feminismus

Feminist läks närvi ära

Feminist

Tõsiselt, iga kord, kui ma sellist jura loen, ma vihastan. Ärge saage valesti aru, ma ei heida autorile midagi ette, mind ajab närvi see, millist jura inimesed siiralt usuvad. Vaatame nüüd koos artiklis kajastatud soostereotüüpe:

  • Naised pole reaalainetes nii võimekad kui mehed.

Millest me räägime? Intervjuud on tehtud kutsekoolide juhtidega. Seal on reaalaineid ja tehnilist taipu vaja ainult gümnaasiumitasemel. Statistika näitab, et tüdrukud saavad KÕIGIS AINETES paremaid hindeid. Muide, pärast seda, kui koolides hakati rohkem rõhku panema võrdsele kohtlemisele, et mitte öelda tüdrukutele, et “ah, teie ju nagunii matemaatikat ei oska”, hakkasid tüdrukud matemaatikas paremaid hindeid saama, aga poiste kirjutamisoskus ei paranenud. Võib muidugi olla, et poistele pole piisavalt öeldud, et “urgh! argh! mart ka rääkida ja emotsiooni väljendada oskab! arr!”, aga ehk on asi selles, et eksisteerivad tõesti bioloogilised erinevused ja naised ongi sotsiaalsemad ja väljendavad end paremini. Mis teatavasti mõjutab kirjutamisoskust, aga EI mõjuta arvutamisoskust, uskumatu, ma tean.

Eks muide on mul selline mees, kes töötab iga päev potentsiaalselt eluohtlikus olukorras. Selleks, et minimaalselt aega kulutada ja maksimaalset tulemust saavutada, peab ta üsna palju tehnilist taipu kasutama. Vahel on vaja arvutada. Ja alguses, kui ta uues kohas tööle hakkas, oli ta ikka üsna rabatud sellest, et kui ta ütles mingis olukorras kasvõi midagi nii elementaarset kui “no selle saaks ju trigonomeetria abil üsna täpselt välja arvutada”, vaadati teda nagu geeniust. Hiljem. Alguses ignoreeriti ja kulutati rohkem aega, sest “kui kõik üle mõõta, on ikka kindlam”. Sest, nii uskumatu kui see ka poleks, puusade all kõlkuv peenis ei taga tegelikult seda, et inimesele kasvõi igapäevasest matemaatikast midagi meelde jääks.

Ja kui te arvate, et mehed on reaalaained omale rabanud ja kõik muu naistele jätnud, siis te eksite. Reaalained pole ainsad, kus naisi lollideks peetakse, paljud usuvad, et naised ei suuda ka filosoofiast ega semiootikast aru saada, sest naine pole ometi mõtlema loodud. Naised on loodud tikkima ja naeratama, mitte midagi keerulisemat tegema.

Näide elust enesest. Mul on sugulane. Ta on muidu igati tore ja tark noor naine, aga tal on üks suur viga. Ta on ilus. Sõna otseses mõttes, ilus ja sõbralik blondiin, naeratab kõigile laialt. Õppis Miina Härma Gümnaasiumis, kus oli muuhulgas selline tore filosoofiaõpetaja (ei tea, kas ta on vahepeal välja vahetatud või vähemalt vaiksemaks sunnitud?), kes ütles klassis kõva häälega, et tüdrukud ei saa sinna midagi parata, et nad filosoofiast aru ei saa, et see polevat nende süü. Sellest polevat aga midagi, kui nad kena käekirjaga konspekteerivad, on kõik hästi, ta võtab vahepeal vihikud ära ja hindab seda ka. Mis teeb selle loo eriti imelikuks, on see, et mu sugulane on minust ainult paar aastat vanem, ta käis ikka selle aastatuhande sees gümnaasiumis. Ja mõelge nüüd ise – kui eliitkoolis hoitakse sellise suhtumisega õpetajaid tööl ja lubatakse neil selliseid seisukohti väljendada, mis siis veel tavakoolides toimib? Minu sugulase jaoks päädis asi konfliktiga, sest õpetaja tahtis teada, kes tema eest essee kirjutas, sest see olevat naisterahva kohta liiga intelligentne. Juhtkonnani asi ei jõudnud, tõendite puudumise tõttu sai ta siiski hea hinde. On see õnnelik lõpp? Võime me loota, et järgmise aasta tüdrukuid koheldi nagu inimesi? Hahaha. Vaevalt.

  • Palgaerinevus olevat loomulik, sest naistel on looduse poolt kaasa antud tung näiteks lastega töötada, isegi kui selle eest eriti ei maksta.

Ma ei oska kaasa rääkida, sest TEGELIKULT on ju igati võimalik, et mulle ei meeldi titekisa lihtsalt selle pärast, et ma pole bioloogiliselt naine. See, et ma korra kuus veritsen, ei ole ju kindel tõend, peaks arsti juurde aja kinni panema. Seda, kuidas inimesed solvuvad, kui ma oma töö eest normaalselt palka tahan saada, olen ka juba korduvalt näinud. Tuletatakse meelde, et üldiselt ikka naised ju nii palju ei küsi. Tuletatakse isegi meelde, et ühel hetkel hakkan ma ju ilmselt sünnitama ja nemad on mulle kõik see aeg ju siis palka maksnud. Mis on eriti absurdne, sest palka on nad mulle ikka tehtud töö eest maksnud, see, kui ma ühel hetkel sünnitan, ei tee seda tehtud tööd ju olematuks. Ma olen siis viisakalt vastanud, et kui me ka täna lapse hakkama paneme, tahaks ikka üheksa kuud palka saada, mitte osa sellest vagiinamaksuks ära maksta. Siiani on asi on lõppenud sellega, et ma kas ei saa tööd (ei tea, kas peaks suhtumist muutma?) või tehakse täiesti pettunud nägu ja öeldakse “olgu peale”. Ma siiralt tahaksin teada, kas meestel käivad palgaläbirääkimised sama moodi – nii et mehed võiksid kommenteerida, kas nende töövestlustel on potentsiaalsed ülemused samuti teinud nägu, nagu nad oma isiklikest säästudest peaksid neile palka maksma. Muide, minu igati meessoost eksilt küsiti töövestlusel, kas tal lapsi on ja kui ta eitavalt vastas, küsiti semulikult:”Heh-heh, aga ega sina ometi ei ole ka üks neist memmekatest, kes lapsega koju jääks, ega ju?” Nii et võime öelda, et sooline võrdõiguslikkus ON Eestisse jõudnud, naisi küll ei diskrimineerita vähem, aga see-eest diskrimineeritakse mehi järjest rohkem! See on ka võit, eks? Ei v?

  • Meeste meelest pole soolist diskrimineerimist olemas. Naiste meelest on.

Milline üllatus. Kes oleks osanud arvata, et mehed, kes astuvad tuppa, ütlevad mulle “keegi võiks kohvi teha” ja seejärel täiesti šokeeritult jõllitama jäävad, kui ma ütlen “hea mõte, too siis mulle ka tassike”, pole kunagi soolist diskrimineerimist märganud. Üldse suudavad inimesed elada mingis täiesti oma reaalsuses – ma olen näiteks kuulnud üht meest väitmas, et soolist diskrimineerimist pole olemas, kõigest pool tundi pärast seda, kui ta oli kõva häälega öelnud, et tema küll ei tea, palju ta naine teenib, sest naise raha on ju naise raha, mees on see, kes perele leiva koju tooma peab ja siis vaatab, mis üle jääb. Aga ei, me oleme siin kõik võrdsed muidugi.

  • Poisid pole tüdrukutest mitte ainult targemad ja loovamad, vaid ka OTSEKOHESEMAD.

See on see koht, kus mul hakkab sõõrmetest tulist suitsu tulema, päriselt. Ma olen igati nõus sellega, et inimesed on erinevad. Näiteks oli üks mu lemmikõppejõududest koolis bioloogiaõpetaja Järviste, kes oli kindlal seisukohal, et inimest tuleks kohelda vastavalt tema inimtüübile. Sellest ta ka lähtus ja minu meelest ei teinud iial kellelegi liiga. Ja ei, ma ei armastanud teda ainult selle pärast, et ta minu puhul vahepeal silma kinni pigistas, sest ta uskus, et loov natuur vajabki natuke rohkem vabadust, vaid ta oli üldse tark mees. Aga konks on selles, et tema inimtüübid ei põhinenud soolisel jagunemisel.

