antropoloogia

üleminekuriitused

2013-cute-graduation-dresses-purple-strapless

Isa helistas mulle paari päeva eest, et küsida, millal mul aktus on. Ja minul ei olnud õrna aimugi, sest ma isegi ei mõtle selliste asjade peale, kui keegi ei käsi. Mäletan, et gümnaasiumi lõpetades ei tahtnud ma üldse aktusele minna, sest see tundus lihtsalt nii totter. Mõtlesin, et mida me siin tähistame? See ei ole ju mingi saavutus, kõik lõpetavad ühel hetkel gümnaasiumi, see on umbes sama mõttekas kui lasteaia lõpus pidulik bankett korraldada. Ma saan aru sellest, kui tähistatakse pere ja sõpradega kasvõi seda, et üks etapp elust on nüüd läbi (kasvõi lasteaia lõpus), aga mulle ei istu sellised reglementeeritud viisakad üritused, mille ainus eesmärk on saada pilt albumisse (või nüüd siis Instagrammi), et näete, olin seal ja olin viisakalt riides. Kui eesmärk on kellelegi tõestada, et ma PÄRISELT sain gümnaasiumi lõpetatud, uskumatu, võib ju lihtsalt selle lõputunnistusest pilti teha. Ilmselt on asi ka selles, et ma ei olnud oma klassikaaslastega nii lähedane, minu jaoks oli keskkool lihtsalt mingi asi, mis tuli ära teha, et ülikooli minna, mitte eesmärk omaette. Kui oleksin mõelnud, et “appi, ma ei näe ju seda ja seda ja seda enam iial!”, oleks ilmselt samuti tahtnud nö ametliku punkti panna. Minu emotsioon oli pigem, et “jess, ma ei pea enam nägema neid tainapäid, kes arvavad, et 12. klassis on jätkuvalt normaalne tatikuule tulistada!”, mis iseenesest on ju tähistamist väärt sündmus, ma lihtsalt tähistaks seda ILMA nende tainapeadeta.

Baka lõpus olin ma lihtsalt nii väsinud, et ma isegi ei mäleta oma aktust. Üritasin eile seda meenutada ja mõtlesin välja, et ma ikka käisin seal, aga mul ei ole sellest mingit mälestust. Mul oli kõrvaleriala ka ja huvitavaid aineid oli nii palju, et ma õppisin viimasel aastal kogu aeg ca topeltkoormusega ja käisin juba natuke tööl ka. Ja ma mäletan, et ma tahtsin sinna minna, et selle ürituse vastu oli mul tõesti reaalne huvi, sest suurem osa lõpetasid. Nii et ma kujutan ette, et see aktus mulle tõesti meeldis ja mul oli hea meel, et ma sinna läksin, aga ega ma tegelikult ei mäleta.

Magistri lõpus ei tulnud ma selle pealegi, et aktusele minna, sest kaitsesin ma ju veebruaris (või oli see jaanuaris?) ja aktus oli juunis. Selleks ajaks oli igasugune “jess, ma lõpetasin!” emotsioon ammu üle läinud ja ühtegi mu kursaõdedest sel ajal ei lõpetanud, nii et oleksin seal üksi täiesti võõraste inimeste vahel passinud.

Ja nüüd? Viimasel ajal on mu põhiemotsioon, et tahaks magada. Lootsin, et esmaspäeval äkki saab (sest raudselt ajab AbFab mu pühapäeval hiljemalt kell 9 üles), aga selgus, et juba tulevad mingid PLAANID. nii et igasugustest pidulikest üritustest on mul üsna ükskõik, ma läheksin tunduvalt parema meelega näiteks randa või grilliksin niisama sõprade-sugulastega. Seda enam, et peale minu kaitseb ainult üks tüdruk, kes on mu teretuttav, nii et ikkagi olen aktusel täiesti võõra seltskonnaga. Nii et mu vanemad, kellele meeldivad igasugu pidulikud üritused, annavad oma abivalmis panuse, sundides mind mõtlema sellele, millal see siis täpselt toimub jms küsimused. Ema olevat juba öelnud, et tema küll ei sunni kedagi aktusele minema, lihtsalt vastasel juhul ta süüa ei tee. :/

Mitte et mul midagi otseselt aktuste vastu oleks, lihtsalt kui mul on nagunii ainult kaks vaba päeva järjest, siis tundub täiesti totter panna mitu tundi selle peale, et pidulikus ebamugavas riietuses higistada. Aa, see oli täiesti meelest ära läinud. Nüüd peaks mul siis veel kingi ja kleiti vaja olema. Ma ei kavatsegi selle jaoks eraldi kleiti osta. Ma isegi ei tea, mida magistriaktustel kantakse – gümnaasiumi lõpetamisel riietab igaüks end printsessiks ja on uhke, aga täiskasvanud inimestel enam hästi ei sobi ju. Oeh, ainult häda ja viletsus sellega.

Ahjaa, üks oluline üleminekuriitus on mu elus veel olnud – abielu sõlmimine. Sellega oli ka nii, et mina nägin seda asja pigem nii, et me nüüd tähistame sõprade seltsis seda, et on armastus. Selline tore ja sõbralik üritus. Mõned inimesed ei näe pulma sugugi sellest vaatenurgast, vaid mõtlevad, et see peaks olema pidulik, tseremoniaalne, kindlasti peaks olema vastav riietus, kindlasti peaks olema pulmavalss. Ja kui selline inimene juhtub olema su lähisugulane, on ta tavaliselt valmis ÜSNA palju vaeva nägema, et oma seisukohta peale suruda, nii et selle turmtule vastu seismine oli üsna vaevarikas. See ei ole selline olukord, kus keegi arvaks, et ehk ta sunnib sulle oma vaatenurka peale, aga savi. Mkm. See on olukord, kus inimesed siiralt arvavad, et nad tahavad aidata sul asju ÕIGESTI teha – see pole küll sinu süü, et sa nii loll ja vildakate põhimõtetega oled, aga õnneks nemad ei ole ja nemad on siin et aidata. Järgmine kord olen targem ja teatan üritusest nädal aega ette. (Te näete, kuidas ma nii kangekaelseks olen kasvanud, mis?)

Muide, terve elu olen ma kuulnud argumenti – ühel päeval sa veel kahetsed seda, kui sa ei lähe sellele või tollele pidulikule üritusele või ei korralda oma üritust piisavalt pidulikult. Vara veel muidugi öelda, aga siiani pole seda küll juhtunud. Mul on tunne, et osadel inimestel lihtsalt ei ole sellist vajadust nii reglementeeritud rituaalide järele, samas kui teised tunnevad, et see suurendab ühtekuuluvustunnet vms. Ma muidugi lähen sinna aktusele kohale, sest mis mul selle vastu saaks olla, kui ma paari tunni passiivse higistamisega kellelegi rõõmu saan valmistada, tahtsin lihtsalt jagada teiega oma tundeid ja küsida, kas ma tõesti olen ainus, kelle jaoks sellised üritused pigem tüütute kohustuste nimekirjas on.