Mida ajakirjandust

Milline suurepärane päev kirjanduslikus plaanis. Alustasin seda blogipuust, kus oli pealkiri “veini punasest kaunitarist” – ma tõsiselt mõtlesin, et tegu on mingi kriminulli arvustusega vms, neile meeldivad sellised sõnademängud. Ei, lihtsalt oli kellelgi emakeel unarusse jäänud, nii et pidin pettuma, sest postitus minu jaoks põnev ei olnud.

Seejärel lugesin Õhtulehte, sest ikkagi kvaliteetajakirjandus. Ette jäi artikkel pealkirjaga “Tüdruku vanemad süüdistavad õpilaskodu poissi vägistamises” (juba kuu alguses kirjutas sel teemal üks blogija, kellele ma ei viita, kui tahab, ütleb ise, nüüd on siis ka ajakirjandus haisu ninna saanud) – millest jääb mulje, et tüdruk ise ei süüdista kedagi. Rääkimata sellest, et ma ei saa aru, miks see õpilaskodu juba pealkirjas on vaja ära mainida. Artikkel on selline tüüpiline – tüdruk on halvast perest, poiss nii tore ja tark spordipoiss ja kindlasti on kõik tüdruku hullumeelse fantaasia vili. Tõsi-tõsi, intelligendid ja spordihuvilised on ju teatavasti kõik usaldusväärsed. Kes mul esimesena pähe tulevad? Värnits või Nool või Pullerits või Kunnus, kes meist ei usaldaks hetkegi kõhklemata kasvõi omaenese lihast õde ööseks nende magamistuppa. See, et kool üritab kõike kinni mätsida, mind ei üllata. Võibki muidugi olla, et tüdruk nägi luupainajat ja midagi ei juhtunudki, ka sel teemal ei hakka ma arutlema. Aga minu jaoks on selle artikli rõhuasetus täiesti kummaline. Ei esitata mitte ühtki neist küsimustest, mis mul esimese hooga pähe tulevad.

Näiteks saan ma hästi läbi ühe teise valla noorpoliitikuga. Alles paari päeva eest tuli jutuks, et nende kohalikus koolis on 16 kaamerat. KUUSTEIST. Nii et esimene küsimus, mis mul tekib, on et kuidas on võimalik, et internaadis, kus ööbivad koos möllavate hormoonidega alaealised, pole kasvõi koridorides kaameraid, et oleks võimalik vajadusel kindlaks teha, kas keegi on öösel kellegi tuppa roninud ja kedagi kuskile lohistanud või mitte? Asi ei ole ju ainult vägistamises, seal kus on järelvalveta noored, on alati ka kiusamine, kellegi söögiraha äravõtmine jne. Ja kui seda tehakse kuskil põõsa taga, saavad vanemad ainult kiusaja kohtusse anda, aga kui seda tehakse internaadi magamistoas, tekib küsimus, kas tegu pole mitte kooli juhtkonna poolse kuritegeliku hooletusega?

Kas magamistoa uks lukku käib? Kas kõik lapsed teavad peast administraatori numbrit ja võivad talle muret tundmata ka öösel kell kaks helistada, kui nad midagi kardavad või kasvõi halba und näevad? Ei tea.

Järgmiseks. Vanemad väidavad, et kasvataja tuli nutva lapse juurde ja … Ja siis ei midagi. Ütles ilmselt, et ära ulu ja kao magama. Kui see tõele vastab, peaks sellest ju mingi jälg maha jääma. Ma töötan inimestega, kes on kõik 20+, aga kui keegi keset ööd koridoris nutab (või nutab oma toas nii kõvasti, et mina seda kuulen), siis ma mitte ainult ei räägi temaga ja ei ürita nutu põhjust välja selgitada, vaid panen ka kirja, et inimene X nuttis, põhjuseks väidetavalt omavaheline tüli Y-ga. Sest kui nüüd peaks juhtuma, et järgmisel päeval leitakse X mõrvatuna või Y tuleb koju läbipekstuna, on varasem info oluline. Ja see ei loe, et tõenäosus, et X mõrvatuna leitakse on üliväike. Kui tundub, et inimene ei nuta lihtsalt igapäevasel põhjusel või tundub kasvõi seda igapäevast põhjust teistest tõsisemalt võtvat (no näiteks lahkuminekud on siin igapäevased, aga mõnel inimesel on sellest hoolimata teatud romantilised illusioonid), ei piirdu asi sellega, et ma inimest ühe õhtu lohutan, talle teed pakun ja there-there ütlen. Siis lähen ma järgmisel päeval ja küsin, kas ta tunneb end paremini ja vastusest sõltumata räägin talle psühholoogilisest abist jms.

Ja ma tuletan veel korra meelde, et ma töötan “täiskasvanutega”. St kõik on suured inimesed, mis sellest, et varsa aruga. Siin räägime me 8aastasest lapsest. MINA võiksin süüdimatult eeldada, et minu lapsukesed saavad ise hakkama, leiavad ise psühholoogi üles, nutavad üksteise õla najal kui vaja on – aga päris lapsed vajavad ju rohkem hoolt ja armastust. See konkreetne oli kodust kaugel, internaat ei saa nii väiksele hästi mõjuda. Isegi kui tal on lihtsalt koduigatsus, mitte pole teda vägistatud, vajab ta siiski tähelepanu ja ideaalis näiteks võimalust lastepsühholoogiga suhelda. See, et selline ametikoht eksisteerib, on tänapäeval tavakooliski elementaarne, mis siis veel internaatkoolist rääkida. Artiklist me teada ei saa, kas koolis on lastepsühholoog ja kas nuttev laps tema juurde suunati. Me ei saa isegi seda teada, kas kasvataja (või tema ülemus) helistas vanematele, et neid sellest informeerida, et lapsel on ilmselt kohanemisraskused või mingid muud probleemid, sest ta nutab öösiti. Miks ei saa? Sest ajakirjanik ei ole neid küsimusi esitanud.

Siin võiks muidugi rääkida sellest, kas lapsed seda psühholoogi ka usaldada saavad. Tean mõnda kooli, kus lapsed ütlevad, et ei läheks elu sees selle tädi juurde ka siis, kui enesetapp plaanis, sest nad usuvad siiralt, et psühholoog arutab kuuldut õpetajatega. Enamasti pärinevad sellised uskumused kogemustest. Räägib laps kiusamisest, järgmisel päeval hakkab õpetaja klassi ees lakke vahtides rääkima, et kiusamine on paha, kõik teavad, milles kühvel, laps saab hiljem kitumise eest kolakat. Õppetund käes, psühholoogi juurde enam ei lähe. Selge see, et kui tegu on füüsilise vägivallaga, peab psühholoog midagi tegema, aga seda saab teha ka last alt vedamata ja mõistlikumaid lahendusi kasutades.

Igatahes. Mul on imelik lugeda sellist lugu, eriti koos direktori kommentaariga, et kui ka juhtus midagi, siis kindlasti mitte kooli ruumides. Ma saan aru, et teda huvitab ainult oma maine (seda enam, et tema abikaasa olevat vallavanem, eks ikka tahaks renomeed säilitada), aga võiks natukenegi teeselda, et oluline on see väike tüdruk ja tema heaolu, ehk siis see, KAS midagi toimus, mitte see, kas see toimus kooli territooriumil või mitte. Samuti võiks oluline olla teiste praeguste ja tulevaste õpilaste heaolu, nii et ma tahaks näha teda rääkimas sellest, mida kavatsetakse teha, et oleks kindel, et tulevikus lastel seal turvaline oleks. Võimalik, et paljud inimesed, kellel on elus õnne olnud, ei kujuta ettegi, KUI vägivaldne ja täiskasvanud tsiviliseeritud inimeste mõistes rõve võib olla noorte arenguperiood vanuses 12-16, aga kui neil silma peal ei hoita, on juba seegi vedamine, kui ainult füüsilise vägivallaga piirdutakse. Ja iga direktor, kes ütleb kõva häälega, et nende koolis ei kiusata kedagi, tuleks lahti lasta, sest ilmselgelt on tegu inimesega, kes ei taju reaalsust adekvaatselt. Eeldusel, et ta ei juhi kolme õpilasega maakooli.

Pilt on pärit siit.

7 kommentaari

  1. tore!

  2. Lugu on muidugi kohutav, aga ma kommenteerin hoopis muul teemal. Teistes üliõpilasküla ühikates võiksid ka nii abivalmid ja hoolivad adminnid olla kui sina selle jutu põhjal tundud. Sa oled ilmselt teadlik sellest, mis ööl vastu 15. märtsi ühe ühiselamu juures juhtus. Ühesõnaga, mina olin üks neist kahest tudengist, kes avastas selle…olukorra, ja olin kohutavas šokis, ei suutnud normaalselt rääkidagi, värisesin terve öö ja veel järgneva päeva. Tol ööl sündmuspaigale kohale kutsutud kõrvalmaja adminn lehvis totaka irvega kohale ja kui talle teavitati, mis juhtus, ütles “appi issand” ja lehvis minema. Meid, tudengeid, kes me seal värisedes ja peaaegu nuttes koogutasime, ignoreeriti täielikult. Ma olen üsna kange tavaliselt, aga kurat, seekord oleks küll vaja olnud, et keegi tuleks ja tuge või vähemalt mingit kriisiabi numbrit pakuks. Sündmuste järemõju oli nii tugev, et ma ei saanud mitu nädalat normaalselt magada, kannatasin ärevushoogude all ja kardan siiani sellest kohast mööduda. Lisaks veel see, et kui mina leppisin selle teise tudengiga kokku, et me sellest juhtumist kellelegi (peale oma kõige lähedasemate inimeste) ei räägi, siis nädala pärast kuulsin sellest loost juba mitmelt tuttavalt, kes ei ole isegi üliõpilasküla elanikud. Kõikidel juhtudel olid allikateks just üliõpilasküla töötajad ja juttu oli juba mingil määral moonutatud.
    Sai nüüd venditud. Kui kommentaar ei sobi, võib ära kustutada.

    • Eks inimesed reageerivad šokile erinevalt, vaevalt et see administraator isegi mõtles sel hetkel teie hülgamise peale. Mina ise kuulsin sellest sündmusest teiste tudengite käest enne kui töötajaid teavitati, nii et uudised liikusid tõesti väga kiiresti. Aga samas on see ka paratamatu, jutud liiguvad alati. Loodan, et sa nüüdseks oled sellest üle saanud, aga kui tunned, et tahaksid kellegagi sellest rääkida, siis Tartu Ülikool pakub tudengitele psühholoogilist nõustamist ja kui vaja, oskavad kindlasti ka kuskile edasi suunata.

      http://www.ut.ee/et/psuhholoogiline-noustamine-1

      • Eks ma praegu saan aru jah, et tal endal võis ka värin sees olla, aga just see praegune kontrast, et mõni adminn hoolib isegi niisama nutvast tudengist ja teise maja omad ei tunne üldse kriisiolukorras olevate tudengite vastu huvi, ajendas kirjutama. Me pidime seal kohapeal kaks ja pool tundi värisema, ikka ei tulnud keegi küsima, kas oleme korras. Aga las ta jääb jah.
        Eks see oligi mul selline emotsioonide välja elamine praegu. Bakatöö jms kirjutamise vahepeal on vaja sellist ventimist, ükskõik, mis teemal.

        • Mul ei ole ka NII karme sündmusi olnud. Mul on ju lihtne kedagi lohutada, kui ainult tema ongi probleemiks – ma kardan, et kui see keegi nutaks näiteks pussitatud noormehe kõrval, võiks ka mul kogu aur ja tähelepanu selle pussitatu peale ära minna. Selleks, et sel hetkel kellelegi teisele keskenduda, peaks ikka väga selge pea ja tugev närvikava olema. Õnneks ei olnud mina tööl sel sügisel, kui meil üks välistudeng suri, aga ega ma ei oska öelda, kas keegi sel hetkel ka tema kihlatuga (kes ta esimesena avastas) tegeles. Loodan, et tegeles.

  3. Just lugesin ühest publikatsioonist, et Eestis on puudulik ajakirjanduskriitika – sa võiksid seda rolli kanda küll!🙂

  4. Laamendasin tolles plogis ka teemal, et inimesed on vägivallaohvrite suhtes, eriti naiste ja laste vastu erakordselt mõistmatud. Selliseid teemasid on vaja yles tõsta, aga ainult selles võtmes, et vägivallatseja saab igal juhul karistatud, ohvrit ei tehta patuoinaks ja inimesed ei tohi taolisi asju varjata ega kinni mätsida.
    Värdjalik suhtumine kooli töötajate poolt, kus väikest poistekamba ohvrit hakatakse maha tegema ja ryndama. Artiklit ei hakka lugema, tundub, et on samasugune ohvrit syydistav pask.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid