anna kannatust

Mida ajakirjandust

Milline suurepärane päev kirjanduslikus plaanis. Alustasin seda blogipuust, kus oli pealkiri “veini punasest kaunitarist” – ma tõsiselt mõtlesin, et tegu on mingi kriminulli arvustusega vms, neile meeldivad sellised sõnademängud. Ei, lihtsalt oli kellelgi emakeel unarusse jäänud, nii et pidin pettuma, sest postitus minu jaoks põnev ei olnud.

Seejärel lugesin Õhtulehte, sest ikkagi kvaliteetajakirjandus. Ette jäi artikkel pealkirjaga “Tüdruku vanemad süüdistavad õpilaskodu poissi vägistamises” (juba kuu alguses kirjutas sel teemal üks blogija, kellele ma ei viita, kui tahab, ütleb ise, nüüd on siis ka ajakirjandus haisu ninna saanud) – millest jääb mulje, et tüdruk ise ei süüdista kedagi. Rääkimata sellest, et ma ei saa aru, miks see õpilaskodu juba pealkirjas on vaja ära mainida. Artikkel on selline tüüpiline – tüdruk on halvast perest, poiss nii tore ja tark spordipoiss ja kindlasti on kõik tüdruku hullumeelse fantaasia vili. Tõsi-tõsi, intelligendid ja spordihuvilised on ju teatavasti kõik usaldusväärsed. Kes mul esimesena pähe tulevad? Värnits või Nool või Pullerits või Kunnus, kes meist ei usaldaks hetkegi kõhklemata kasvõi omaenese lihast õde ööseks nende magamistuppa. See, et kool üritab kõike kinni mätsida, mind ei üllata. Võibki muidugi olla, et tüdruk nägi luupainajat ja midagi ei juhtunudki, ka sel teemal ei hakka ma arutlema. Aga minu jaoks on selle artikli rõhuasetus täiesti kummaline. Ei esitata mitte ühtki neist küsimustest, mis mul esimese hooga pähe tulevad.

Näiteks saan ma hästi läbi ühe teise valla noorpoliitikuga. Alles paari päeva eest tuli jutuks, et nende kohalikus koolis on 16 kaamerat. KUUSTEIST. Nii et esimene küsimus, mis mul tekib, on et kuidas on võimalik, et internaadis, kus ööbivad koos möllavate hormoonidega alaealised, pole kasvõi koridorides kaameraid, et oleks võimalik vajadusel kindlaks teha, kas keegi on öösel kellegi tuppa roninud ja kedagi kuskile lohistanud või mitte? Asi ei ole ju ainult vägistamises, seal kus on järelvalveta noored, on alati ka kiusamine, kellegi söögiraha äravõtmine jne. Ja kui seda tehakse kuskil põõsa taga, saavad vanemad ainult kiusaja kohtusse anda, aga kui seda tehakse internaadi magamistoas, tekib küsimus, kas tegu pole mitte kooli juhtkonna poolse kuritegeliku hooletusega?

Kas magamistoa uks lukku käib? Kas kõik lapsed teavad peast administraatori numbrit ja võivad talle muret tundmata ka öösel kell kaks helistada, kui nad midagi kardavad või kasvõi halba und näevad? Ei tea.

Järgmiseks. Vanemad väidavad, et kasvataja tuli nutva lapse juurde ja … Ja siis ei midagi. Ütles ilmselt, et ära ulu ja kao magama. Kui see tõele vastab, peaks sellest ju mingi jälg maha jääma. Ma töötan inimestega, kes on kõik 20+, aga kui keegi keset ööd koridoris nutab (või nutab oma toas nii kõvasti, et mina seda kuulen), siis ma mitte ainult ei räägi temaga ja ei ürita nutu põhjust välja selgitada, vaid panen ka kirja, et inimene X nuttis, põhjuseks väidetavalt omavaheline tüli Y-ga. Sest kui nüüd peaks juhtuma, et järgmisel päeval leitakse X mõrvatuna või Y tuleb koju läbipekstuna, on varasem info oluline. Ja see ei loe, et tõenäosus, et X mõrvatuna leitakse on üliväike. Kui tundub, et inimene ei nuta lihtsalt igapäevasel põhjusel või tundub kasvõi seda igapäevast põhjust teistest tõsisemalt võtvat (no näiteks lahkuminekud on siin igapäevased, aga mõnel inimesel on sellest hoolimata teatud romantilised illusioonid), ei piirdu asi sellega, et ma inimest ühe õhtu lohutan, talle teed pakun ja there-there ütlen. Siis lähen ma järgmisel päeval ja küsin, kas ta tunneb end paremini ja vastusest sõltumata räägin talle psühholoogilisest abist jms.

Ja ma tuletan veel korra meelde, et ma töötan “täiskasvanutega”. St kõik on suured inimesed, mis sellest, et varsa aruga. Siin räägime me 8aastasest lapsest. MINA võiksin süüdimatult eeldada, et minu lapsukesed saavad ise hakkama, leiavad ise psühholoogi üles, nutavad üksteise õla najal kui vaja on – aga päris lapsed vajavad ju rohkem hoolt ja armastust. See konkreetne oli kodust kaugel, internaat ei saa nii väiksele hästi mõjuda. Isegi kui tal on lihtsalt koduigatsus, mitte pole teda vägistatud, vajab ta siiski tähelepanu ja ideaalis näiteks võimalust lastepsühholoogiga suhelda. See, et selline ametikoht eksisteerib, on tänapäeval tavakooliski elementaarne, mis siis veel internaatkoolist rääkida. Artiklist me teada ei saa, kas koolis on lastepsühholoog ja kas nuttev laps tema juurde suunati. Me ei saa isegi seda teada, kas kasvataja (või tema ülemus) helistas vanematele, et neid sellest informeerida, et lapsel on ilmselt kohanemisraskused või mingid muud probleemid, sest ta nutab öösiti. Miks ei saa? Sest ajakirjanik ei ole neid küsimusi esitanud.

Siin võiks muidugi rääkida sellest, kas lapsed seda psühholoogi ka usaldada saavad. Tean mõnda kooli, kus lapsed ütlevad, et ei läheks elu sees selle tädi juurde ka siis, kui enesetapp plaanis, sest nad usuvad siiralt, et psühholoog arutab kuuldut õpetajatega. Enamasti pärinevad sellised uskumused kogemustest. Räägib laps kiusamisest, järgmisel päeval hakkab õpetaja klassi ees lakke vahtides rääkima, et kiusamine on paha, kõik teavad, milles kühvel, laps saab hiljem kitumise eest kolakat. Õppetund käes, psühholoogi juurde enam ei lähe. Selge see, et kui tegu on füüsilise vägivallaga, peab psühholoog midagi tegema, aga seda saab teha ka last alt vedamata ja mõistlikumaid lahendusi kasutades.

Igatahes. Mul on imelik lugeda sellist lugu, eriti koos direktori kommentaariga, et kui ka juhtus midagi, siis kindlasti mitte kooli ruumides. Ma saan aru, et teda huvitab ainult oma maine (seda enam, et tema abikaasa olevat vallavanem, eks ikka tahaks renomeed säilitada), aga võiks natukenegi teeselda, et oluline on see väike tüdruk ja tema heaolu, ehk siis see, KAS midagi toimus, mitte see, kas see toimus kooli territooriumil või mitte. Samuti võiks oluline olla teiste praeguste ja tulevaste õpilaste heaolu, nii et ma tahaks näha teda rääkimas sellest, mida kavatsetakse teha, et oleks kindel, et tulevikus lastel seal turvaline oleks. Võimalik, et paljud inimesed, kellel on elus õnne olnud, ei kujuta ettegi, KUI vägivaldne ja täiskasvanud tsiviliseeritud inimeste mõistes rõve võib olla noorte arenguperiood vanuses 12-16, aga kui neil silma peal ei hoita, on juba seegi vedamine, kui ainult füüsilise vägivallaga piirdutakse. Ja iga direktor, kes ütleb kõva häälega, et nende koolis ei kiusata kedagi, tuleks lahti lasta, sest ilmselgelt on tegu inimesega, kes ei taju reaalsust adekvaatselt. Eeldusel, et ta ei juhi kolme õpilasega maakooli.

Pilt on pärit siit.