Mu juhendaja saatis mulle mu lõputöö esialgse versiooni põhjaliku ja konstruktiivse tagasisidega tagasi. Mis on väga hea, sest see tähendab kahte asja:
a) mu lõputöö on juba piisavalt hea, et seda kasvõi kuskile suunata (no muidugi on ka võimalus, et ta sai aru, et SEE ei mõtle ise midagi välja, aga ignoreerime seda varianti) ja
b) ma tean nüüd enam-vähem, mida sellega peale hakata.
Natuke niru on aga see, et ta saatis selle tagasiside praegu, mitte ca kuu aja eest – nüüd peaks mul nädala pärast juba esialgne versioon valmis olema! Miks ta ei oleks võinud seda kuu aja eest saata, ah? AH???
Kahjuks on vastus äärmiselt lihtne – tuleb häbiga tunnistada, et kuu aja eest ei olnud üks kroonilise laiskusega maadlev staarblogija oma juhendajale lihtsalt kommenteerimiseks midagi saatnudki. Selline see elu on, kui oma käru ei lükka, siis ainult jumala abiga see edasi ei liigu. Nii et nüüd tuleb üks ääääääärmiselt töine nädal (hea kohe, et mul selle jaoks puhkus on võetud) ja neljandaks maiks peaks selge olema, kas tuleb ca kaks samasugust veel otsa või, vastupidi, on aasta lõpuni aega selle asjaga. 😀 Vähemalt nii palju on mu hiljutistest pingutustest kasu olnud, et ma usun, et ühel hetkel (ükskõik, kas praegu või aastaks 2020) võiks see töö valmis saada – vahepeal oli küll juba tunne, et savi, viskan minema need 65 lk ja hakkan otsast täiesti uut megaigavat tööd kirjutama mõnel grammatilisel teemal, näiteks sellest, millal on sõna et raamatus “20 000 ljööd vee all” tõlgitud sõnaga “ja” ja millal sõnaga “ning”. Seal ei oleks vähemalt subjektiivsusele eriti ruumi.
P.S. Ilmselgelt reageerib mu aju stressile – nägin täna öösel unes, et juhendaja oli salaja igasse mu alapeatükki kahemõttelise nalja sisse toimetanud, ja mina ei taibanud seda ning avastasin kohutava tõe alles kaitsmisel, kui oponent sellele tähelepanu juhtis. Bad supervisor, bad!
Pärdikute päevaraamat 