Viimasel ajal on olnud palju uudiseid autoõnnetustest ja isegi olukorras, kus on selge, kes sõitis punase fooritulega, kes oli purjus jne, mainitakse alati ainult süüdlase eesnime. Ja pea iga sellise artikli kommentaarides on ära mainitud ka see, et ärimees, kes Pärnumaal Kastna külas täis peaga lapse surnuks sõitis ja seejärel sündmuskohast põgenes, on siiani vabaduses (ma ei tea asjast küll midagi, aga julgen arvata, et aeglased kohtuveskid pole lihtsalt veel kuskile jõudnud). Nii et guugeldasin huvi pärast ja leidsin sellise Ekspressi artikli. Selge on see, et igaüks, kel huvi on, guugeldab selle abil Andruse täisnime välja, nii et ma eeldan, et järelikult on perekonnanime avaldamine enne kohtuotsust keelatud – aga muu informatsiooni avaldamine mitte.
Samas, kui Eesti neiud Peruus narkootikumide vedamisega vahele jäid, olid kohe lehes nii nende pildid kui täisnimed. Kui hiljuti see lapsepeksmislugu oli, oli üsna varsti (tükk aega enne kohtuotsust) lehes tema pilt ja täisnimi, kuigi oli selge, et peksjaks oli hoopis tema elukaaslane. Ei ole ju loogiline, et liikluskuritegude puhul ei tohi täisnime avaldada, aga narkokuritegude puhul tohib – siin peab ikka mingi muu selgitus olema. Pigem vastupidi, eriti lastega seotud kuritegude puhul on üldiselt reegliks, et kurjategijate nimesid ei avaldata sellises olukorras kunagi, sest laps on ju nende nimede abil hiljem tuvastatav. Keegi ei taha, et paari aasta pärast lapsed saaksid välja guugeldada, et nende klassiõde oli peksmise tõttu mõne aasta eest haiglas elu ja surma piiril (või eriti võikate lugude puhul, et teda ahistati seksuaalselt). Ja sellest hoolimata kõik Eesti ajalehed lihtsalt ignoreerisid lapse huve (blogijatest ja perekoolikatest ma siin ei räägi, neil pole üldiselt lihtsalt mõistust, et pikemat perspektiivi näha, erinevalt ajakirjanikest, kellel mõistust muidugi samuti olla ei pruugi, aga kellele on ajakirjanduseetikat põhjalikult selgitatud).
Ja see, et mehe poolt toime pandud kuriteo puhul loeme ajalehest, et kurjategijaks oli Martin või Vitali, aga naise poolt toime pandud kuriteo puhul, et pahalaseks oli Mari Mänd või Natalja Varenkova (kasvõi need Peruu neiud – eestlasi istub Lõuna-Ameerikas kinni päris mitu, ühegi teise puhul pole isegi eesnime kirja panema vaevutud), on samuti üsna tavaline ja päris kindlasti mitte seadusega niiviisi reguleeritud. Kas siin on ka mingi loogika ja kuidas seadused sellist asja reguleerivad?
Pärdikute päevaraamat 
Ja kui poiss lasi õpetaja maha, siis saime lugeda Delfist tema pereliikmete kohta lugu + pilt oli tehtud kodumaja ees. Koht oli ka kirjas.
See on ju kummaline? Et mõni inimene jääb kohapeal vahele relv peos ja ei panda isegi perekonnanime, sest SÜÜTUSE PRESUMPTSIOON!!! Ja siis on sellised lood …
Siin oli rohkem eetikavastane see, et mindi luba küsimata õuele ja sealt minema ajamisest tehti reportaaž, ehkki tegelikult reportaaži nagu polnudki. Samuti on väga kaheldav, kas isa sai aru, et see, mida ta seal ajateiba peal ajakirjanikku ära ajades ütleb, lehte sellisel kujul läheb.
Ja kui ma ütlen ajateivas, siis ma mõtlen aiateivas. Aga, muuseas, isa isiku avalikustamine sealjuures on mõneti põhjendatud, sest ta on oma poja eestkostja ja see oli tema relv.
Mõistuseta blogijana olen kirjutanud ka paar lugu laste vastu suunatud kuritegudest. Kirjutamata olen jätnud sellel teemal kindlasti sadakond juhtumit. Nõustun, et valdkond on delikaatne. Mõnikord lihtsalt tundub, et ei saa kirjutamata jätta. Meele teeb mõrudaks kui minu vähese lugejaskonnaga blogist nopitakse fakt üles ning ajakirjanik, kasutades oma siseringi allikaid jõustruktuurides, teeb klikiloo avatud kommenteerimisvõimalustega.
Igatahes tänud Sulle meeldetuletuse eest, et parem kümme korda vaikida kui üks kord kirjutada 🙂
Ma ikka mõtlesin konkreetselt seda, kui inimesed avalikult näiteks seksuaalse ahistamise lugude korral vanemate nimed kirja panevad, mõtlemata sellele, kui lihtne on selle põhjal tulevikus last identifitseerida – last, kes suure tõenäosusega ei taha, et kogu maailm teaks, et isa teda näppis. Seda, et sellised lood maha tuleks vaikida, ma kindlasti ei mõtle.
Ega ma ei mõtelnudki, et nüüd just minust nii halvasti mõtled 🙂
Võibolla naiste ja laste (-ga seotud) täisnimesid on lihtsalt ohutum avaldada, võibolla aga hoopis põnevam.
Aga kirjuta artikkel ja küsi see küsimus laiemalt avalikkuselt.
Täna ilmus ka lugu, mis kulmu kergitama pani. Täisnimega polnud mitte lapsi närvivapustuseni hirmutanud väärtegija, vaid tema pedagoogist abikaasa 🙂 Eriti vahva oli lause “Küsimusele, kas valla allasutuse juht peaks pedagoogiga vestlema, vastas Uudeberg, et tõenäoliselt on see vestlus juba peetud.”
“Ja ikka mustaks jääb ta padjapüür. Ma kaeban naiste peale nüüd.”
Huvitav, kas naissoost väärtegija pedagoogist abikaasaga ka selliseid vestlusi peetaks?
Mina alustaks selle murekoha lahendamist mõtlemise struktuurist (Võgotski teooria järgi), et on olemas tava-, teadus- ja süsteemmõisteline mõtlemine, sh inimesed võivad mõnes valdkonnas mõelda tavamõisteliselt ja teises teadusmõisteliselt, lisaks on veel nt pseudomõisted, kus mõtlemine justkui oleks teadusmõisteline, aga tegelikult on see pähe õpitud teadmine ja mõistmist seal taga pole. Süsteemne mõtleja peab olema läbivalt süsteemne.
Tavamõistelise mõtlemise puhul on olemas lihtsalt see maailm, mida inimene näeb ja kogeb, nt endale seletatakse maailma asjad ära läbi isikliku kogemuse, a la mul juhtus nii ja mul on see jne. Teadusmõisteline mõtleja loob mingid üldisemad abstraktsed kategooriad, aga kuna need kategooriad pole süsteemi paigutatud, siis ta peksab ka segast. Okei, võib-olla ta tundub mõistlikum kui tavamõisteline mõtleja, sest põhjendab endale asju (enda jaoks) loogiliselt, aga igast jama saab ära põhjendada, kui seda süsteemselt ei vaata. Selline nimede avaldamine ja mitte avaldamine võib olla tavamõistelise mõtlemise tulemus, sest tehakse lihtsalt lampi midagi. See võib olla ka teadusmõistelise mõtlemise tulemus, sest keegi on endale ära seletanud, miks sobib x olukorras nime avaldada, kuigi see on seadusevastane (st on olukordi kuidagi üldistanud).
Igatahes, ühelt poolt on probleem mõtlemise struktuuris ja teiselt poolt vast siis üldisemates väärtushinnangutes, hoiakutes vms, kus nt ühiskonnas üldiselt tahetaksegi nime teada ja ei hoolita sellest, et inimene pole veel süüdi mõistetud või ohver saab sellest veel rohkem kahju. Kui sellist suhtumist kuidagi üldiselt muuta, aga mõtlemise struktuur jääb samale tasemele, siis jäävad-tulevad lihtsalt muud probleemid asemele. Oleks muidugi hea, kui saaks seda suhtumist muuta, mis siis, et mõtlemise struktuuri probleemi see ära ei lahenda. Võib-olla saaks seda muuta läbi emotsionaalse seose muutmise, st praegu on see kurjategija suhtes kallutatud, et on alles paha ja ajab vihale, aga võiks siis olla ohvri suunas, et kaastunne jne. Kui mõtlemise struktuur jääb samaks, siis praegu mul küll nö demokraatlikus ühiskonnas muud lahendust pähe ei tule peale emotsioonide “väänamise” (seadustega tuleb demokraatlikus ühiskonnas piir ette millalgi), aga ega ma täpselt seda emotsioonide asjagi ette kujuta. Samas nagu ei tahaks võtta seisukohta, et kui ühiskond jääb tava- ja teadusmõistelisele tasemele, siis oleme hukule määratud.
