faith · feminismus

Südame ajab pahaks, aga ignoreerida ka ei saa selliseid asju

Nimelt on Päevalehes artikkel sellest, kuidas Eesti politsei hakkas väidetavat vägistamisjuhtumit päriselt uurima poolteist aastat hiljem, kui ajakirjandus sekkus.

Lugu ise siis üldjoontes selline. Politsei saab teate, et 31aastane mees võtab 13aastase tüdrukuga internetis ühendust (end alguses nooremaks valetades), nii kui tüdruk on 14 saanud, tahab temaga kohtuda, väidetavalt annab talle alkoholi ja vägistab teda. Politsei kuulab üle ainult tüdruku, mehe autost verejälgi ei otsita (üldse ei toimu mingit läbiotsimist, sest teda ei süüdistata ju kunagi milleski).

Mõned huvitavad Eesti politsei seisukohad:

  • see et tüdruk end tappa üritas ja ütles, et selle ajendiks oli korduv vägistamine, ei ole piisav argument uurimise alustamiseks – maailmas on ju palju põhjuseid, miks üks teismeline end tappa võiks tahta;
  • see, et tüdruk ütles, et määris autoistme veriseks, ei ole piisav põhjus, et üldse autost mõni proov võtta, sest hakka nüüd ausat tööinimest mingi teismelise luulude pärast segama;
  • see, kui naine laps seksi ajal nutab ja ütleb, et tal on valus, ei tähenda ilmtingimata, et ta oleks end sõnades “piisavalt väljendanud” ja sellega seoses,
  • kui ta pole endast poole suuremale mehele füüsiliselt vastu hakanud, pole ta avaldanud “piisava intensiivsusega vastupanu”. (Mina järeldan siit, et Eesti politsei meelest on nutmine ja lause “mul on valus” üks seksiga nõustumise vormidest, siia võiks nüüd teha mõne teemakohase lustaka nalja teemal “50 halli varjundit”.)
  • Samas tahaks kõigile meelde tuletada, et alles EILE ütles Rait Pikaro üht teist (õnnelikult lõppenud) seksuaalrünnakut kommenteerides, et:”Olenemata situatsioonist ning inimese füüsilisest valmisolekust ja oskustest ei soovitaks esmajärjekorras ründajale vastu hakata, sest kunagi ei tea ette, milliseid vahendeid või relvi kurjategija võib kasutada.” Nii et ärge vastu hakake, sest surma võib ju saada, aga võtke teadmiseks, et kuna te vastu ei hakka, siis te nõustusite üllatusseksiga.
  • See, et arst on väljastanud paberi, kus on kirjas, et tüdrukut on ilmselgelt seksuaalselt väärkoheldud, ei tähenda sugugi, et prokuratuuri esindaja ei võiks täiesti rahuliku näoga väita, et pole ühtki meditsiinilist dokumenti, kus sellist asja mainitud oleks.
  • 14aastase potentsiaalse vägistamisohvri ülekuulamisele pole vaja kaasata ei psühholoogi, ohvriabitöötajat ega ühtki tugiisikut. Juristi loomulikult ka mitte. Ega riigil pole raha raisata.
  • Ilmselt samadel kaalutlustel pole suitsidaalsele 14aastasele, kes väidetavalt on langenud vägistamise ohvriks, vaja ka psühholoogilist ekspertiisi.  Günekoloogilise ekspertiisi tellimiseks esitati siiski taotlus juba kuue päeva pärast ja kõigest 13 päeva pärast sai see ka ametlikult tehtud.
  • Siiski ei tasu unustada, et ka uurija aeg on raha. Nii et pole midagi imestada, kui ohvri videotunnistuse transkribeeringust suured lõigud välja on jäetud. Ei jõua ju lihtsalt kõike kirja panna. “Transkribeering” oli tegelikult natuke ülespuhutud sõna, aja kokkuhoidmise nimel on uurija selle kirja pannud oma sõnadega (ei, ma ei tee nalja).
  • See muidugi ei üllata kedagi, et politsei ei leia, et võiks igaks juhuks KOGU selle mehe kirjavahetuse üle vaadata – tavainimene äkki arvaks, et kui ta juba ühele vaevu 14aastasele kirjutas, võib seal olla ka teisi temavanuseid ja natuke nooremaid. Aga staažikas korravalvur ei vaeva pead selliste küsimustega, vaid tegeleb nendega siis, kui keegi kaebama tuleb. Õigemini, EI tegele, nagu siit näha.
  • Inimest, kes kasvõi korra elus on alkoholi proovinud, ei saa edaspidi alkoholi tarbimisele kallutada.
  • Inimesel, kes on autoroolis, ei saa alkoholi kaasas olla. (Nagu olen varemgi öelnud, ma olen näinud töökohustusi täitvat politseinikut ametiauto roolis viskit joomas [tiba enne seda, kui ühel hetkel ca 50% Tartu uurijatest korraga ise siseuurimise all olid], asi see tavalisel pedofiilil siis 14aastase jaoks pudel kaasa võtta on.)
  • Kui inimesel on oma vägistaja suhtes mingisugunegi sümpaatia, pole tegu vägistamisega. See seisukoht peaks politsei tööd muidugi üsna palju vähemaks võtma, sest kõik intsestijuhtumid näiteks saab nüüd automaatselt kõrvale jätta, eeldusel, et sugulane maldab oodata, kuni laps 14 täis on.

Lisaks. Kui mitu aastat on meil räägitud seksuaalvägivallast? Kui mitu aastat on politseinikutele sel teemal koolitusi tehtud? Ma saan aru, et tavainimesed ei pruugi selle teemaga kursis olla, aga kuidas on võimalik, et on olemas POLITSEIUURIJAD, kes ei ole kuulnud mitte midagi sellest, et ka täiskasvanud kuriteoohvrite puhul on täiesti tavaline, et kui nad ründajat tunnevad, on esmane traumaga toimetulekumehhanism tihti ignoreerimine – üritatakse teha nägu, et kõik on hästi, isegi vägistajaga normaalset suhet teeselda, sest esmapilgul tundub, et kui on suhe, pole ju ka vägistamist? Või on nad seda kuulnud, aga ei usu? Igatahes on tihti nii, et vägistamisohvritel jõuab mõistus kohale alles nädalakese või paari pärast, terve selle aja on nad pingsalt teinud nägu, et kõik on hästi ja vägistaja on tegelikult tore inimene jne – ja kui see mõistus siis ükskord kohale jõuab (tihti pärast teist või kolmandat vägistamist) hakkab politseiuurija tegema ristküsitlust selle kohta, kas ta on varem ka alkoholi tarbinud, miks ta varem ei teatanud, kas ta on ikka päris kindel, et nad lihtsalt tülli ei läinud jne. Mis võib vahel muidugi olla vajalik, aga siin näites väidetava süüdlase ülekuulamiseni ei jõutudki, ristküsitleti ainult ohvrit. Ma saan aru, et see, et ohvrid nii kipuvad käituma, tundub normaalsele inimesele ebaloogiline, aga kahjuks väidavad psühholoogid kooris, et see on täiesti tavaline käitumine. Laste puhul muidugi kaasnevad tavaliselt ka mingid ähvardused, mida need lollid siis usuvadki (ja see pole nende süü, et nad on lollid, sest nad on lapsed, nad ongi oma vägistajatega võrreldes ebavõrdses positsioonis).

Ja jätkuvalt elame me riigis, kus sellises olukorras esitatakse väidetavale ohvrile miljon küsimust tema sõprade ja kommete kohta, kuid väidetava süüdlase puhul piisab sellest, et ta esitab ise äärmiselt napi väljavõtte nende omavahelisest suhtlusest. Ka rates sai teatavasti ise sõnumeid kustutada, mis tähendab, et kahe kohvitassi ja ignobloki vahele oleks politsei pidanud Andrei Korobeinikuga ühendust võtma, et reaalset vestlust lugeda. Aga selleks oleks muidugi olnud vaja luba ja selleks omakorda oleks tulnud päriselt uurimist alustada – saate ise aru, kui ebamugavaks see olukord juba kisub? See, et mingi tüdruk end tappa üritab, on tühiasi, aga see oleks võinud ju mehe maine ära rikkuda.

Eriti armas oli see, et kriminaaluurimist küll ei alustatud, meest ei kuulatud isegi üle, aga VASTUTULEKUNA  ohvrile pakuti, et no politsei VÕIB ju öelda mehele, et ta temast eemale hoiaks. Nii kena neist. Hea on teada, et kui hädas oled, siis kuskilt saab ikka abi.

P.S. Ma usun, et Kadri Ibrus on sel teemal kirjutamisega vaenlasi pea sama palju leidnud kui sõpru, nii et ma tahaks öelda, et väga hea, et keegigi seda teeb. Sellised asjad ei tohiks tähelepanuta jääda.