Kas klaas on pooltühi või pooltäis?

Ma olen parajasti paks. Selles ei ole midagi üllatavat, ma lähen iga kuu üleöö paariks päevaks paksumaale ja tulen sealt siis jälle tagasi. Nii et ma olen harjunud. Tegelikult on see kaalukõikumine nii väike, et inimesed, kes ise trennifriigid ei ole, isegi ei märka seda. Kahjuks julgelt pooled minu sõpradest on.

Istun mina siis eile ja ajan seda sarja vaadates prantsuse keelt õppides jäätist näost sisse. Tuleb sõber, ajab paar sõna juttu ja võtab mul siis lihtsalt kausi käest:”Olgem ausad, sa oled natuke juurde võtnud. Lihasmassi on ka vähemaks jäänud.”

Eem, tänks?

Läheb, tunnike mööda, kaks teist sõpra tulevad jõusaalist:”Oo, Rents, sul on rinnad suuremaks läinud!”

Mis ma oskan öelda, pole halba ilma heata.

Advertisements

Näide sellest, miks tuleks keeletoimetajatele palka maksta

monton

Selliseid reklaame saadab Monton inimestele. Ma olin alguses kindel, et see peab mingi šokitehnika olema, aga nad olevat juba vabandanud, nii et ilmselt siiski mitte.

Les revenants (2012)

MV5BMjEwOTExNDY5MV5BMl5BanBnXkFtZTgwMzMzOTU5MTE@._V1_SX640_SY720_

Ma valmistun aktiivselt kaitsmiseks. Ja kui ma ütlen “valmistun kaitsmiseks”, siis ma mõtlen muidugi ka seda, et kirjutan vaikselt kaitsekõnet ja vastan oponendi küsimustele (ma ei saa isegi midagi halvasti öelda, sest küsimused on äärmiselt asjakohased),aga TEGELIKULT tahtsin rääkida sellest, et vaatan prantsuskeelset sarja, et mulle meelde tuleks, kuidas seda keelt üldse räägiti. Ja noh, hea sari on. Olin mitmelt inimeselt kuulnud, et “ära vaata, USA versioon on kehv”, aga Prantsusmaa oma on siiani küll nii huvitav, et närin küüsi ja tahaks teada saada, mis toimub ja mis edasi saab ja nii põnev on.

Point siis selles, et ühes Prantsusmaa külakeses ilmuvad järsku mõned surnud inimesed uuesti koju ja ei tea sellest midagi, et nad surnud peaksid olema. Või et vahepeal on aega mööda läinud. Esimese hooga mõtlesin, et selline suhtedraama teemal “kuidas me küll selle olukorraga toime tuleme,” aga üsna peatselt selgus, et ei, ikka hulga põnevam. Kes tahab, võib treilerit kaeda, aga ma tegelikult ei soovita, alati on põnevam nullist vaatama hakata.

P.S. Suvi on. KÕIK kannavad kleite/seelikuid. Ja kui ma ütlen “kõik”, mõtlen ma “kõik naised” või pigem “suur osa naisi, sh mina”. Aga close enough. Lõpuks ometi.

Maailm on imeline

Lisaks paljudele muudele asjadele jookseb mu postkasti ka karjäärilist, ehk siis igasugused tööpakkumised. Eile tuli pakkumine kolm suvekuud andmesistejana veeta. Istud ja toksid suvalisi andmeid sisse. Noh, mis seal ikka, paljud tudengid tahavad ilmselt suvel lisaraha teenida. Asja teeb humoorikaks see, et kandideerijalt oodatakse motivatsioonikirja. 😀

Mõtlesin, et kirjutan ise siia, kuidas ma olen terve elu tahtnud unega võideldes klahve toksida, ja kuidas praegune unega võideldes klahvide toksimine pole ikka üldse see, aga … Ma pole ilmselgelt selleks piisavalt motiveeritud.

Ma oskan juba arvata, et ega te ei viitsi kuulata seda “Troonide mängu” juttu juba ammu enam, aga sel aastal on ainult kolm osa veel, ärge kartke. Youtube’is on aga väga naljakas klipp sellest, kuidas Coldplay otsustas selle sarja teemal muusikali teha ja kuidas neil see õnnestus. Minu lemmik on Tyrioni laul:

Südame ajab pahaks, aga ignoreerida ka ei saa selliseid asju

Nimelt on Päevalehes artikkel sellest, kuidas Eesti politsei hakkas väidetavat vägistamisjuhtumit päriselt uurima poolteist aastat hiljem, kui ajakirjandus sekkus.

Lugu ise siis üldjoontes selline. Politsei saab teate, et 31aastane mees võtab 13aastase tüdrukuga internetis ühendust (end alguses nooremaks valetades), nii kui tüdruk on 14 saanud, tahab temaga kohtuda, väidetavalt annab talle alkoholi ja vägistab teda. Politsei kuulab üle ainult tüdruku, mehe autost verejälgi ei otsita (üldse ei toimu mingit läbiotsimist, sest teda ei süüdistata ju kunagi milleski).

Mõned huvitavad Eesti politsei seisukohad:

  • see et tüdruk end tappa üritas ja ütles, et selle ajendiks oli korduv vägistamine, ei ole piisav argument uurimise alustamiseks – maailmas on ju palju põhjuseid, miks üks teismeline end tappa võiks tahta;
  • see, et tüdruk ütles, et määris autoistme veriseks, ei ole piisav põhjus, et üldse autost mõni proov võtta, sest hakka nüüd ausat tööinimest mingi teismelise luulude pärast segama;
  • see, kui naine laps seksi ajal nutab ja ütleb, et tal on valus, ei tähenda ilmtingimata, et ta oleks end sõnades “piisavalt väljendanud” ja sellega seoses,
  • kui ta pole endast poole suuremale mehele füüsiliselt vastu hakanud, pole ta avaldanud “piisava intensiivsusega vastupanu”. (Mina järeldan siit, et Eesti politsei meelest on nutmine ja lause “mul on valus” üks seksiga nõustumise vormidest, siia võiks nüüd teha mõne teemakohase lustaka nalja teemal “50 halli varjundit”.)
  • Samas tahaks kõigile meelde tuletada, et alles EILE ütles Rait Pikaro üht teist (õnnelikult lõppenud) seksuaalrünnakut kommenteerides, et:”Olenemata situatsioonist ning inimese füüsilisest valmisolekust ja oskustest ei soovitaks esmajärjekorras ründajale vastu hakata, sest kunagi ei tea ette, milliseid vahendeid või relvi kurjategija võib kasutada.” Nii et ärge vastu hakake, sest surma võib ju saada, aga võtke teadmiseks, et kuna te vastu ei hakka, siis te nõustusite üllatusseksiga.
  • See, et arst on väljastanud paberi, kus on kirjas, et tüdrukut on ilmselgelt seksuaalselt väärkoheldud, ei tähenda sugugi, et prokuratuuri esindaja ei võiks täiesti rahuliku näoga väita, et pole ühtki meditsiinilist dokumenti, kus sellist asja mainitud oleks.
  • 14aastase potentsiaalse vägistamisohvri ülekuulamisele pole vaja kaasata ei psühholoogi, ohvriabitöötajat ega ühtki tugiisikut. Juristi loomulikult ka mitte. Ega riigil pole raha raisata.
  • Ilmselt samadel kaalutlustel pole suitsidaalsele 14aastasele, kes väidetavalt on langenud vägistamise ohvriks, vaja ka psühholoogilist ekspertiisi.  Günekoloogilise ekspertiisi tellimiseks esitati siiski taotlus juba kuue päeva pärast ja kõigest 13 päeva pärast sai see ka ametlikult tehtud.
  • Siiski ei tasu unustada, et ka uurija aeg on raha. Nii et pole midagi imestada, kui ohvri videotunnistuse transkribeeringust suured lõigud välja on jäetud. Ei jõua ju lihtsalt kõike kirja panna. “Transkribeering” oli tegelikult natuke ülespuhutud sõna, aja kokkuhoidmise nimel on uurija selle kirja pannud oma sõnadega (ei, ma ei tee nalja).
  • See muidugi ei üllata kedagi, et politsei ei leia, et võiks igaks juhuks KOGU selle mehe kirjavahetuse üle vaadata – tavainimene äkki arvaks, et kui ta juba ühele vaevu 14aastasele kirjutas, võib seal olla ka teisi temavanuseid ja natuke nooremaid. Aga staažikas korravalvur ei vaeva pead selliste küsimustega, vaid tegeleb nendega siis, kui keegi kaebama tuleb. Õigemini, EI tegele, nagu siit näha.
  • Inimest, kes kasvõi korra elus on alkoholi proovinud, ei saa edaspidi alkoholi tarbimisele kallutada.
  • Inimesel, kes on autoroolis, ei saa alkoholi kaasas olla. (Nagu olen varemgi öelnud, ma olen näinud töökohustusi täitvat politseinikut ametiauto roolis viskit joomas [tiba enne seda, kui ühel hetkel ca 50% Tartu uurijatest korraga ise siseuurimise all olid], asi see tavalisel pedofiilil siis 14aastase jaoks pudel kaasa võtta on.)
  • Kui inimesel on oma vägistaja suhtes mingisugunegi sümpaatia, pole tegu vägistamisega. See seisukoht peaks politsei tööd muidugi üsna palju vähemaks võtma, sest kõik intsestijuhtumid näiteks saab nüüd automaatselt kõrvale jätta, eeldusel, et sugulane maldab oodata, kuni laps 14 täis on.

Lisaks. Kui mitu aastat on meil räägitud seksuaalvägivallast? Kui mitu aastat on politseinikutele sel teemal koolitusi tehtud? Ma saan aru, et tavainimesed ei pruugi selle teemaga kursis olla, aga kuidas on võimalik, et on olemas POLITSEIUURIJAD, kes ei ole kuulnud mitte midagi sellest, et ka täiskasvanud kuriteoohvrite puhul on täiesti tavaline, et kui nad ründajat tunnevad, on esmane traumaga toimetulekumehhanism tihti ignoreerimine – üritatakse teha nägu, et kõik on hästi, isegi vägistajaga normaalset suhet teeselda, sest esmapilgul tundub, et kui on suhe, pole ju ka vägistamist? Või on nad seda kuulnud, aga ei usu? Igatahes on tihti nii, et vägistamisohvritel jõuab mõistus kohale alles nädalakese või paari pärast, terve selle aja on nad pingsalt teinud nägu, et kõik on hästi ja vägistaja on tegelikult tore inimene jne – ja kui see mõistus siis ükskord kohale jõuab (tihti pärast teist või kolmandat vägistamist) hakkab politseiuurija tegema ristküsitlust selle kohta, kas ta on varem ka alkoholi tarbinud, miks ta varem ei teatanud, kas ta on ikka päris kindel, et nad lihtsalt tülli ei läinud jne. Mis võib vahel muidugi olla vajalik, aga siin näites väidetava süüdlase ülekuulamiseni ei jõutudki, ristküsitleti ainult ohvrit. Ma saan aru, et see, et ohvrid nii kipuvad käituma, tundub normaalsele inimesele ebaloogiline, aga kahjuks väidavad psühholoogid kooris, et see on täiesti tavaline käitumine. Laste puhul muidugi kaasnevad tavaliselt ka mingid ähvardused, mida need lollid siis usuvadki (ja see pole nende süü, et nad on lollid, sest nad on lapsed, nad ongi oma vägistajatega võrreldes ebavõrdses positsioonis).

Ja jätkuvalt elame me riigis, kus sellises olukorras esitatakse väidetavale ohvrile miljon küsimust tema sõprade ja kommete kohta, kuid väidetava süüdlase puhul piisab sellest, et ta esitab ise äärmiselt napi väljavõtte nende omavahelisest suhtlusest. Ka rates sai teatavasti ise sõnumeid kustutada, mis tähendab, et kahe kohvitassi ja ignobloki vahele oleks politsei pidanud Andrei Korobeinikuga ühendust võtma, et reaalset vestlust lugeda. Aga selleks oleks muidugi olnud vaja luba ja selleks omakorda oleks tulnud päriselt uurimist alustada – saate ise aru, kui ebamugavaks see olukord juba kisub? See, et mingi tüdruk end tappa üritab, on tühiasi, aga see oleks võinud ju mehe maine ära rikkuda.

Eriti armas oli see, et kriminaaluurimist küll ei alustatud, meest ei kuulatud isegi üle, aga VASTUTULEKUNA  ohvrile pakuti, et no politsei VÕIB ju öelda mehele, et ta temast eemale hoiaks. Nii kena neist. Hea on teada, et kui hädas oled, siis kuskilt saab ikka abi.

P.S. Ma usun, et Kadri Ibrus on sel teemal kirjutamisega vaenlasi pea sama palju leidnud kui sõpru, nii et ma tahaks öelda, et väga hea, et keegigi seda teeb. Sellised asjad ei tohiks tähelepanuta jääda.

päästev rutiin

tumblr_nok2hqLcma1s5m21go1_500

Armastus teatud rutiini vastu on vist inimestele omane. Ja kui ma ütlen “rutiin”, ei mõtle ma, et iga inimene tahaks tegelikult elada graafikus 8-17. Sugugi mitte, see ei sobi kõigile. Ma mõtlen seda, et iga inimene, ükskõik, kas ta on kaskadöör või raamatukoguhoidja, tahab, et ta elus oleks miski või keski, millele/kellele saab alati kindel olla. Kalju, mis ei ole kuskile kadumas, mis on käe all alati ühtviisi toetav ja tugev, mis lõhub su käed ju põlved, aga teeb su selle käigus nii õnnelikuks*. Ja see ei pea ilmtingimata suur kivimürakas olema. Vahel piisab väga väikestest asjadest.

Mul näiteks on viimasel ajal väga rasked ja kohustusterohked esmaspäevad olnud (ja kaks tükki on veel ees) – ja tõesti teeb mu elu kergemaks see, et ma mõtlengi endamisi:”Saagu, mis saab, but in the end of the day, kui see kõik möödas on, on mul vähemalt “Troonide mängu” uus osa, mida vaadata.” Rutiinsed väikese inimese rõõmud on mu päästerõngaks.

* See viimane kehtib vist ainult siis, kui sa kaljuronija oled.

poleks arvanudki

Viimaste kommentaaride põhjal jõudsime me siis järeldusele, et tegelikult olen ma lootusetu romantik. Mitte et ma vastu vaidleksin.

  • Kategooriad