pikk spordipostitus

CAM00903

Sest ma tulin trennist. Pärast haige olemist juhtus nii, et kokku ei tegelenud ma kaks nädalat üldse oma lõuatõmbeprogrammiga ja tavatrenni suhtusin ka esimesel nädalal ikka üliettevaatlikult, et mitte üle pingutada. Nii et sellest esmaspäevast hakkasin uuesti korralikumalt trenni tegema. Alustuseks tegin ühe crossfitisessiooni – ja mul on tunne, et mu lihased olid selle kahe nädalaga lihtsalt Alaskale kolinud, sest olemas neid enam küll ei olnud. Õigemini, kui ma peeglisse vaatan, on nad seal kenasti näha, aga isegi kõige tavalisemad kõhulihaseharjutused hakkasid üsna peatselt tunda andma ja isegi järgmisel päeval olid lihased valusad. Ma ei mäletanudki enam, et lihastrennist võiks midagi valutada.

Aga esmalt vaheinfot neile, keda ronimine väga huvitab, aga kes ise netist võistlusi ei vaata ja kvaliteetseid videosid üles ei leia (ja on valmis meie mobiilivideosid vaatama). Ma saan aru, et selliseid ilmselt ei ole olemas, nii et ma ei pane pahaks, kui te kõik selle lõigu vahele jätate – hetkeks veel Riia võistlusest, mis tõesti oli karm. Isegi lapsed ronisid seal nii, nagu sellel videol näha (mina ei tea, miks ta otsustas poole pealt telefoni kallutada, kallutage oma pead, kui midagi näha tahate). Pildil on aga hoopis naiste võistlusrada. Mul ei olnud lihtsalt ühtki muud pilti panna ja sain just pildid kätte, need polnud minu arvutis. See nukk, mille peale ta ukerdab on algusnukk, see konkreetne rada algab ühe nukiga, st esmalt tuleb ühe nuki abil end hetkeks fikseerida ja siis võib edasi liikuda. Kui ma õigesti mäletan, siis kaks tükki ronisid ikka selle raja ära (valdav enamus ei saanud teisest nukist kaugemale, mõni esimesestki), aga sellest mul videot ei ole. Küll on mul aga kaks kehva videot sellest, kuidas lätlaste lemmik Santa ronib. Esimene rada on selline, kus kõik teised muudkui feilisid ja feilisid ja ei saanud algasenditki kätte (kaks venelannat ronisid selle vist ka hiljem ära), aga näete, mida tüdruk oskab. Teist rada näiteks üheks võistluse favoriidiks olnud venelanna ära ei roninudki, aga näed sa, Santa ronis. Igaühel oma tugevad ja nõrgad küljed.

Aga minu enda trennist. Alustasin teisipäeval neljanädalast kestvustsüklit. See tähendab seda, et igas trennis (vähemalt kolm korda nädalas) tuleb vähemalt 2×20 minutit kestvust ronida (ideaalis võiks lõpus vähemalt üks kordadest pikem olla). Sellest võiks väga mitmes mõttes kasu olla. Esiteks muidugi aeroobne vastupidavus, ei jää hing kinni ja lihased piimhapet täis, kui pead tiba kauem askeldama kuskil. Ja tavaline aeroobne trenn (jooksmine või ujumine näiteks) arendavad küll aeroobset võimekust, aga ronimiskestvus on siiski paljuski ronimisspetsiifiline, selleks, et su käed harjuksid pikalt järjest tööd tegema, pead sa ikkagi just käsi pikalt järjest kasutama. Teiseks, kui sa ära väsid (ja sa väsid kähku, kui oled harjunud mingi 10meetrise seina peal ronima), näed sa kõiki oma vigu nii selgelt-nii selgelt. Mina näiteks hakkan väsinuna põhimõtteliselt redelit ronima. Mis ei ole kõige optimaalsem lähenemine ja kulutab mõttetult energiat. Väsinuna on muidugi megaraske seda parandada, sest automaatika tahab üle võtta, aga ma loodan, et see ikka tiba muutub, kui edasi nühin. Jalatöö võiks paremaks minna (seda enam, et me üritame kestvuse sisse ka tehnikaharjutusi panna, iseasi, et täna ei olnud mul küll veel jaksu neid eriti järjekindlalt teha) ja lõpuks peaks üldine baas tunduvalt parem olema. Kolmandaks. Ronimine võtab mult palju energiat (ka õnnestumise korral), kui ma pean muudkui projekte planeerima ja analüüsima ja uuesti analüüsima ja uuesti planeerima. See neljanädalane plaan võimaldab mõnda aega üsna tuimalt nühkida, nii et ma ei pea iga kord otsustama, mis me siis täna teeme, tunnen, et olen tulevikku panustanud, aga kulutan eelkõige lihasjõudu (mis minu puhul lühemas plaanis kenasti ära tasub ja heaolutunde annab), aga mitte nii palju vaimset energiat, ja jaksan vajadusel veel õhtul kodus ka midagi teha, olgu selleks siis tõlketöö või lõpuka kallal nahistamine. Et asja lõbusamaks teha, üritan vähemalt korra nädalas ainult lõbu pärast ka trenni teha (sel nädalal saab neid suisa kaks), aga iga kord ei joppa – järgmisel nädalal peaksin saama seda rõõmu nautida, aga pärast seda on üks nädal, kus ainult kolm trenni ongi, kui ei õnnestu asju natuke ümber korraldada ja ühel õhtul ainult kestvuseks end kohale vedada.

Muidu tunnen ma viimasel ajal, et oleksin nagu kahe tule vahel – meil on selgelt eristuvat kaks gruppi ja ma ei tunne end kummaski koduselt. St meil on ka hunnik teisi inimesi, kes lihtsalt käivad ja teevad midagi, aga need kaks gruppi mind nagu tõmbavad, aga jälle see sama vana mure, ma ei oska/taha end kuskile vägisi sobituda, aga ega minusugune ju kuskile niisama ei sobi. Ja tavaline kastitu ei oska ma ka olla, oh häda ja viletsus.

Nimelt ühelt poolt on meil trennis Äärmiselt Eesmärgipärased inimesed. Vähe (ca ühe käe sõrmede jagu), aga häälekad. Need, kes teevad trenni, et midagi saavutada, ja on sellele äärmiselt pühendunud. Kogu trenn, toitumine ja vaba aeg on organiseeritud selle arvestusega, et see ühtiks spordis püstitatud eesmärkidega. Näiteks ei käida vabal ajal jooksmas või suusatamas (ja päris kindlasti crossfitti tegemas), sest sellest saab liiga suured (loe: rasked) lihased, mis samas ei sisalda ronimise mõttes erilist kasutegurit. S.t. neist võib toetamise mõttes kasu olla, aga need ei ole ronimisspetsiifilised harjutused ja üldiselt leitakse, et neist on lõppkokkuvõttes pigem kahju kui kasu (lihaste arvelt lisandunud kaalu tõttu siis). Toitumine on muidugi ka oluline, sest ÕIGE ronija ei söö näiteks sõpradega vahvlit*, vaid hoiab oma kaalu võimalikult madala. Ja nii edasi – oleks tahtnud küll naisega pulmareisile minna, aga mis sa ära teed, kui samal ajal on Alpilaager.

Nii et ma ei ole selle grupi jaoks piisavalt hea, sest mina käin trennis eelkõige muudest asjadest tekkivat stressi maandamas. Mul on küll oma eesmärgid, aga mul ei ole mingit vajadust sinna kiirrongi kombel liikuda, pigem vastupidi, hetkel on prioriteedid mujal, nii et võin rahulikult lonkida ja vahepeal lilli nuusutada. Toitu naudin, aprillis võtan küll tervislikumalt, aga see tähendab seda, et väldin igasugu saasta, mitte seda, et ma loen kaloreid ja ei söö näiteks hapukoort vms.  Ja see on eelkõige selle pärast, et mulle tundub, et mul läheb vaimne töö paremini, kui ma oma veresuhkru (ja energia) tasakaalus hoian, mitte seda vahepeal jäätisega taevasse ei lennuta ja siis kahe tunni pärast selle kukkumise käes ei kannata. Käin crossfitis, sest naudin seda, käin jooksmas (polegi proovinud veel uue põlvesidemega joosta), sest mina naudin seda ja koerale on kasulik. Mängin vahel trennis lolli, sest ma naudin seda. Paha-paha-paha, mis inimene see on, kes niimoodi hetkes elab, selle asemel, et mõelda, et kui ta pühenduks, võiks ta kolme aasta pärast hobisportlasena V5 ära ronida. Noh, eeldusel, et ma näiteks vahepeal last ei saa, kes mu kohustuslikule trennipausile paneks, mu vormi rikuks ja hiljem suure osa aega ära võtaks. Ja noh, ignodes seda, et sel juhul peaks vist Tartust ära kolima, et neid uusi uhkemaid radu nautida kuskil, kus neid rohkem eksisteerib.

Ja siis on teine grupp, Meditatiivsed Gurud. Need on sellised inimesed, kes tõesti naudivad absoluutselt iga liigutust, mida nad seinal teevad. Ka neid on vähe. Nemad suudavad tõesti hetkes olla ja on näha, et kui nad ronivad, siis ongi maailmas ainult see sein ja midagi muud. Ja ma SAAN NEIST ARU, oma peas näen ma pigem neid ideaalina, sest nad tõesti oskavad end välja lülitada ja niimoodi hetkes olla, nagu mina tahaksin osata. Ja ma ei tea, äkki ma tõesti eksin, aga mulle tundub, et see on ikka suuresti isiksusetüübiga seotud või elukogemusest õpitav, aga ma olen üritanud ja mulle tundub, et minusugune tuulepea ei õpi sugugi kergesti end niimoodi muust maailmast välja lülitama. Mõni neist ronib üsna väikese pingutusega lausa imeliselt – nad vaatavad seda seina, visualiseerivad rada ja kui nad ükskord ronima hakkavad, on neil suurepärane flow ja iga liigutus tundub imelihtne olevat. Teised ronivad läbi raskuste, aga ikkagi on näha, et nad naudivad ka seda raskust ja isegi, kui nad ei roni ära mõnda teiste jaoks lihtsat kohta, on nad rõõmsad – sest nad said ju ronida! Vähemalt ühel juhul on see vist “sest ma sain ronida ja ei pidanud kodus titekräunu kuulama,” aga no naudib ta ikkagi just trenni, mitte baaris õlut vms. Lihtsalt selle grupi jaoks ei ole saavutusvajadus üldse teemas. Ja sellest hoolimata võivad just nemad mind kõige paremini motiveerida, sest kui ikka vaatab sind selline tüüp kurva pilguga ja ütleb:”Minu meelest sa ei andnud praegu oma parimat,” siis sa TAHAD uuesti proovida ja oma parimat anda. Aga sellesse gruppi ei sobi ma juba oma mõtlemisstiili pärast, sest ma olen loomu poolest lihtsalt väga analüütiline ja mulle tundub loogiline see lähenemine, et kui ma leian, et jalgade töö võiks parem olla, siis teeme nüüd harjutusi ja arendame jalgade tööd. See grupp läheneks aga selle nurga alt, et “ma tahan seda rada ronida, järelikult ma ronin nüüd seda rada, kuni see rada tuleb välja”. Mis on ka vahepeal äge ja lõbus, aga ma kipun ühel hetkel lukku jooksma, tekib Einstellung ja ma ei näe enam võimalikke lahendusi peale selle, mille mu aju on välja valinud – ja siis pean ma vahepeal midagi muud tegema, kuni olen valmis seda probleemi avarama pilguga analüüsima (aga just analüüsima, mitte selle sisse minema) või olen oma tehnikat arendanud, nii et olen võimeline selle varem valitud viisil ära tegema. Ja nemad võivad rahumeeli küsida, et aga mis see areng üldse on ja kas see on seda väärt, kui sa seda protsessi ei naudi, millega ma ka sisimas nõustun, aga päris nii ma ka ei oska. Ja selle grupi ühiseks nimetajaks ei ole mitte ronimisoskus, mis on selle liikmetel VÄGA erinev, vaid just see suhtumine – ja ma oleks valmis väikse sõrme ära andma (sest seda ei lähe ronijatel nagunii eriti vaja), kui ma suudaksin sellesse asja samasuguse südamerahuga suhtuda. Ma näen, millist rahuldust see neile pakub. Ja ma näen, et ON võimalik samal ajal mitte olla eriti kinni selles spordis, aga samas seda tehes siiski maksimum anda. Ja ma ei saa aru, KUIDAS. See ajab nii närvi. Nagu mustkunst, ma tahan teada, kuidas see trikk käib!

* Täitsa lõpp, need Belgia vahvlid, mida Lõunakas müüakse, on NIIII head. Belgias pole ma käinud, aga võin julgelt öelda, et sama head kui Prantsusmaal. Ma kardan, et sinna läheb ka minu hobisportlus, sest varsti ei jaksa ma liigutada lihtsalt. Õnneks on Lõunakas kaugel ja mina laisk. Ja mäletate, ma olen varem öelnud, et üldiselt oma blogis midagi ei reklaami – Mrs Waffle, ma olen valmis erandit tegema! Mis reklaam, kirjutage mulle ja ma annan eluaegse vahvlivaru eest oma hinge ära! Mind ei huvita, kui mu boyfriend mu maha jätab, selle asemel, et mind käruga ringi lükata, järelikult oligi kehv mees ja ei armastanud minu imelist sisemust! Nii et kirjutage julgelt ja saame kindlasti kokkuleppele, tätoveerin teie logo otsaette või midagi. Ja mina juba mingi poolpüsivärviga ei naljata, meil siin ei tehta midagi poole … panniga.

17 kommentaari

  1. Ma hakkan vaikselt aimama, et need mürgised kommentaarid Väga Eesmärgipäraste Inimeste kohta pidid vist mind ka puudutama.
    Ma ju sõin vahvlit! Ja jooksma lähen ka…
    Ei saa kohe meele järgi olla…

    • No meil on üks noormees, kes ei söönud vahvlit, sest päevane kaloraaž ei tohi ometi üle 2000 minna. Ja üks teine noormees, kes käib rääkimas, et minu kaloraaž võiks väiksem olla ja joosta võiks rohkem. Pigem neid pidasin ma silmas.

      • Jumal tänatud. Sest vahel ma olen seal seinal lausa meditatiivne, iseasi, kuidas see flows kajastub. (Ei kajastu kahjuks…)

  2. Re vahvlid. Sa oleks võind eile minuga olla. Me tegime helesinist keeksi ja mingeid udumaguseid muffineid ja šokolaad, mis tuli välja tõesti hea, ja siis veel muid magusaid asju. Vähemalt 80% läks prügikasti, sest keegi ei suutnud nii palju magusat süüa lihtsalt.

  3. Re vahvlid. Sa oleks võind eile minuga olla. Me tegime helesinist keeksi ja mingeid udumaguseid muffineid ja šokolaad, mis tuli välja tõesti hea, ja siis veel muid magusaid asju. Vähemalt 80% läks prügikasti, sest keegi ei suutnud nii palju magusat süüa lihtsalt.

  4. Ronimise osas on mul tunne, et teil on seal kõik friigid koos. Ses mõttes, et võtavad ronimist hirmus tõsiselt. Tallinnas käisid seinal inimesed, kelle nädala trenniplaan oli umbes “kaks suusatamist, üks jooks, üks ronimine”, kes ei plaaninud vähemalt selles elus saada ei heaks ega väga heaks ronijaks ja kelle jaoks see oli lihtsalt veel üks üldfüüsiline trenn heas seltskonnas.

    • Vist on jõle raske aru saada sellest, et osadele inimestele ei meeldi “üldfüüsiline”, vaid mingi kindel trenn, ja et osad inimesed naudivad millegi hästi tegemist tunduvalt rohkem kui teised.

      Mul ei ole aastaid üheski trennis nii hea ja tore olnud. Kui selle aja arvelt peaks kuskil jooksmas või suusatamas käima… no ma ei tea.

      • Ei ole raske. Ja rõõm kuulda. Ma olen aastaid sõpradele ja vaenlastele ronimist soovitanud🙂

        • Aga see ongi ju nii, et kui meeldib niisama üldfüüsiline, siis võtad alpinismuse, saab matkata ja sõlmi harjutada ja lumeinimesega võidelda ja mis nad teevad kõik seal, ja kui meeldib ronimine, siis lähed ronima.
          Ma lihtsalt ei saa aru, mis mõte on trenni teha, et “ega ma heaks ei taha saada, ma niisama siin natuke.” Hea olemine on subjektiivne mõiste ju lõppude lõpuks. On ainult üks Ondra, aga ma võin ju olla oma perekonna parim boulderdaja, eksole.

