Blogijad on täitsa lolliks läinud

Lugesin Malluka postitust blogieetikast (sel teemal oli just artikkel) ja postituse enda kohta ütlen ma ainult seda, et mulle jääb mulje, et mina olen see viimane valge vares, kes ise näiteks peldikupaberit ostab – teised kirjutavad lihtsalt Zewale*, et jou, visake paar rulli, ma teen teist postituse. Ma ei viitsiks elu sees pidevalt kuskil ukse taga kraapida, et mõned eurod kokku hoida. Okei, antud hetkel siis ilmselt rohkem, kui nende kulul juua sai, nagu ma aru saan, nii et eks inimesed ise otsustavad, mis on nende jaoks juba arvestatav summa, et kuskile meilima hakata. Mis mind aga kirjutama ajendas oli järgnev kommentaar (autoriks keegi Dragomir):

Minu arvamus on selline, et kui oled ise ostnud siis ei peaks seda ostukohta mainima, kuna iseenesest on tegemist reklaamiga, ning reklaam maksab raha. Ning kui sa oled milleski hea, siis võiks selle eest tasu küsida.

Ma sain VALGUSTATUD seda lugedes! Alguses ma ei saanud arugi, et mis mõttes ei tohiks midagi mainida, kui selle eest maksnud oled? Et ma pean nüüd oma viimase aja postitusi kohendama hakkama, sest sai siin alles vahvleid kiidetud ja tegelikult ju sushit ka (mis sellest, et nime nimetamata, küll kõik selle kandi inimesed aru said). Aga tegelikult ju nii ongi, kus on minu tasuta vahvlid???!!! “Troonide mängu” kiitsin ka, kurat, see HBO värdjakari teenib nüüd ju MINU pealt! Kaljuronimist kiidan ma lausa igapäevaselt tasuta, ma arvan, et selle eest olen ma hoovi isikliku kalju ära teeninud. Ega käsi peseb kätt, sõbrakesed, tasuta ei ole siin ilmas midagi.

P.S. Tahtsin veel öelda kaks sõna selle kohta, kui palju sõimu Merje praegu selle eest saab, et preilisid staarblogijaid kõõmadeks nimetas. Esiteks – kõik on nüüdseks aru saanud, et blogijad ei ole just maailma parima iseloomuga inimesed. Sõpru meil ei ole, selle pärast me siin blogime. Keegi ei mäleta enam, kes see essana halvasti ütles, aga ei ole keegi meist siin see lilleke sõnnikuhunnikus, vaid on neid koledaid sõnu igalt poolt tulnud. Teiseks – uskuge mind, Merjel ei ole mingit illusiooni selles osas, et teised teda printsessiks kutsuksid. Kui selge, et vastuolud eksisteerivad, miks ta peakski ütlema, et “ega mind nende noorte daamide seltskond just hullupööra ei tõmba”, oma blogi, ütleb, kuidas meeldib. Kolmandaks – vingute, mis te vingute, tegelikult on teil kõigil hea meel, et kuskil natukenegi verd näha on. See elu on meil siin juba kord selline pidev võitlus, kord on Vestmann all ja Piibeleht peal, siis jälle Piibeleht all ja Vestmann peal. Ja teie rõõmustate, sest saate jälle kedagi klatšida ja võimaluse korral askis halvasti öelda. Vähemalt ei pea oma puudujääkidele mõtlema, saab vaadata, kuidas mõrrad üksteisega madistavad. Nii et olge tänulikud, mitte ärge igisege.

* Mis muide toodab ainult tippkvaliteetset paberit, mis on nii pehme ja mõnus, et võiks end kasvõi selle vastu hõõruda. Ja nii mõnigi hõõrubki.

oh jah

Ma ei tea, kuidas ma sain olla nii rumal, et mõelda, et vaatan ainult ühe “Troonide mängu” osa – see on sama hea, kui mõelda, et panen majale tule räästasse, aga põletan ainult natuke ärklikorrust. See lihtsalt ei käi nii. Ma lugesin raamatuid suvel, nii et osa oli juba meelest läinud (ja kõige viimane ilmunutest üldse lugemata), lisaks ei käi sari ikka päris täpselt seda liini mööda, nii et väga huvitav oli. Mõnda asja lihtsalt rõhutatakse rohkem, näiteks see, kuidas Margaery väga pehmelt ja lakkamatult naeratades kuningannale kogu aeg sõnadega ära pani*, oli lausa hüsteeriliselt naljakas. Neljanda osa lõpus ahmisin juba õhku ja hoidsin kahe käega toolist kinni, lootes, et ehk ikka ei saa veel läbi. Ma ei tea, kuidas ma need järgmised nädalad nüüd üle elan. Reaalsetele eesmärkidele peaksin tõesti keskenduma või?

Mis seal ikka, “Interstellar” on ju veel ees!

* Näiteks:”Oi, mul on nii kahju, et me ei saa teile veini pakkuda, me ise nii vara hommikul ei joo!”