inimesed on imelikud

Mul on lõpuks ometi aega natuke kirjutada.

Veetsin nädalavahetuse sõbra juures maal, lootes, et suudan võõras keskkonnas paremini tööle keskenduda. Ega väga hästi ei suutnud, aga no natuke ikka. Aga hiljem hakkasin mõtlema, et … Te ilmselt enam-vähem kujutate ette, milline ma päris elus võiksin olla. Mitte nii jutukas, kui tavaliselt arvatakse (selliseks muutun ma inimeste seltskonnas, kes mulle väga meeldivad, ja siis pean ma neid kas hästi tundma või esimesest hetkest nendega klikkima, siis ei jää ma enam üldse vait), aga ikka käin ringi ja teen asju ja mölisen. Aga ilmas eksisteerib selline asi nagu tööstress või antud hetkel siis lõputööstress. Seega veetsin ma nädalavahetuse nii, et ma istusin üsna kontaktivõimetult oma läpaka taga, jõllitasin tuima pilguga ekraani ja vahepeal küsisin kõva häälega ruumitäielt mitteprantsuskeelsetelt inimestelt “ei tea, mis s’attendre‘i ja attendre‘i vahe on üldse?” Kui toit ette pandi, siis sõin. Kui kohvi tehti, jõin kohvi. Kui öeldi, et sauna saab, siis ütlesin umbes kolm korda “jaa, kohe”, sest ma lõpuks ometi päriselt TEGIN midagi ja olin laine peal (ilmselt arvatakse nüüd, et ma kardan alasti inimesi). Ja kui minuga vestlust arendati, hakkasin kohati poole lause pealt hoopis midagi muud guugeldama, sest mulle TULI JU MÕTE.

Kas teie kutsuksite sellise inimese endale veel kunagi külla? Ei, ärge tegelikult vastake.

Igatahes oli tulemuslik nädalavahetus. Sain isegi esmase variandi enamvähem õigeks ajaks valmis, see on küll ilmselgelt äärmiselt kehva kvaliteediga, aga ma isegi usun hetkel, et sellest võiks kahe nädala lisatoimetamisega asja saada. Nii et homme jälle raamatukokku elu nautima. Selleks, et seda valmis saada, pidin muidugi ühe unetu öö tegema. Ja selleks, et ma viimasel päeval üldse tööle hakkaksin, pidin esmalt end meelitama, igasuguste asjadega premeerima ja lõpuks koledate sõnadega ähvardama.

Kui pärast seda magama läksin ja ükskord taas üles ärkasin, olin nagu üks neist joodikutest, kes aru saavad, et jälle on vahepeal käest ära läinud ja nüüd on vaja koju naise juurde minna. Vaatad häguse pilguga ringi, rõve maitse on suus, ja mõtled, et MILLEKS? Oli seda nüüd vaja? Ma jõin eile KAKS klaasi coca colat järjest. Ja pange tähele, ma ei osta IIAL koju limonaadi, sest ma ei ole selline inimene. Kui ma mängin, mängin suurelt, kui tuleb tuju narkootikume koju vedada, ostan heroiini, mitte coca colat. Esimesel oleks ilmselged kasutegurid ka. Iseasi muidugi, kust siin Supikas seda üldse saaks, siin ju ainult mingid kanepihipid, Kartuli tänav haiseb vahepeal nii, et ei taha koeraga jalutadagi seal. Ja seekord siis ostsin kaheliitrise. Nüüd see tülgastab mind seal kapi peal, suurem stress on paariks päevaks jälle möödas, nii et enam ei saa arugi, miks oli vaja nii madalale langeda. Küll see minutagi ära juuakse, ei pea ma selle pärast muretsema.

Ja oleks siis ainult see olnud. See oli õhtusöögi kõrvale. Hommikusöögiks ostsin vaarikabrownie, aga seda ma ei kavatsegi häbeneda. Saate aru, see oli IDEAALNE. Brownieosa oli magus ja mahlane ja peal olev vaarikakreem oli hapukas ja see kooslus oli nii hea. Lihtsalt kõik see kokku (coca cola ja brownie ja noh, tegelikult oli [miks siin ei ole seda funktsiooni, et tekst läheb häbelikult muudkui väiksemaks] natuke keeksi ka, või noh, pool keeksi, ja siis sushi). Nii et pole ime, et siiani on tunne, et järgmised kolm päeva söön porgandit, sest veresooned on rasvunud. Ma ei saagi aru, kas kehv enesetunne on puudulikust unest või ebatervislikust toitumisest või mõlemast.

Vähemalt on mul lõpuks aega paar tundi ka rahulikult iseenese poputamise peale panna – juukseid kammida ja koristada ja igasuguseid muid luksusasju teha. Te ei kujuta ette, kui mõnus on koristada, kui seda paar nädalat kiirustamata teha pole saanud.

Kusjuures naljakas on see, et ma pole nädal aega trennis käinud, sest olen õppinud, ja hetkel on juba selline tunne, et kui ma parajasti tööhoos olen, on kolmeks tunniks trenniminek lihtsalt metsik raiskamine. Tegelikult tahaks ikka natuke jõuda järgmise kahe nädala sees, et päris meelest ära ei läheks, mis see sein üldse on. Seda enam, et kahe nädala pärast on juba uued rajad. Ja minul vabadus.

Puhh. Kaks nädalat veel.

3 kommentaari

  1. tere! mul on ka kodus 2l coca parajasti!! kui sinu oma otsa saab, tule astu läbi, võin pakkuda!

  2. Põnev postitus😛 Ise sain esmase variandiga ka ühele poole. Ei hakka heietama, et oleks pidanud varem alustama – nüüd ainult edasi!

    • Kusjuures minu jaoks, kes ma ideaalist nii kõvasti hälbin, on täiesti ulmelised need inimesed, kes küsivad siiralt “aga miks sa varem rohkem ei teinud?”, sest nemad ise ongi võimelised vajadusel septembris maha istuma ja sellega tegelema. Kui ma tean, et tähtajani on veel miljon aastat ja kui töö pole juba normaalselt struktureeritud jne, et oleks selged pisikesed eesmärgid, tundub see mulle täiesti võimatu. St ma näen, et on inimesi, kes seda suudavad, aga minu jaoks on see uskumatu.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid