anna kannatust

Mis sõbrad need sellised on?

Mul on poolteist nädalat veel lõputöö tähtajani. Ma PEAN töötama. Ma PEAN õppima. Sest ma TAHAN seda asja tehtud saada. Ja mida teevad mu sõbrad?

Esmalt tutvustavad nad mulle redditit. Kui sellest väheks jääb, otsustavad nad hagu juurde anda. Nii et Ray näitas mulle sellist äärmiselt toredat teemat nagu “Mis on teie suurim saladus?” Nii palju lugusid, alates sellest, et “ennast rahuldades suunan ma lõpp-produkti alati ühte pappkarpi” (ma ei tee nalja, pilt on ka juures, st karbi pilt õnneks, mitte pilt kulminatsioonist enesest, aga see karp on piisavalt rõve) lõpetades igasuguste hirmsate intsestiasjadega (kõige hullem on see, et peaaegu kõigi juures, kus inimene on ühel hetkel abi otsinud, on mainitud, et vähemalt osa perekonnast ei uskunud, ühe loo juures on ka kirjeldus sellest, kuidas üks vanaema veriseid riideid põletas, et lapselaps vahele ei jääks). Pooled neist lugudest on täiesti haiged, aga ma ei suuda lugemist lõpetada, sest minu etnoloogiline huvi läheb üle igasuguste mõistlike piiride. Kuigi mis seal ikka, ainult 35 000 kommentaari veel (ma tegelikult loen ainult lugusid, nende kommentaarid jätan vahele, kui just väga huvitav lugu ei ole).

Eriti huvitav internetiajastu märk on see, kuidas inimesed kirjutavad täiesti südantlõhestava loo oma lapsepõlvest ja siis lisavad lõppu näiteks TLDR – I was a child gay prostitute, turned out fine. Mkay. Ma saan aru küll, et ilmselt on see võte, et iseenda jaoks ka selle loo kaalu vähendada ja end tagasi olevikku positsioneerida/sündmusest distantseerida, aga ikkagi. Õõ-vas-tav.

P.S. Miks paberimajandus alati hulga rohkem aega võtab, kui sa arvestad? Isegi kui arvestad, et võtab rohkem? Mine pekki, Hofstadter!