Otsekohesusest. Juhul, kui te pole veel märganud, olen ma üsna otsekohene inimene. Ja mul oli teatud õpetajate vastu lausa uskumatult sügav vastumeelsus, sest ma nägin, kuidas mina sain pidevalt sõimata ja karistada olukordades, kus poistele ei tehtud mitte midagi. Poistele oli arvamuse avaldamine lubatud, see oli ju lihtsalt nende arvamus. Selleks, et kasvõi nurka seisma saadetud saada, pidid nad enne pool tundi tatikuule lennutama või muud sellist rõvedust tegema. Selleks, et mina tüdrukuna nurka jõuaksin, piisas näiteks üks kord sellest, kui ma naerdes enda selja taga olevale tüdrukule hariliku andsin ja siis kaks minutit hiljem tema käest kustutuskummi võtsin. Sest üks noor tütarlaps peaks ise kõik vajaliku kaasas kandma ja peaks olema kuulekas, mitte lobisema. See, kui mina esitasin ninatarku küsimusi, oli vasturääkimine. See, kui poisid kõva häälega roppusi röökisid, oli “ahh, poisid naljatavad”. Nael, mis teistest kõrgemale ulatub, tambitakse kähku korralikult sisse.

Ülikoolis oli minu meelest lausa selgelt näha, kuidas bakas eeldati, et kõik peavad korralikud ja tublid lapsed olema ja õigeid vastuseid peast teadma – ja magistriõppes eeldatakse järsku iseseisvat mõtlemis- ja algatusvõimet. Mis väga suurel osal inimestest on 15 aasta järjepideva haridusega juba lihtsalt välja pekstud. Edasi saavad edukaks need, kelles seda mingi ime läbi veel natuke alles on – ja ma ei imesta, kui neist suurem osa on mehed, sest nende 15 aasta esimesed 12 on neid TUNDUVALT pehmemalt koheldud. Ma ütleksin isegi, et neid on INIMESTENA koheldud, sest isegi nende õpetajate puhul, kelle puhul oli näha, et nad poisse ei salli ja eeldavad, et nad on üks lärmakas mass, oli poistel siiski lubatud olla lärmakas mass. Neil oli õigus inimlikele vigadele, õigus, mida suurem osa tüdrukutest gümnaasiumis enam isegi ei eeldanud.

Ma saan õpetajatest aru, see käitumine toob tulemusi. Tüdrukud on kenasti vaiksed ja õpivad hästi. Toimib ka muudes valdkondades – kui ikka koera peksta, kuulab ta sõna. Väga hästi kuulab sõna. Ainult võistlustel ei saavuta häid tulemusi, sest kuulekaks pekstud koer ei ole enam teotahteline, ta silmadest on näha, et teda motiveerib hirm karistuse ees, mitte sisemine saavutusvajadus ja isiklik innukus. Ja kahjuks on selline koer meie praeguse hariduse igapäevane lõpp-produkt. Ja kahjuks ei ole mitte midagi muutumas, sest nagu me siit artiklistki loeme, koolijuhid ei näe probleemi. Poisse peetakse ohvriteks, kui tegelikult on kaotajateks mõlemad sugupooled, mitte keegi ei võida praegusest kallutatud olukorrast.

Muide, see üks ja ainus kord, kui ma põhikoolis kaklema läksin, sunniti poissi hiljem vabandama, sest ta lõi tüdrukut. Minu jaoks oli see lihtsalt ülialandav, sest mind suruti ohvrirolli olukorras, kus ma ise end ohvrina ei tundnud. Konflikt oli kahepoolne, madistamine oli kahepoolne ja mina sain hiljem sõimata ebadaamiliku käitumise eest ja noormees selle eest, et kaitsetule daamile liiga teha tahtis. Võitjana väljus kogu sellest olukorrast tema, sest kogu konflikt sai alguse sellest, et tõbras istus minu koha peal, ja sinna ta pärast vabandamist ka jäi.

Lisan siia veel mõned intervjuunäited, enne kui okserefleks minust lõplikult võitu saab:

Alljärgnevalt mõningaid väljavõtteid intervjuude käigus kogutud arvamustest. Õpetajate ja koolijuhtide nimed on teadagi muudetud.

  • Meelis: „Missuguseid inimesi siis kutseharidussüsteem peab välja koolitama, kas ilusaid tüdrukuid, kes tegelikult pärast [sellele] tööle ei lähe … juba järgmisel aastal on nad kõik kodus kuskil lapse ja kõige muuga.”

  • Rene: „Keevitajaks õppival tüdrukul on kogu aeg suured kohmakad riides seljas, mask ees, kindad käes, keegi ei vaata teda, sest ta on kogu aeg kaetud. Kas ilus tüdruk siis muud tööd ei saa õppida.”

  • Ken: „Aga tegelikult on ikka niimoodi, et kui mees midagi ette võtab, siis ta on ikkagi parem spetsialist kui naine.”

  • Riina: „Pole midagi öelda, aga see lihtsalt mõjub, kui meesterahvas läheb klassi ette, midagi ei ole teha.”

  • Villem: „Aga see võibki olla niimoodi, et võib-olla ongi meestel rohkem annet reaalainetele.”

  • Riina: „Me avalikult poisse ei soosi, aga kui on võimalik valida, üritame paraku ikka poisse siia rohkem sisse saada.”

  • Piret: „Tegime oma eksamid ümber, sest meile tundus, et need soosisid tüdrukute sissesaamist.”

  • Piret: „Isegi väga jõulised ja tugevad naisjuhid [—] ütlevad, et näiteks ministeeriumisse oleks targem minna koos ühe meesjuhiga.”

  • Eve: „Tavaliselt on direktor mees, aga tal peab raudselt olema üks-kaks tugevat naistegijat, kes vehivad tegelikult teha.”

  • Meelis: „Õpetajaks jäävad eelkõige naised, sest kui nad saavad korraliku mehe, kes neid ülal peab, siis ju pole hullu.”

Kokkuvõtteks. Ma olen nõus, et on olemas teatud bioloogilised erinevused, ma näen seda kogu ülejäänud loomariigi pealt, oleks narr arvata, et inimene erinev on. Aga meie viga on see, et tihti viidatakse loodusele täiesti absurdses kontekstis – näiteks karjudes, et looduses ei esine homoseksuaalsust, mis on täielik vale, või rääkides mingite ahvide soolisest hierarhiast, viidates lihtsalt ahvidele, kes sobivad rääkija veendumustega, mitte meie lähimatele sugulastele või neile, kelle käitumine meie reaalse olukorraga rohkem kokku langeb.

No võtame mõne üldise näite. Näiteks on pea igas liigis isased edevamad ja kes vähegi neutraalselt inimkonda vaatab, saab aru, et inimene pole erandiks. Kõrged kontsad, uhked parukad jms on kõik algselt olnud meeste pärusmaa, mille naised hiljem üle võtsid. Enese ehtimine oli enne meeste teema, naised pidid tagasihoidlikud olema. Naised ja mehed rõhutavad end ehtides erinevaid asju, aga kes väidab, et tänapäeva mehed pole edevad (isegi meie Eesti mehed), võiks silmad korralikumalt lahti teha. Mkm, sellest looduslikkuse pooldajad ei räägi, sest nemad on hetkel seisukohal, et naised on edevad (ja nende ebausaldusväärsus tuleneb osaliselt sellest edevusest) ja mehed on juba loomu poolest usaldusväärsed ja seega ei saa lihtsalt edevad olla. Loodus on miski, mille poole vaadatakse ainult siis, kui on vaja oma väidetele tuge otsida.

Lühemaks kokkuvõtteks. Teie, kes te aastal 2015 jätkuvalt usute, et sugudevahelised erinevused on suuremad kui individuaalsed erinevused – ma ei saa aru, kuidas see isegi võimalik on. Ja ei oska tegelikult teile ka midagi öelda, sest olgem ausad, sa ei mõjuta ratsionaalsete argumentidega inimest, kelle seisukoht juba ei põhine ratsionaalsetel argumentidel. Kui see põhineb pimedal usul ja isiklikel eelistustel, ei ole seda võimalik muuta, ja ma pean paratamatult teiega lihtsalt ühes ühiskonnas edasi elama. Ja see on minu jaoks hirmutav.