Hofstadter kohtub Murphyga

Noorematele lugejatele – Hofstadterist rääkides ei ole jutuks “Suure Paugu Teooria”, vaid Douglas Hofstadteri seaduse kohaselt võtab iga asi alati rohkem aega, kui algselt planeeritud. Mida olulisem asi, seda rohkem aega kaotsi läheb. Kuidas? Siin tuleb meile appi Murphy ja pakub meile lõputuid võimalusi.

Näiteks, ma ei tea, kas te mäletate, aga natuke rohkem kui aasta eest tõmblesin terve detsembrikuu, et ühte magistritööd valmis saada. Sain selle jaanuari alguses esitatud ja hakkasin mõtlema, kas ma oleksin võimeline tõmblema nüüd põhimõtteliselt terve jaanuarikuu teise kallal (olgem ausad, oli üsna selge, et ei ole). Ja läpakas läks katki, andes mulle veel ühe võimaluse öelda, et ah, minge te ka oma jutuga. Noh, nüüd peab esmaspäeval esimene variant esitatud saama – ja kas viskas eile BSOD-i ette või jaa? Kaks korda järjest väga lühikese aja jooksul. Õnneks oli parajasti ruumis kaks IT-meest, kes kaevasid natuke ringi ja tegid selgeks, et probleeme tekitab sedapuhku wifikaart, mis ei ole sugugi nii hull lugu, kui võiks olla, aga hetkeks võttis hinge kinni küll (ja tuletas meelde, et IGA PÄEV tehakse varukoopia, mitte kord nädalas, kui meelde tuleb). Palun, kallis läpakakesekene, tee minuga nüüd ikka koostööd. Ei hakka me ometi praegu garantiisse minema, ei hakka.

Ahjaa, lõputööga seoses. Selle nimel tõmmeldes sattusin lugema ka Umberto Eco raamatut “Kuus jalutuskäiku kirjandusmetsades” – ei oleks olnud halvemat aega selle lugemiseks, sest tegu on sellise raamatuga, mida tahaks aeglaselt ja rahulikult lugeda, sest IGA LAUSE on tõeliselt nauditav. Avastasin, et tõlkija (Ene-Reet Soovik) on mu tuttav ja ma ei jaksa teda ära kiita – olen Ecot nii itaalia kui prantsuse keeles lugenud ja no ei ole ta tavaliselt kõige ladusamalt loetav autor, aga seda raamatut oli tõesti MÕNUS lugeda. Ilmselt oli algmaterjal ka ladusam kui nii mõnigi teine ta töö (khm, “Praha surnuaed” khm “Lector in fabula”), aga tulemus oli igatahes hea. Nii hea, et ka üsna kirjandusvõhik võiks lugeda ja saaks ehk mõnest ideest paremini aru kui enne.

Advertisements

2 kommentaari

  1. No eks ma ütlen komplimendid edasi, mis mul üle jääb. 😛

  2. Ma nüüd ei saa norimata olla, sest Hofstadteri seadus on tegelikult kaunim – ta ütleb, et alati läheb kauem, isegi siis, kui arvesse võtta Hofstadteri seadust.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.