Pole küll päris otseselt teemaga seotud, aga ma sattusin eile sellise artikli otsa: http://www.xojane.com/it-happened-to-me/registered-sex-offender-in-the-neighborhood
Süütuse presumptsioon ei välista isikuandmete avaldamist – ühel pole teisega midagi suurt pistmist. Aga üldiselt see on marupikk teema ja ma just sain selle aine sitase C, niiet ma ei viitsi sulle seletada.
Mis puudutab lapsepeksjat, siis seal ei oleks tohtinud andmed avalikuks tulla just lapse huvidest lähtuvalt. Avalikuks tulid nad tänu kommentaatoritele ja blogijatele ning kuna nad olid juba avalikuks saanud, ei olnud neid põhjust enam ajakirjanduses varjata.
Kohtuasjade puhul oleneb, kas tegemist on avaliku kohtupidamisega või mitte, kohtulahendid ise on ju avalikud.
Kaalutlemisel on osaliste, avalikkuse (vs avalik) ja isegi kohtu huvid (kas ajakirjanduses avaldatu võib õiglast kohtupidamist mõjutada).
Lisaks väike väljavõte ajakirjanduse eetikakoodeksist (mis ei ole kellegi jaoks otseselt siduv):
4.4. Ajakirjandus ei või inimest käsitleda kurjategijana enne sellekohast kohtuotsust.
4.5. Enesetappude ja enesetapukatsete uudisväärtust tuleb tõsiselt kaaluda.
4.6. Andmeid ja arvamusi konkreetsete inimeste tervisliku (nii vaimse kui füüsilise) seisundi kohta ei avaldata, välja arvatud juhul, kui inimene on andmete avaldamisega nõus või kui niisuguste andmete avaldamist nõuab avalikkuse huvi.
4.7. Vanemate vaidlusi laste hooldusküsimuste üle üldjuhul ei kajastata.
4.8. Avaldades materjale õigusrikkumistest, kohtuasjadest ja õnnetustest peab ajakirjanik kaaluma, kas asjaosaliste identifitseerimine on tingimata vajalik ja milliseid kannatusi võib see asjaosalistele põhjustada. Ohvreid ja alaealisi kurjategijaid üldjuhul avalikkuse jaoks ei identifitseerita.
4.9. Inimese eraelu puutumatust rikkuvaid materjale avaldatakse vaid juhul, kui avalikkuse huvid kaaluvad üles inimese õiguse privaatsusele.
Lisaks on Euroopa Inimõiguste Kohus leidnud varem, et kui inimene kuritegeleb, siis ta võib mõistlikult eeldada oma privaatsuse riivamist (Uzun vs Saksamaa).
Näed, ei saa mitte vaiki olla.
Nüüd tuleb veel tõestada, et avalikkus huvitub nais-pättide artiklitest rohkem kui mees-pättide omadest, ja ongi alus naiste nimede avaldamiseks olemas. Tõestus on lihtne, selleks on Delfi serveri logid.
Mina igatahes ootan ka edaspidi “Prost Pille pandi pokri” sorti pealkirju, mitte “endiselt pole teada, kas kurikuulus seksitöötaja (nimi, vanus ja sugu toimetusele teadmata) suunati kinnimajja või lasti vabaks”.
avalikkuse huvitumine meenutas kohe muidugi seda:
“‘So . . . we have what the people are interested in, and human interest stories, which is what humans are interested in, and the public interest, which no one is interested in.’
‘Except the public, sir,’” said William, trying to keep up.
‘Which isn’t the same as people and humans?’
‘I think it’s more complicated than that, sir.’”