Ma kirjutaksin ju küll, aga ma ei viitsi blogida sellest, et …

… suur osa minu tutvusringkonnast ei tundu aru saavat, et immigrant ja pagulane on erinevad asjad.

… väike osa minu tutvusringkonnast ei tundu isegi sellest aru saavat, et nemad Soomes, Rootsis ja Iirimaal tööl on ka immigrandid, nii et kui nad ise parajasti Rootsis tööl olles jagavad postitust “EI IMMIGRANTIDELE!!!”, siis julgelt pooled neist naerunägudest, mis sinna postituse alla tulevad, naeravad nende lolluse üle ja kommenteerijad kujutavad juba ette, millises puuris neid sealt tagasi saadetakse ja milline kisa lahti läheb, kui nad siin enam oma pangalaene maksta ei jaksa.

… nii tore on, et järsku on välja ilmunud hulk suuri ja tugevaid Eesti mehi, kes mind ja teisi naisi kaitsta tahavad. Samas on ka natuke kahju, et neid samu mehi ei huvita tavaliselt, mida need naised ise arvavad ja igasugused jutud klaaslaest või palgalõhest vms lükatakse lihtsalt toorelt kõrvale ja leitakse, et ju siis naised ei pinguta piisavalt. Mhmh, Ene Ergma ja Eve Oja on Teaduste Akadeemia ainsad naisliikmed lihtsalt selle pärast, et meil kogu selle riigi peale lihtsalt ei ole rohkem mitte ühtki tõsiseltvõetavat naisteadlast. Ja ei tule ka, sest naistel peavadki olema kaunid suured silmad kinnise suu kohal. Naljatan muidugi. See Eesti naisarst, kes ütles Postimehele, et Eesti tingimustes poleks temast kindlasti iial südamekirurgi saanud, on lihtsalt kibestunud naine, kes Eestis hakkama ei saanud, Norras on konkurents ju kindlasti hulga väiksem, sest … Ee … Läheme edasi. Ma ei hakka vahutama, sest Triin Toomesaar on mu mõtted juba kokku võtnud.

… lausa absurdne on, et pooled eestlased tunduvadki tõsiselt uskuvat, et KÕIK neegrid siin ilmas on meist rumalamad ja põhimõtteliselt on tegu ainult sugutungi jõul edasi liikuvate inimkujuliste masinatega. Sest teadus väidab nii ja eelmisel sajandil tehtud IQ-testid jne (need samad testid, mis väidavad, et valged inimesed on aasialastest rumalamad, ja mis ei arvesta keskkonnamõjusid ja kultuurilisi tegureid, aga sellest pole midagi, seda osa me ignoreerime). Ma ei tea, kas ma olen tõesti see kõige lollim valge inimene, aga ma olen mustanahalistega koos töötades kohanud päris mitut, kes minust kiirema taibuga on. Sel juhul läheb IQ skaala lausidioodist geeniuseni ilmselt tõesti suunal “Ahv – Rents – mustanahaline – tavaline valge – VALGE EESTI MEES – asiaat“. Ahjaa, ligi ajas mulle ka ainult paar tõmmut poissi ja need tõmbusid ka viisakalt tagasi, kui ma ütlesin, et mul on kaaslane olemas, aga see võis muidugi olla tingitud sellest, et ma olen kole nagu öö.

Peaks ühel ilusal päeval hoopis midagi toredat kirjutama.

Lo and behold, Alex Honnold

Öelge nüüd talle ka, et õppigu ronima, käed ja jalad kohakuti on ometi halb mojo. 😀

Kalju on heitlik armuke

Käisin mina esimest korda elus end päris kivi vastu nühkimas. Suur oli teine. Ja märg. Ja ligane ja libe. Ja nii mina sealt alla sadasin. Kui õigesti mäletan, siis selle kivi paremast kõrgemast seinast, ikka päris ülevalt, mõtlesin, et saan sellest kõige viimsest servakesest korralikult kinni (seda enam, et selle aja peale oli üles rühkida juba ammu hulga kergem kui alla tulla), aga ei saanud, nii et tuli päris mitme meetri jagu roppusi, enne kui Tarmo kaitsvate käte vahele (õigemini seal olevasse julgestusmatti) maandusin.

Päeva küsimus

Miks see keel teil NII EBAÕIGLANE peab olema?*

* Eesti keelt õppida üritav välismaalane, kes avastas, et teist ja kolmandat käänet (koera ja koera) kirjutatakse sama moodi, aga hääldus on erinev. Tahtis mind taldrikuga visata, raibe, kui ta küsis, kuidas ta praegu teksti lugedes aru võiks saada, kumb hääldus õige on, ja ma naerma hakkasin.

Lastesõbralikud linnad

Nagu rääkisin, käisin vennasvabariigis külas. Linn, mida ma külastasin, on minu meelest tunduvalt ilusam ja moodsam, kui teised Läti linnad (mis minu isikliku äärmiselt tagasihoidliku arvamuse kohaselt näevad veits sovjetskii välja, sellised nagu Tartu 15 aasta eest). Selle linna eripäraks on lehmad – aastal 2012 oli neid kokku 24, ma ei tea, kas vahepeal mõni juurde ka on pandud. Ja nii ilus olevat linn selle pärast, et linnapeal, kes juba 15 aastat pukis on olnud, olevat puhtuse ja esteetika osas ranged põhimõtted. Ja tihti ka isiklikud kasud, näiteks olevat ta mingil hetkel iga uue tänavakivi eest 1.4 senti oma arvele saanud – ja kogu linn on ilusa sillutisega kaetud. 😀

Võõrustaja ütles mulle linna kirjeldades ka, et linn on “lastesõbralikum kui Tartu”, millest ma alguses midagi arvata ei osanud – mis mõttes üks linn ikka lastesõbralik olla saab? Nüüd sain aru, mänguväljakud näiteks on sellised:

Ma ei ole küll mänguväljakuspetsialist, aga mulle tundub see Tartuga võrreldes üsna uhke (ja kõigest 40 000 elanikuga linna kohta ERITI uhke). Küll aga olen ma sportimisvõimaluste spetsialist – ja neid on siin linnas PAAAAALJU. Kui meil saab rannas lõuga tõmmata ja muid selliseid harjutusi teha, siis neil on umbes miljon masinat, mille abil kõhulihaseharjutusi teha, iseennast üles tõsta (järgmisel pildil olev kaadervärk on selline) ja miljonit muud harjutust teha. Turnimisasju on muidugi ka, sest lätlased saavad aru, et igaüks meist tahab tegelikult ahv olla (köie otsas olen ma muidugi ainult selle pärast, et ma olen juba teel alla ja ei viitsinud enam eriti ukerdada).

Lisaks on siin pisikeses linnakeses suisa kaks ronimisseina – sisesein talveperioodiks ja soojal ajal ronitakse väliseinal, mis on katuse all, nii et ükski trenn ei pea vihma pärast ära jääma. Kõrgust on 15 meetrit, nii et päris kena seinakene juba, kõrgem kui meie oma Tartus. Sel ajal, kui mina seal olin, ei olnud ametlikke trenne, nii et ma ukerdasin natuke niisama, aga eks seda tasuks teine kordki külastada. Hakka või mõtlema, et peaks puhkuse ajal nädalakeseks siia tulema – siin on kolm trenni nädalas, nii et päeval randa ja õhtul trenni, mis sa hing ikka muud ihata oskad.

P.S. Huvitav on see, et lätlastel tundub vähem rahvuslikku uhkust olevat kui meil. Mina olen üht oma paljudest välismaalastest tuttavatest mölakaks sõimanud, sest ta tuli meile magistrisse ja teatas mulle pärast esimest semestrit, et ta otsustas, et õpib eesti keele asemel siin vene keelt, sest see on ju kasulikum – mis on tõsi, aga kui sa oled juba kaheks aastaks kuskile tulnud, siis minu jaoks on see nagu elementaarne viisakus, et üritad natukenegi keelt õppida, kasvõi ühe semestri ja algtasemel. Selle lühikese reisi jooksul jõudis neli lätlast mind külla kutsuda ja kolm neist mainisid, et “aga sa saaksid siin paremini hakkama, kui enne seda natukene vene keelt kordaksid” – mitte keegi ei tulnud isegi selle pealegi, et öelda, et äkki ma võiks läti keelt õppida. Mitte et ma seda teha kavatseksin nii või teisiti, mul on hetkel keelte osas väga konkreetne plaan (esmalt kõik kolm õpitud romaani keelt normaalsele tasemele ja lisaks on üks keel, mida ma meelelahutuseks õpin – ja läti keel pole minu jaoks meelelahutuslik), aga see tundub mulle naljakas. Nagu ka see, et lätlased ütlesid, et väga tihti juhtub nii, et kui ettekandja (nii Riias kui mujal) tellimust tuleb võtma, alustab ta juttu vene keeles ja kui kliendid selle peale ei reageeri, läheb läti keelele üle. Lätis! Ma vihastasin juba siis end pooleks, kui teenindaja mulle Tallinna Hesburgeris gamburgerist rääkima hakkas. Nemad kehitavad õlgu, kui KÕIK võõrastega vene keeles suhtlemist alustavad, ja ütlevad, et nojah, kõik ju räägivad seda. Nagu oleks see paratamatu.

Aga mul on keeltega üldse oma suhe. Näiteks mulle tundub see loomulik, et mis sellest, et mul polnud plaaniski läti keelt õppida, kordasin ma bussis peatuste nimesid järele, sest huvitav on ju vaadata, kas saad selle tunnetuse kätte. Ja järgmisel päeval lugesin sõpradele poodide vaateakendelt silte ette, et vaadata, kas hääldus läheb täppi (keegi kommenteeris, et kuidagi imelikult robotlik hääldus olevat mul, “nagu neil naistel, kes bussis peatuste nimesid ette loevad”). Kui ma mõtlema hakkan, siis nemad Tartut külastades ei tee nii, üritavad pigem lihtsalt ellu jääda. Nagu ei saakski aru, kui lõbus on.

Kõige põnevam keeleavastus – johhaidii on läti keeles ka johhaidii.

P.P.S. Nagu te märkasite, ei öelnud ma linna nime. Mitte selle pärast, et ma ilge salatseja oleksin või et ma kujutaksin ette, et keegi ei saa aru, millest jutt käib, aga ma olen ammu märganud, et mõnele mu kommenteerijale meeldib ette kujutada, et ta on detektiiv. Olgu neil ka natukenegi põnevam ja vahelduseks guugeldamisrõõmu. Keegi ei saa öelda, et ma ei hooli oma lugejatest.

Aktused meil ja mujal

Riidepostitus tuleb, kes ei taha, see ei loe.

Nutitelefon ei ole ju turvaline

Suure surmaga suruti mulle uus telefon pihku ja see on igati tore ja armas ja helikvaliteet on parem ja pilti teeb nii, et tulemus ei ole naeruväärne, nii et ma olen suuremas osas rahul. Aga ma ei saa aru, kuidas kõik inimesed peale minu igapäevaselt äppe (ja üldse nutitelefoni) kasutavad ja üldse oma turvalisuse pärast ei muretse. Ja ma räägin täiesti tõsiselt.

9gag – tahab juurdepääsu minu telefonis olevatele piltidele ja videotele. Mis asja on neil minu alastipiltide ja isiklike videodega kassipiltidega? Ma ei taha neile oma pilte näidata.

Facebook – tahab ligipääsu KÕIGELE. Ja KÕIK, keda ma tean, kasutavad Facebooki äppi, mitte kedagi ei häiri see, et nad annavad sellega vabatahtlikult ka kellelegi õiguse jälgida kõike, mis nende telefonis toimub ja kõigest koopia teha. Vene ajal luurati inimeste järele, nüüd annavad kõik vabatahtlikult kogu info ära, mis neil on, kõik selle nimel, et saaks ka koduvälisel ajal kassipilte laikida ja näha, et internetis on jätkuvalt kõik lollakad.

Nagunii peaks vähem Facebookis käima – ja tegelikult vihkan ma seda kommet, et inimesed on koos baaris ja kõik ninapidi oma telefonides. Minu meelest viisakas inimene paneb võimaluse korral kellegagi välja minnes telefoni hääletu peale ja ei võta seda enne koosviibimise lõppu väljagi. Täna on küll selline tunne, et Duolingo äpist piisab mulle igaveseks ja ühtki teist mu telefonis ei ole ja ei tule. Saab näha, mitu päeva ma sellise dinosaurusena välja pean.

Ja jaa, ma tean küll, et see ei ole tegelikult ainult nutitelefonide teema. Kui ma praeguse rüperaali ostsin, logisin ma sisse – ja muuhulgas oli arvutis kohe hulk pilte, mida ma enda teada mitte kunagi kuskile netti üles polnud laadinud ja mis minu meelest olid juba ammu (ca aastat 8-9 tagasi) jäädavalt kaotsi läinud. Nüüd olid kenasti minu fotode kaustas, sest keegi hea robot oli need ilmselt kunagi kuskile back uppinud. Äärmiselt tõenäoliselt minu loaga, st ilmselt olin ma kunagi kuskile linnukese teinud. Tore muidugi, et vanad pildid tagasi on – aga see ei ole ju normaalne.

Meid jälgitakse.

Kaitstud: Reptiloid ja dinosaurus

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Pean vist oma käigurada muutma

Või ongi see igati normaalne, et kui ma kohalikku pagariärri sisse astun, lööb pagar kaht kätt kokku ja teatab kahjatsevalt, et brownie‘sid seekord ei ole? Samas, kogemusi jagades sain teada, et mõnel sõbrannal on nii, et kui ta baari astub, valab baarmen midagi küsimata kindlat sorti õlle välja. Ma eelistan koogilõikamist.

Muidu oli nii, et mõtlesin, et peaks minema poodi ja endale lõpetamiseks kleidi ostma. Aga enne seda hakkasin kappi sorteerima ja avastasin, et mul on kuus (KUUS!) kleiti, mida ma pole kordagi kandnud ja mille olemasolu ma olin unustanud. Kaks neist sobiksid vabalt aktusele, nii et eks ma ühte neist siis kannan. Üks sai hoopis selle asemel kingituse, sest noh, kellele ei meeldiks kinke saada.

Blogiauhindade jagamisele ei jõudnud, sest tööd oli palju – tahan pea kogu järgmist nädalat vabaks saada, nii et pean praegu rabelema. Mitte et ma väga nutnud oleks selle pärast, ilmselt poleks osanud midagi selga pannagi, sest selle põhjal, mis ma internetist lugesin, tähendab blogijate smart casual midagi hoopis muud kui kogu ülejäänud maailma smart casual. Mõnda inimest oleks olnud tore näha sellest hoolimata, aga mis seal parata. Prioriteedid ja kõik need muud keerulised sõnad.

Kui nüüd natuke rannailma ka saaks, võiks rahul olla.

Lisa: Eelmisel nädalal oli arutlusel ühe külalispostituse kirjutamine. Võõrustaja uuris ääriveeri, kas ma tahaks oma blogis ka seda linkida. Sest noh, “need sinu kommenteerijad”. Mitte et see teid ilmselt üllataks, et teil selline kuulsus on ilma peal, küllap te ise ka teate, millised te olete.

Mängime veel

Mängisin siin nädal aega järjest Syberiat ja lõpuks oli kehvast graafikast nii kõrini (ja üldse reklaamiti seal loomade väärkohtlemist ja kujutati pingviine mõrtsukatena!), et tahtsin vahelduseks midagi ilusat näppida – ja avastasin, et nüüd on lisaks teismeliste emoromaanidele olemas ka teismeliste emomängud. Nimelt tuli sel aastal välja mäng nimega “Life is Strange“, mille peategelane avastab, et saab aega tagasi kerida – sellest saaks megahea loo, kui põhifookus ei oleks sellel, kui nõmedad on kõik teised tema gümnaasiumis, kuidas ilusad tantsutüdrukud on vastikud, heade hinnetega tüdrukud vihkavad teda ja tema on nii häbelik ja imelik. Mina lihtsalt ei suutnud üle kümne minuti. Ilus oli küll.

P.S. Syberiale peaks sel aastal kolmas osa tulema. PEAKS, sest Torment:Tides of Numenera pidi ka ju juba eelmise aasta lõpus välja tulema, aga teate küll, mis sellest sai.

P.P.S. On väike kvaliteedivahe küll, mis? Ja mõelge selle peale ka, et Syberiat täisekraanil mängida ei saa.