        • Sellega on vist nii, et see surve või selle puudumine tuleb kuskilt seest. Sina tahad võimalikult heaks saada, Kaur tahab mitmes asjas arengut näha (“jooksen maratoni ja suusatan ja olen rõõmus, kui selle aasta tulemus on parem, kui eelmise aasta oma”), hunnik inimesi tahab vahepeal trennis käia, sest liigutada on tore. Mina langen sinna kuskile vahepeale, liigutada on tore ja olen rõõmus, kui selle käigus arenen ka, sest ei viitsi kogu aeg samade radade peal liigutada. Aga mul ei oleks erilist sisemist survet olla kasvõi oma pere parim boulderdaja, see on kõik üdini external motivation.

        • Mina olen hingelt eeskätt matkaja. Eesmärk on, ütleme, “omal jõul liikudes uusi ja huvitavaid kohti näha”. Just tulen rattasõidult / sörgilt ja olen erakordselt heas tujus, sest nägin igasugu kohti, kuhu tavaline turist ei jõua. (Kõik tänu heale giidile muidugi.) Lisaks jäin liikluses ellu.

          Sõlmed, ronimine, suusatamine ja jooksmine on kõik abistavad harjutused, mitte eesmärk omaette. Minu jaoks siis – teised tehku trenni nii ja niimoodi, nagu neile meeldib.

        • Noh, näed siis, saad aru küll ju – ronimistrennis pole friigid, neile lihtsalt meeldib ronida.

      • 🙂 Mina olen pigem meditatiivsete uimikute kambas siis (kuigi rasvaprotsendi poolest võiks nende trennihullude hulka kuuluda). Ehk ~10 aastat vahelduva eduga ronitud oma lõbuks, ilma ühelgi võistlusel käimata. Aga mulle meeldibki ainult akro ja ronimine (no ja soojas vees hulpimine, aga see pole sport kui ma ei uju). Joosta ma üritasin eelmisel aastal, augustis iga päev. Tuli välja küll, aga väga head põhjust on vaja et ma viitsiks. Heaks ei plaani ka kuskil saada – kui ma oleks tahtnud profiakrobaat olla siis oleks pidanud trenni minema 20 aastat tagasi (ja siis ma ei teadnud et selline asi üldse olemaski on), ning oleksin praeguseks peaaegu pensionil.

        • Need lihtsalt oma lõbuks käijad on üldse omas grupis, ma neid lihtsalt üldse ei arvestanud, sest kuna nad annavad harva näole ja mul on ometi treeningplaanid ja särgid-värgid, siis nendega ma enivei kokku ei klapi.

  5. Kas teooria järgi V5 peaks suutma kolme aasta pärast ronida ? khmm sellised kõhnad-aga-mitte-kohutavat-tõsise-olemisega tüübid ronivad ronimisministeeriumis V5-si suht vabalt….

    See peaks veel sinna ala sisse jääma kus värk on pigem tehnika,
    mitte 1 lisakilo taga… V10+ on võibollat teine asi, seal hakkab juba võibolla kõõluste-kontide mehaaniline tugevus mõju avaldama…

    • Nõus, me kusjuures arutasimegi seda ükspäev, et see paaniline kilode lugemine (ükskõik, kas jutt käib rasvast või tarbetust lihasmassist) ilmselt annab kasuteguri ikka kuskil suuremate rajanumbrite juures, üsna tükk aega teeb hea tehnika (ja olgem ausad, pikkus, pügmeedel ON raskem) kõik tasa. Võib-olla tõesti kaalu minimaalsena hoidmine kiirendaks arengut, aga no ei ole mul küll tahtmist oma igapäevast toidulauda sellele võib-ollale pühendada. Eile ka trennis üks tüdruk, kellele me oleme sada korda öelnud, et tema puhul pole asi jõus, väitis, et ta ei saa ühte asja tehtud, sest jõudu ei ole – sai õige beeta kätte ja tegi ära. Kas ta sellest kogemusest ka suuremas plaanis midagi õppis, ei tea.

      Aga üldiselt V5 ühe-kahe aastaga ikka ei tule, kui andeka inimesega tegu ei ole.

      • Nohjah muidugi KÕIKI V5si vist jah ei roni ära… ise loodan sügiseks nii kaugele saada, et MÕNE V5 ära ronin🙂

        Ma oletan et kaal mõjub peamiselt selle kaudu, et väiksema kehamassiindeksiga inimestel on tõenäosust vähem viga saada – sellistes kohtades kus kahe näpu najal kuskil crimpi küljes ripud näppe välja väänata….


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid