üleminekuriitused

2013-cute-graduation-dresses-purple-strapless

Isa helistas mulle paari päeva eest, et küsida, millal mul aktus on. Ja minul ei olnud õrna aimugi, sest ma isegi ei mõtle selliste asjade peale, kui keegi ei käsi. Mäletan, et gümnaasiumi lõpetades ei tahtnud ma üldse aktusele minna, sest see tundus lihtsalt nii totter. Mõtlesin, et mida me siin tähistame? See ei ole ju mingi saavutus, kõik lõpetavad ühel hetkel gümnaasiumi, see on umbes sama mõttekas kui lasteaia lõpus pidulik bankett korraldada. Ma saan aru sellest, kui tähistatakse pere ja sõpradega kasvõi seda, et üks etapp elust on nüüd läbi (kasvõi lasteaia lõpus), aga mulle ei istu sellised reglementeeritud viisakad üritused, mille ainus eesmärk on saada pilt albumisse (või nüüd siis Instagrammi), et näete, olin seal ja olin viisakalt riides. Kui eesmärk on kellelegi tõestada, et ma PÄRISELT sain gümnaasiumi lõpetatud, uskumatu, võib ju lihtsalt selle lõputunnistusest pilti teha. Ilmselt on asi ka selles, et ma ei olnud oma klassikaaslastega nii lähedane, minu jaoks oli keskkool lihtsalt mingi asi, mis tuli ära teha, et ülikooli minna, mitte eesmärk omaette. Kui oleksin mõelnud, et “appi, ma ei näe ju seda ja seda ja seda enam iial!”, oleks ilmselt samuti tahtnud nö ametliku punkti panna. Minu emotsioon oli pigem, et “jess, ma ei pea enam nägema neid tainapäid, kes arvavad, et 12. klassis on jätkuvalt normaalne tatikuule tulistada!”, mis iseenesest on ju tähistamist väärt sündmus, ma lihtsalt tähistaks seda ILMA nende tainapeadeta.

Baka lõpus olin ma lihtsalt nii väsinud, et ma isegi ei mäleta oma aktust. Üritasin eile seda meenutada ja mõtlesin välja, et ma ikka käisin seal, aga mul ei ole sellest mingit mälestust. Mul oli kõrvaleriala ka ja huvitavaid aineid oli nii palju, et ma õppisin viimasel aastal kogu aeg ca topeltkoormusega ja käisin juba natuke tööl ka. Ja ma mäletan, et ma tahtsin sinna minna, et selle ürituse vastu oli mul tõesti reaalne huvi, sest suurem osa lõpetasid. Nii et ma kujutan ette, et see aktus mulle tõesti meeldis ja mul oli hea meel, et ma sinna läksin, aga ega ma tegelikult ei mäleta.

Magistri lõpus ei tulnud ma selle pealegi, et aktusele minna, sest kaitsesin ma ju veebruaris (või oli see jaanuaris?) ja aktus oli juunis. Selleks ajaks oli igasugune “jess, ma lõpetasin!” emotsioon ammu üle läinud ja ühtegi mu kursaõdedest sel ajal ei lõpetanud, nii et oleksin seal üksi täiesti võõraste inimeste vahel passinud.

Ja nüüd? Viimasel ajal on mu põhiemotsioon, et tahaks magada. Lootsin, et esmaspäeval äkki saab (sest raudselt ajab AbFab mu pühapäeval hiljemalt kell 9 üles), aga selgus, et juba tulevad mingid PLAANID. nii et igasugustest pidulikest üritustest on mul üsna ükskõik, ma läheksin tunduvalt parema meelega näiteks randa või grilliksin niisama sõprade-sugulastega. Seda enam, et peale minu kaitseb ainult üks tüdruk, kes on mu teretuttav, nii et ikkagi olen aktusel täiesti võõra seltskonnaga. Nii et mu vanemad, kellele meeldivad igasugu pidulikud üritused, annavad oma abivalmis panuse, sundides mind mõtlema sellele, millal see siis täpselt toimub jms küsimused. Ema olevat juba öelnud, et tema küll ei sunni kedagi aktusele minema, lihtsalt vastasel juhul ta süüa ei tee. :/

Mitte et mul midagi otseselt aktuste vastu oleks, lihtsalt kui mul on nagunii ainult kaks vaba päeva järjest, siis tundub täiesti totter panna mitu tundi selle peale, et pidulikus ebamugavas riietuses higistada. Aa, see oli täiesti meelest ära läinud. Nüüd peaks mul siis veel kingi ja kleiti vaja olema. Ma ei kavatsegi selle jaoks eraldi kleiti osta. Ma isegi ei tea, mida magistriaktustel kantakse – gümnaasiumi lõpetamisel riietab igaüks end printsessiks ja on uhke, aga täiskasvanud inimestel enam hästi ei sobi ju. Oeh, ainult häda ja viletsus sellega.

Ahjaa, üks oluline üleminekuriitus on mu elus veel olnud – abielu sõlmimine. Sellega oli ka nii, et mina nägin seda asja pigem nii, et me nüüd tähistame sõprade seltsis seda, et on armastus. Selline tore ja sõbralik üritus. Mõned inimesed ei näe pulma sugugi sellest vaatenurgast, vaid mõtlevad, et see peaks olema pidulik, tseremoniaalne, kindlasti peaks olema vastav riietus, kindlasti peaks olema pulmavalss. Ja kui selline inimene juhtub olema su lähisugulane, on ta tavaliselt valmis ÜSNA palju vaeva nägema, et oma seisukohta peale suruda, nii et selle turmtule vastu seismine oli üsna vaevarikas. See ei ole selline olukord, kus keegi arvaks, et ehk ta sunnib sulle oma vaatenurka peale, aga savi. Mkm. See on olukord, kus inimesed siiralt arvavad, et nad tahavad aidata sul asju ÕIGESTI teha – see pole küll sinu süü, et sa nii loll ja vildakate põhimõtetega oled, aga õnneks nemad ei ole ja nemad on siin et aidata. Järgmine kord olen targem ja teatan üritusest nädal aega ette. (Te näete, kuidas ma nii kangekaelseks olen kasvanud, mis?)

Muide, terve elu olen ma kuulnud argumenti – ühel päeval sa veel kahetsed seda, kui sa ei lähe sellele või tollele pidulikule üritusele või ei korralda oma üritust piisavalt pidulikult. Vara veel muidugi öelda, aga siiani pole seda küll juhtunud. Mul on tunne, et osadel inimestel lihtsalt ei ole sellist vajadust nii reglementeeritud rituaalide järele, samas kui teised tunnevad, et see suurendab ühtekuuluvustunnet vms. Ma muidugi lähen sinna aktusele kohale, sest mis mul selle vastu saaks olla, kui ma paari tunni passiivse higistamisega kellelegi rõõmu saan valmistada, tahtsin lihtsalt jagada teiega oma tundeid ja küsida, kas ma tõesti olen ainus, kelle jaoks sellised üritused pigem tüütute kohustuste nimekirjas on.

Advertisements

35 kommentaari

  1. Mina ei käinud oma baka lõpetamisel. Umbes samadel põhjustel, nagu sa kirjeldad. Paljud küsisid küll, et miks ma ei tule/lähe ja arvasid, et mingi hetk kahetsen. Siiani pole seda hetke tulnud, sest tegime perega oma moodi kooli lõpu tähistamise ja arvan, et see oli tunduvalt toredam/huvitavam/mugavam üritus 🙂

  2. Ma ei käind oma maka lõpetamisel (cum laude). Isegi ülikooli kirjutasin, et nad ei hõiskaks mu nime välja aga ikka hõiskasid. Mina olin siis juba teisel maal ja teisel peol, nii et tähistamata ei jäänud, kuigi vaevalt et peolised teadsid, et minu jaoks oli see ühtlasi ka lõpupidu. Diplomil käisin järel millalgi peaaegu aasta hiljem. Ei kahetse küll. Aga doktorikaitsmisest tuleb selline pidu, nagu mina teen – sest siis lõpetan ju ainult mina.

  3. See on nüüd see koht, kus peaks kilkama, et ou mai gaad, we are in the same tribe, sest me pole sellest vist isegi rääkinudki kunagi, aga huia bella, kuidas ma vihkan sihkseid üritusi. Isegi üheksanda klassi lõpuaktusele – mis siiamaani on mällu jäänud kui “tähtsaim saavutus teie elus, ever” – üritasin puhta T-särgiga minna, aga vanemad ei lasknud, ja tulemuseks oli sihke haldjakleit, et isegi klassi beibed küsisid, et ihsänd, noor AbFab, kelle nimi veel pole AbFab, mis sul juhtus ja miks sa nii ilus oled? Ma arvasin ,et nad teevad nalja, aga vist ei teinud.

  4. Minu mäletamist mööda oli sul baka lõpus tehtud isegi issiga pilt, kus sa mingis uhkes rüüs olid. Ja eelmise magistri lõpus oli sul mingi pikk ja lai kingateema a la et kingad on olemas ning nii ilusad, et peaks ikka aktusele minema vms. 😀 Või ei olnud see äkki sina?

    Kui sa ei lähe, siis peaks sellest dekanaadis teatama, sest s.o suht nõme, kui aulas hüütakse nimi maha ja keegi ei ilmu paprit kätte saama.

    Muidu on aktused nõmedad jah. Bio-geos on muidugi olnud ka paljasjalgseid laigulistes lühikestes pükstes diplomisaajaid. Ma ise olin tiibeti rahvuslikus toorrsiidürbis, sellises Buddha munga rüü karva oranžis ja elu ainsate kõrgete kingadega, mis ei olnud siiski kontsaga, vaid jubedalt hõõruvad platvormid. 😀 Päris ebamugav üritus oli. Ainus kingiks saadud lill oli sõbralt tulnud kõrvitsataim potis. See oli äge! Aga selle oleks ka ilma aktuseta saanud…

    • Mul käivad vahepeal peal hood end lille lüüa ja printsessi mängida. Täpselt nii, nagu vahel käivad peal hood fotograafile poseerida. Hooti ja harva. Ja enamasti mitte siis, kui juhtub ka mingi pidulik sündmus olema või kui fotograafil aega ja tahtmist on. 😀 Selline see elu juba kord on.

      Aga mulle endale tundub ka, et baka lõpetamisega olin ma vist igati rahul ja isegi kleit meeldis, kuigi mul pole mitte mingit mälestust sellest, milline see kleit oli.

  5. ma hakkasin oma aktustele mõtlema ja ei suuda kuidagi meenutada, kas ma oma maka-aktusel käisin või mitte. Kooli omadel küll ja baka omal ka – baka omal oli isegi natuke pointi, minuga koos lõpetas paar käputäit kursakaaslasi pluss mõni noorem, kellega ma olin samades loengutes käinud.

    Erilist tähtsust ei ole ma neile omistanud, aga riietumise koha pealt oli täitsa tore – ma võtsin neid kui omamoodi stiilipidusid.

  6. “ABIELLUNUD!!!” tahtis ta parastavalt ja (eelkõige) põlglikult karjatada, kuid siis meenus talle, et on ise juba mitu aastat kellegiga koos elanud.

    “Palju õnne!” pobises ta hädise häälega.

    (Kas tõesti pole kedagi, kes…)

    • Nõrk! Sa Rents oled nõrgem kui ma arvasin!

      • Minu eesmärk õnneks ei olegi kellegi jaoks lahe olla, veel vähem kellelegi eeskuju pakkuda. Elan nii, nagu endale mõistlik tundub, lahe olemisele keskendumisest kasvasin ma üsna ammu välja. Minu jaoks oligi abielu mõte pigem tähistada seda, et meie armastus nii mäekõrgune on. See on ometi hea tunne ja tähistamist väärt. Kui peab nõrkuseks seda, et ma armastust väärtustan, siis palju edu, aga me ei saagi kõik ühel meelel olla.

        • Abielu ei väärtusta armastust vaid materialisimi.

        • Sinu abielu ehk tõesti.

        • Mina ei ole abielus.

    • No nüüdseks olen ma lahutatud, kui see su päeva paremaks teeb.

      • Jah, kindlasti teeb!
        Ma kümblen rõõmus!:)) Tere tulemast tagasi universumisse! Abielu on nende teiste jaoks. Oh, Rents, sa oled jälle nagu tõeline Rents nüüd!:))

        • Tõeline Rents abiellub ilmselt ühel päeval uuesti, kui peaks taas otsustama, et on tõeline armastus. Sa võid sellest Rentsist, kes sulle ilmselgelt rohkem meeldib, fanfictionit kirjutada, ja minu olemasolu ignoreerida. Ära lase end reaalsusest segada.

        • Kirjutan ka. Ja mitte fictionit.
          Ning reaalsus on üldse üks selline naljakas mõiste mille osas me peaks sinu ja AbFabiga maha istuma ja ajusid murdma. Ning siis laiali minema tõedmusega, et “Mad on ikka vanem ja targem.”:))

          (Mul langes nagu kivi südamelt:)))

        • Ma arvan, et kui sa tõsiselt usud, et armastuse osas saab mingi suvaline tüüp (ükskõik kas kibestunud Mad või õnnelik hipi) tulla kellelegi ütlema, mis on õige ja mis vale, siis kirjuta seda oma isiklikku päevikusse ja hoia seda oma padja all, mitte ära jaga minuga. See on subjektiivne küsimus, see, et sa siin planeedil kauem oled olnud, ei valideeri sinu seisukohta.

        • Ära palun pahanda, sest ma omast arust toetasin sind. Ma pole suvaline hipi ning tegelikult pole just mina “mad”. Ma tahtsin öelda, et olen sinu poolt.

        • Sul on selline tüüpiline emme-issi reaalsustaju. Kellegi poolt oled sa siis, kui sa toetad tema valikuid, mitte ei lase nende peale kõrge kaarega, põhjendades seda sellega, et sina tead paremini. Ei tea, keegi ei tea teise inimese vajadusi, võimeid ja mõtteid temast paremini.

        • Jah, ainult reaalsuses selgub tõde. Ainult et tänapäeval enamasti reaalsus = arvamus. Vaata kasvõi oma eelnevaid postitusi:))
          Mis ma reaalselt väärt olen selgub lahingus. Aga selleks peab lahing aset leidma.

        • Ma eelistan sõpru, kes toetavad mind ka ilma lahinguteta.

        • Ikka tahaksin toetada:)) Lahingutes ka.

        • Halasta mu peale ka kallis Reena, eksole:)). Krt minu arust on hea kui jälle vabaks said. Ma ei oska “hingeliselt” kaasa tunda sellsele tobedusele nagu abielu. Dziisus!

          Näiteks mu õel suri praegu tema armastatud koer ära. No mis ma pean tegema? Iga asi, mida ütlen (läbi maili või SMSi) on vale. Ükskõik, mida ütlen, ei too tema koera tagasi. Ta on närvis ja tõlgendab igat lauset selle koera suhtes nüüd solvavalt. Et ma ikka piisavalt ei armastanud. Ei saa aidata ka füüsiliselt, sest ta on kaugel välismaal ja viis-kuus-kaksteist korda suurema palga peal. Koer suri kusjuures vanadussurma pärast pikki-pikki aastaid õnnelikku välismaa elu jne. Mu õde vihkab nüüd kogu maailma.

          Mis ma nüüd ütlema pean?

          Said mehest lahti. Minu arust tore. Kui sinu koer ka ära sureb, siis saadan võltsi kaastundeavalduse. Deem!

        • Deem! See on ca 10-15 aastat ette teada, et koer ära sureb. Ja see, et neist lastest ei tule midagi erilist. Ärge võtke koeri! Ärge saage lapsi!

  7. Ei. Kõik pidulik, rituaalne, pühalik nõuab ignoreerimist, naeruvääristamist, labastamist. Sest see on teesklus ja roll, millesse ma ei suuda sisse elada.

    • Sa ilmselt tead, aga Bahtinil on selle kohta narrikronotoop – narr räägib alati tõtt, aga tal ei ole millegi kohta tõsiseid seisukohti, sest ta näeb iga rolli valelikkuse läbi ja suudab seetõttu iga rolli kanda ainult maskina.

  8. Isegi mina olin su aktusel, because you insisted. Roju ka mu meelest. Pilti tegin ka, jagan, kui tahad.

  9. Doktoritel on ka aktus, promoveerimine nimelt, korra aastas 😀 Muide, lõpuaktusele võib, kuid ei pea minema. Kleiti ei pea ka kandma, kui ei soovi. Easy peasy huh.

    • Kleidist ja lokirullidest ja parfüümist jms ma saan küll aru, sest kui palju neid aktsioone on, mille jaoks end PÄRISELT üles lüüa. Ja ma mõistan inimesi, kes tahavad end vahel üles lüüa ning kasutavad selleks iga ettekäänet, isegi kui ma ise selleks mingit tõmmet ei tunne.

      Aga aktused ise on ju tõega põhk. Mida pühalikku on mingi paberi kättesaamises? Et korjasid punktid kokku ja tõestad, et olen üle keskmise imelik ja alla keskmise loll ja saad selle kohta tunnistuse ja see on rituaali nõudev pühalik üritus? Siinkohal on miski elutähtis minust vist tõesti mööda läinud. 😀 Ainus põhjus võib olla see, et tõestad endale ja ümbritsevatele, et oled piisavalt täiskasvanud ja kannatlik ja elad selle aktuse ilma suremata, karjumata ja ropendamata üle. Tglt teine põhjus on veel, mida ma tõesti aktsepteerin – mingi vana sugulane tunneb su üle TÕELIST uhkust ja tema pärast võtad selle asja ette. 🙂

      Pühalik ja rituaalne võib ju miski olla, aga igal juhul miski muu…Ma väga palju muid asju ei oska välja mõelda, kui mahamatmised ja kadunukeste mälestamised ning vbl isikliku emotsiooniga seotud kohtade külastamised ka ehk. Lill, mida lainetesse visata n.ö.

      • Aktuse mõte on see, et seatud ja sätitud karjased saaksid väikese peadeülelugemise teha – nii, selle portsuga oleme ühel pool. Võtame järgmise ette. Aga enne puhkame.

        • Kusjuures sellest ma saan aru, et see on oluline õpetajatele ja lastevanematele. Et mina saan juba oma lõpetatusetunde kaitsmisel kätte, just lapsevanemad on need, kes ei saa. Ja noh, arusaadav, et ka täiskasvanud laste puhul tahavad tunda, mis etapis need oma eluga on.

        • Aga miks on siis aktusele õpilasi vaja? Võiks teha lapsevanemate ja õpetajate ürituse. 😀 Lapsed sõidaksid vanemate poolt üüritud sauna ja jooksid end pildituks/surnuks/märatsema. 😀

        • Eieiei, KEDAGI peab ju saama üle ka lugeda. Empiiriliselt. Muidu põle nagu täit kindlust. Ja hea, kui oleks viisakad kaaned ka ümber, siis on eriti kindel, et ikka lõpetas.

  10. Lõpetatud 12 klassi, baka ja maka, kõik järjest. Ei leia, et selles meie ühiskonnas midagi erilist oleks. Ei ole keeruline sobivat eriala viie aastaga läbi kapata. Ainsana käisin gümnaasiumi lõpetamisel, seda ka sp, et ema nutma kukkus, et miks ma ometi tema südant nii rõhun ja keeldun minemast. Ei kahetse enam, et läksin, sest sellest on palju aega möödas ja ei viitsi sellise asja pärast enam muretseda, kuid kahetsen tollal kleidi peale kulutatud raha. Kord kantud, kappi jäetud.. palju kütust oleks selle raha eest saanud maha sõita! Ja lihtsalt, et kuulata, kui toredad me olime ja vahtida tibisid, kes nädal enne poolt klassi istumisel taga olid rääkinud, kuid nüüd, silmad vees, heldinult direktorit kuulasid.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid