Mulle meeldib popmuusika

Ja ilmselgelt isegi väga. Madonna tegi 55aastaselt albumi “Rebel Heart” ja mulle tundub, et mulle TÕESTI meeldib see. Või noh, ma olen tegelikult siiani ainult kolme laulu kuulnud ja ma saan aru, et Madonna “Ghosttown” tegelikult ei meeldi mulle, video oli see, mis mulle pähe kinni jäi. Rääkimata sellest, et meigikunstnikule peaks siin auhinna andma, ta näeb välja, nagu oleks 30. Mitte küll nagu tema ise, kohati pole ta üldse oma nägu, aga see-eest üks kaunis 30aastane. Aga “Bitch I’m Madonna” ajas mind naerma ja Devil Pray meeldis mulle:

Muide, ametliku video nime all on üles pandud hoopis meeslauljaga kaver, mis on HOOPIS teistsugune, vanakoolikas ja täiega mõnus. See meeldib mulle hulga rohkem kui Madonna enda versioon. See on täpselt selline, et ma arvan, et mu +30 meessoost sõbrad võiksid seda samuti hinnata. Või ei lähe kaubaks, poisid?

Ja Lana Del Rey on mulle algusest peale meeldinud, ma ei saa üle ega ümber neist lauludest, iga kord, kui tahaks natuke kurvameelsuses supelda, kuulan neid lugusid. Eriti “Young and beautiful” on nii armas:

pikk spordipostitus

Sest ma tulin trennist. Pärast haige olemist juhtus nii, et kokku ei tegelenud ma kaks nädalat üldse oma lõuatõmbeprogrammiga ja tavatrenni suhtusin ka esimesel nädalal ikka üliettevaatlikult, et mitte üle pingutada. Nii et sellest esmaspäevast hakkasin uuesti korralikumalt trenni tegema. Alustuseks tegin ühe crossfitisessiooni – ja mul on tunne, et mu lihased olid selle kahe nädalaga lihtsalt Alaskale kolinud, sest olemas neid enam küll ei olnud. Õigemini, kui ma peeglisse vaatan, on nad seal kenasti näha, aga isegi kõige tavalisemad kõhulihaseharjutused hakkasid üsna peatselt tunda andma ja isegi järgmisel päeval olid lihased valusad. Ma ei mäletanudki enam, et lihastrennist võiks midagi valutada.