Täna olen ma rahul (EM13)

ilus

Nüüd tuleb päevikuline ülevaade minu viimastest päevadest, mil ma olen pannud kõik pingutused sellele, et teha ära ca viis (jah, VIIS*) lehekülge oma lõputööst. Nii et kui teid minu elu detailne ülevaade ei huvita (ehk ikka ei oleks pidanud sellest kõhuhädast kirjutama?), siis ärge lugege edasi, küll tuleb uusi ja huvitavamaid postitusi.Tegelikult ei kurda, põhjust rõõmustamiseks on küllaga. Elu sundis mind laupäeval vahelduseks rongiga Tallinnasse ronitripile minema ja selle käigus sain ma muuhulgas ka ühe lõputöö alapeatüki valmis. Sest kes ei unistaks sellest, et hommikul veel tund aega varem kodust välja ronida kui tavaliselt tööle minnes? Ja kas ma oleksin muidu hommikul vara üles ärganud ja lihtsalt niisama lõputöö kallal ragistama hakanud? Ehk isegi oleksin, isegi mina olen aru saanud, et aeg on napp, aga sellises sundolukorras olen ma kindlasti produktiivsem.

Seejärel sain kõigest paarikuuse hilinemisega Ühele lõpuks sünnipäevakingituse. Igati eduline. Siis sain rongis koduteel päriselt magada, mis on ometi suisa ebatavaline. Enne kojuminekut käisin veel pirnitäidisega ravioole söömas, hea päev oli. Öösel sain isegi normaalselt magada, nii et ei olnudki pühapäeval zombi – ainult keset ööd ärkasin korra üles, sest mulle tuli meelde, et ma ikka EI saanud toda alapeatükki valmis, sest kahest olulisest asjast unustasin kirjutada. Mu aju on ilmselgelt aru saanud, et meil on nüüd prioriteedid. Ajab suisa öösiti üles, et ma saaksin märkmeid teha. Parem hilja kui mitte kunagi. 😀 Ja see näitab seda, kui oluline on tegelikult vähem prokrastineerida, sest hetkel on mul veel natukene aega, et nii elada, kui ma peaksin järjest laskma, nii nagu torust tuleb, ei oleks sellist settimisaega ja tulemus oleks selle võrra kehvem.

Pühapäev oli üsna normaalne, alapeatükk sai valmis. Lisaks õppisin kaks uut prantsuskeelset sõna (mener ja embêter). Areng missugune. Ainus asi, mis mind närvi ajas, oli see, et töö juures on jälle remont, päev otsa käis mingi lärm, mille tulemusel olin ma õhtuks täiesti kapsas ja vedasin end esmaspäeva hommikul voodist välja sellise graatsiaga, et igaüks, kes seda näinud oleks, oleks mind sureva luige stseeni niivõrd muljetavaldava esitamise eest õnnitlenud.

Eile oli esimene kord, mil ma päriselt lõputöö pärast trenni ära jätsin, aga karta on, et mitte viimane. Ma olen mingis sellises faasis, kus mul on vahepeal vaja mitut tundi enda ette vahtimise aega ja siis ühel hetkel saab midagi ka kirja. Isegi süüa ei taha teha, hea on, et Krooksu juurde see sushikoht tehti- saan seal järelkäimise koerajalutamisega ühendada, kui ette helistada ja toit ära tellida, pole mingit ooteaega, ja ma ise vähemalt elan illusioonis, et selline toit on natuke tervislikum kui kahe päeva tagant megakogus pastat teha ja siis seda kaks päeva süüa, ilma et ise arugi saaks, mis täpselt kurgust alla läheb. Ahjaa, seal on see ka suurepärane, et päevakat saab odavalt terve päeva, mitte ainult kindla kellaajani. Teine asi, mille ma enda jaoks avastanud olen ja mida ma täiesti ARMASTAN, on kakaokohv, aga seda ma endale päris igapäevaselt ei luba, sest tegelikult ei tohiks ma ju üldse kohvi juua. Ma tean, et ma nagu avastan Ameerikat, sest kõik teised kinnitavad mulle, et on lapsest saadik seda joonud, aga mina ei olnud sellise geniaalsuse pealegi tulnud – põhimõtteliselt paned lihtsalt kohvipulbri ja kakaopulbri kokku, piisavalt piima ja natuke suhkrut/mett ka ja sul on lausa suurepärane jook. Ma vist juba rääkisin sellest korra, aga mul on viimasel ajal kerged mäluprobleemid (näete, mida stress inimesega teeb), nii et ma ei mäleta ja ei viitsi ka blogist otsida.

Igatahes, töö juurde naastes. Minu puhul on VÄGA tõeseks osutunud ütlus, et hommik on õhtust targem Selle peatüki IGA alapeatükiga läks nii, nagu ennist ühe kohta ütlesin, et kirjutasin enda meelest selle valmis, läksin magama ja hommikul ärkasin üles ning TEADSIN, millest ma kindlasti VeeL peaksin kirjutama. Seetõttu muidugi venis kirjutamisprotsess ka pikemaks, aga tahaks loota, et selle võrra on töö ka natuke kvaliteetsem. Nii et eile öösel läksin magama teadmisega, et peatükk on lõpuks valmis, aga juba tunni pärast lõin silmad lahti teadmisega, et ei, seda doktoritööd Alžeeria kirjandusest, mis antud alapeatükis täiesti omal kohal oleks, ma ju ei kasutanud! Täna valmis lõpuks ka selle peatüki viimane jupike, nii et kogu kompott läheb nüüd lahkele toimetajale edasi. Loodetavasti, sest avastasin ootamatult, et neiu, kellele ma selle saatma pidin, on Facebookist täiesti kadunud ja Skaibis pole ka teda täna kordagi näha olnud. Väga kummaline lugu.

Kuna aeg on napp, saadan hommikul juhendajale ka ära (toimetamata on ikka ainult uus peatükk) ja siis hoiame kõik pöidlaid pihus, et ta ütleks, et ta on enamvähem rahul sellega, mis suunas ma edasi olen liikunud ja annaks rohelise tule, et sama joont jätkata. Sest kui ta seda ei tee, on jama. Aga ärme praegu sellele mõtle, keskendume sellele, et päevad ei ole küll vennad, aga vähemalt viimase nädala jagu või nii EI iseloomusta see pildike minu reaktsiooni kohustustega kohtudes:

Ahjaa, Troonide mängu uue hooaja neli esimest osa lekkisid netti – what’s not to like? Mitte et mul oleks enne nädalavahetust võimalik neid vaadata, aga ikkagi, asi on põhimõttes.

Pildil on üks vanimaid supermodelle, Carmen Dell’Orefice – kas pole ta mitte ilus? Mulle meeldivad pildid, kus tal natuke ka kortsukesi näha on (nagu see siin), isegi rohkem, selline inimlik ja armas.

* Ma olen ise ka pahur, sest kui ma kahe eelmise lõputöö kallal töötasin, oli päevatöö tulemus mahuliselt tunduvalt suurem. Siin on nüüd ilmselt kaks põhjust – a) ma kirjutan ju prantsuse keeles, eks see tuleb mu ajule vaevaliselt ja b) varem olen ma kirjeldanud juba olemasolevat asja, esimesel juhul oli materjal juba arhiivist välja otsitud, teisel juhul näitus juba tehtud; nüüd pean ma aga ikkagi põhimõtteliselt ise seda sisu looma, nö eksperthinnangut andma, aga samas muretsen ma kogu aeg selle pärast, kas see minu eksperthinnang kehtib ka tavalugejale, sest ilmselgelt inimene, kes on esiteks kirjandusliku haridusega ja teiseks konkreetset raamatut nüüdseks juba kõvasti üle kümne korra lugenud, ei ole enam tavalugeja.

P.S. Avastasin, et olen lõputöö kallal nokitsedes märkamatult lehekülgede arvu juba nii suureks saanud, et kui ka mõne alapeatüki ära otsustan jätta, ei tohiks seda muret küll olla, et mahust puudu jääb. Nii et hetkel muretsen ainult selle pärast, kas õnnestub juhendajale meele järele olla.

Advertisements

2 kommentaari

  1. huvitav, kas selle kakaokohvi armastamiseks on vaja eelnevalt harjumust suhkru ja piimaga kohvi juua või mitte? ehk teisisõnu, huvitav, kas kakao muudaks piima ja suhkru presentsi kohvis talutavaks?

    • Ma olen suur magusasõber ja mulle tundub küll, et see on pigem eelduseks.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

  • Kategooriad