Feel no evil. Fear no evil.
Ehk siis “austraalia keeles” – no jab, no play/no pay, nad nimelt on vastu võtnud otsuse, et alates esimesest jaanuarist ei saa need, kes oma lapsi nõuetekohaselt ei vaktsineeri, enam lasteraha ega oma õigust oma last avalikku lasteaeda panna. Ehk siis igati mõistlik lähenemine. Kedagi ei sunnita midagi tegema, küll aga arvestatakse sellega, et kellegi isiklikud valikud ei anna neile õigust teiste inimeste lapsi ohtu panna – ja et riik ei pea sellele peale maksma.
Sest ma ometi ei tee seda veel piisavalt. Õigemini ei tahaks kuskil käima hakata, vaid tahaks proovida. Daki blogist lugesin, et Arcticus on selline uus asi nagu WaterBalance, mis tundub mulle, kes ma kogu aeg tasakaalu arendavaid meelelahutusi otsin, üliäge.
DISCLAIMER! Jah, ma olen teadlik, et ei jooga ega ükski muu tasakaalu arendav spordiala EI ole ronimisspetsiifiline, see absoluutselt ei huvita mind.
Arctic on muidu selline kummaliselt kõrge hinnaklassiga koht, et selleks, et sinna trenni saada, tuleb esmalt testament nende nimele ümber teha ja seejärel pangast laenu võtta (seletab ka seda, miks blogijad end neile külje alla ajavad, oleks isegi pidanud pugema, mitte mölisema), aga proovitrenn on seitse eurot*, mis päris hinge kinni ei võta. Nii et peaks mõne oma sama kehva tasakaaluga sõbranna kaasa võtma (jah, Sirgi, ma ei taha näha, kuidas sa ühe jala peal joogapoosi võtad sel ajal, kui ma murtud ninaluuga laual leban) ja seda asja kohe lähemalt uurima.
* 7 eurot on TÜSKis tavalise korrapääsme hind, mis Arcticus on jällegi poole kallim, rääkimata sellest, et suuremal osal spordiklubidest on kummaline komme sind pärisorjaks teha, mis tähendab, et ma juba põhimõtte pärast hoian sealt eemale. Kui ma tahan uut trenni proovida ja mul pole õrna aimugi, kas see mulle ka meeldima hakkab, ei ole mul ka vähimatki plaani aastaks ajaks end nendega siduda.
Pärdikute päevaraamat 