii et ära autori ja tema mehe pärast väga muretse.😉 See stiil peaks lugejale mõjuma intiimsemalt ja teda kirjutajaga kaasa mõtlema panema.

  5. Lugesin kommentaariumi läbi…Rents on jobu? Päriselt, kui nii tark naine nõnda kirjutab. Rents on..hahaa

  6. Ähk see “sügavmõttelised vestlused” on ümbernurgaütlemine ühe teise tegevuse kohta?

  7. Tegelikult ma värisen siin tohutult, et saada infot, mida hangin.

    Ma olen üle aasta hankinud infot õhuseire kohta. Stat.ee kodukalt olen alati selle ka saanud. Eile küsisin, et miks kolm kuud antud tegevust pole tehtud. Vastuseks sain:”Vastavalt 2015. a statistikaprogrammile on õhuseire statistikatööde nimekirjast väljas ja seetõttu Statistikaamet kahjuks enam vastavaid andmeid ei avalda.” Vittu, ma ise pean andmeid edasi andma, aga kõige tähtsamaid, niimoodi perse keeravad nad kõigile, kus on riik? Kui raske on ilma kokku lüüa? Pole mitte mingit raskust. 0. Lambad!


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid