Üks hobialpinist kirjutas oma blogis, et tema küll aru ei saa, miks mõni arvab, et ronimistrenni inimesed paremad ronijad on, neil ometi olevat ka häid ronijaid. Oh jah, ma naersin ja naersin ja naersin ja naersin seda lugedes, ja mõtlesin, et ei saagi pidama. Ei, on muidugi tõsi, neil on paar head ronijat ja kaljuronimistrenn näiteks peab minu suurepärast kohalolu taluma, aga see ei muuda ju kuidagi asjaolu, et need on anomaaliad. Kui alpinistid hiljuti oma seina peal väikse võistluse korraldasid, võitis nii naiste kui meeste kategoorias kaljuronija, mis sellest, et alpinistid end igapäevaselt selle seina vastu nühivad. Ja kui on suured võistlused, võib karikale juba Šorikovi nime peale graveerida, kui just välismaalasi tulemas ei ole, sest parimad alpinistid võivad küll (pisikese Eesti tingimustes) tipu lähedal tungelda, aga tippu nad ei jõua. Suuremates riikides, kus ala on populaarsem, ei ole nad isegi seal tunglemas, vaid võidutsevad oma võistlustel, kus jälle kaljuronijatel poodiumile asja pole (meie grupp läheb näiteks ka mais alpinistidega võistlema, väikese riigi võlud). Mis on ka loogiline, sest kaljuronijad tegelevad ju ronimisega rohkem, alpinistidel läheb pool aurust ellujäämise tagamisele – oleks mul soov mägedesse minna, muidugi ajaksin ma end nende külje alla, sest selles osas on neil tunduvalt rohkem kogemust ja oskusi.
Miks see postitus mulle aga silma jäi, oli see, et ta ütles, et ta oli ühe hobironija blogist lugenud, et alpinistid on imelikud ja ronida ei oska ning et tema ei saa aru, miks üldse ronijaid ja alpiniste niimoodi vastandada – no kes see hobironija teine olla võiks kui mina? Teab keegi veel mõne hobironija blogi? Aga enda meelest pole ma küll alpinistide kohta midagi halvasti kirjutanud. Olen küll kirjutanud alpinistide ja kaljuronijate erinevusest ja sellest, miks mulle isiklikult kaljuronimine paremini sobib, aga see ometi ei tähenda, et ma neid imelikeks peaks. Või noh, ma pean muidugi kõiki siin ilmas imelikuks, sest mina olen see normaalsuse mõõdupuu, aga kui võtta nüüd skaalal null kuni Charles Manson, kus viie juures on keskmine ilublogija, siis alpinistid on ronijatega enamvähem samal pulgal, ütleme, et ronijad on kolm ja alpinistid neli.
Miks minu isiklikul skaalal alpinistid imelikumad on:
- Nad ei kuula trennis muusikat
- Nad võtavad trenni ülitõsiselt, muuhulgas igasugu selged arenguplaanid jne.
- Nad nühivad end köies rippudes üksteise vastu.
- Nad tegelevad pool ajast ronimise asemel igasugu muude asjadega, harjutavad köietööd, jooksevad raskete seljakottidega ringi jne.
Miks siis alpinistid ometi nii imelikud on? Sest nad on alpinistid, taevas küll! Kui sinu eesmärk on vallutada Mont Blanc, siis arvata on, et sa pead trenni natuke tõsisemalt suhtuma, kui see kaljuronija, kes mõtleb, et äkki sõidaks suvel autoga viiemeetrise kivi juurde, paneks mati maha ja siis ukerdaks selle kivi küljes rasket rada. Piisava ronimistreeninguta alpinist seda ukerdamist ära ei teeks. Nutaks ja läheks solvunult koju. Piisava ettevalmistuseta kaljuronija aga SUREKS ÄRA, kui ta üritaks Mont Blanci vallutada. Märkate seda väikest erinevust? Üks haavab ego, teine lõpetab oma eksistentsi.
Nii et kui mul oleks vähimgi soov mägedesse minna, oleks mul loomulikult juba muusika kinni ja nühiksin end köies vastu teisi, ise samal ajal plaani kirjutades. Ja kui too kirjutaja unistaks sellest, et saaks meiega suvel pisikesi kive silitada, paneks ta ka ilmselt pigem ronimisele rõhku ja võtaks muud osa natuke vähemaks. Nii et ei, ma ei vastanda ronijaid alpinistidele, nii nagu ma ei vastanda ronijaid korvpalluritele. Alpinistid on väga toredad ja nende trenn on nende eesmärkidega kooskõlas, aga selge see, et tegu on kahe täiesti erineva spordialaga, mida ei saagi ühte patta panna. Me ju ei küsi, miks Ameerika jalgpallurid tavalistega koos ei treeni. Vabalt võiksid nad korra nädalas koos jooksmas käia vms, aga üldises plaanis oleks neil täiesti mõttetu koos trenni teha, sest tegu on erinevate spordialadega, mis sellest, et osad elemendid kattuvad.
Pildil on Adam Ondra altjulgestuses kaljut vallutamas. Mäetippu ta ilmselt ronimas ei ole, selleks tuleks ju särk selga panna.
Pärdikute päevaraamat 
Sõbrad! Kuigi mul on siin keelatud igasugune isiklik esinemine, jagan teiega siiski rõõmu: korterimüügiga läks hästi… Mis puutub blogiteemasse, siis ütlen otse – kardan kõrgust!
Kutsu soolaleivale, kui uue saad, tuleme kõigi kommenteerijatega koos peole.
ja kommenteerime. Nii kardinaid kui torustikku. Oi kuidas kommenteerime!
Usun, et olete valmis kommenteerima uut, kuigi jutt oli mul hoopis vana korteri müümisest. Fantaasia pole keelatud.
Morgie 🙂
Kui lubate, siis kasutan juhust mõnede iseloomustamiseks : Rents – populaarne nagu Katrin Lust, viimasega võrreldes tunduvalt parema kirjakeelega : Morgie – uhke fotograaf, leebe ja vaimukas naine : Kaur – humoristlik kutt, matkib oma otsekohesuses kivisildnikku : dish – norija, täielik norija!
Oh jah, naljakas kui erinevalt inimesed teiste sõnu tõlgendavad. Loogiline, et ronija on parem ronija kui alpinist, see polegi point. Erindid on kõikjal, nende esile toomine ei tähenda, et need omadused laieneksid automaatselt kogu grupile. Too lause oli pooleldi mulje sellest, mismoodi meid nähakse (mitte üldse tõsiselt mõeldud) ja mis seal salata, need inimesed ei liigitu “keskmise” inimese alla, sest normaalne inimene selliste asjadega ju ei jända.
ps. ma ootan huviga millal mõni hobironija oma blogiga pilti ilmub.
Nojah, lihtsalt kuna sa nö “hobironija blogile” vastasid, siis ma väga ei kujuta ette, et see keegi peale minu olla võiks – ja ma isegi kasutasin oma blogi otsingut ja ei leidnud, et ma oleks kordagi alpiniste imelikeks kutsunud. 😀
Minu tõlgendus sinu jutust siis, et alpinistid on “viisakalt õeldes dogmades kinni”.
Hobironijatest on bloginud vähemalt Sepp, Sepp ja Grauen. Kõik on olnud väga inspireerivad, sest nad on teinud väga mitmekülgseid asju – Väo karjäärist Yosemiteni.
Mt Blanc küll mingit ronimistrenni ei nõua. Vastupidavust võiks olla – mitte ronimistehnilist, vaid üldist. Võiks osata end köide panna, ideaalis ka liustikul kirkaga julgestada ja peatada, aga 90% MB tippu pürgijatest ei ole mingit spets-trenni teinud. Kui kõik läheb hästi, võib seal lihtsalt tippu ja tagasi joosta; kui läheb halvasti, pole üldse selge, kas ronimistrenn sind päästaks või päästnuks.
“Piisava ettevalmistuseta kaljuronija aga SUREKS ÄRA, kui ta üritaks Mont Blanci vallutada” – mille kätte täpsemalt?
Soovitan lugeda seda, kuidas esimene Eesti grupp Matterhornil käis.
Ma muide arvan, et su arusaam alpinistidest on veidi kallutatud. See on Hiiemäe punt eksju? Normaalsed alpinistid on palju suvalisemad. (Ehkki paljuke neid Eestis üldse ongi.)
Nojah, lihtsalt Kätlin on ka Hiiemäe pundist, nii et eks ta on tegelikult selle “vasak-vasak-SAMMU MARSS!” rütmiga harjunud. Ja minu meelest oli isegi too lõik, millest ta viidatud lausejupike pärit, üldjoontes positiivne, ma olen kogu aeg rõhutanud, et MULLE lihtsalt sihuke asi ei sobiks, sest tahangi vahepeal pool tundi hiljem trenni tilkuda ja teha seda, milleks parajasti tuju on – või hoopis oma trenniplaani järgi treenida.
Hiiemäe metoodilisusele täis respekt muideks.
Jaa, olen nõus, et see annab kindlasti häid tulemusi. Meil lihtsalt näiteks on hetkel AbFabiga üldse oma treeningkava, ei läheks kohe mitte, kui keegi teine tuleks ütlema, mida me tema arust tegema peaksime. Ja vahel tahan ma ka lihtsalt chillida ja lõbutseda, sest muu elu on hetkel niigi ülireglementeeritud.
Kus see esimese grupi Matterhorni kirjutis leitav on? Külmööbimist on seal rohkem kui üks Eesti grupp üle elanud.
Click to access matterhorn_artikkel.pdf
Koolilõpuekskursioon!!!
Vilismäega käisin ma kaks suve tagasi Tadžikis, kahjuks ei taibanud ta käest Matterhorni vallutuse kohta uurida. Ma ise olen seda mäge käega katsunud, ei rohkem…
Ebaõigete ronimisvõtete või puuduliku julgestusega võib ka viiemeetrisel kivil elukesega hüvasti jätta pea ees maha matsatades näiteks.
Muidugi võib, aga seal poleks seongus ronimisest või vahejaamast nagunii kasu olnud.
Mis julgestus-? Neil kividel ei tehta mu arust mingit julgestust.
Spottimist mõtles ta ilmselt.