Ex Machina ja Interstellar

Vaatasin nüüd mõlemad filmid ära, sest AI on ju huvitav. Minu jaoks Ex Machina venis väga ja oli etteaimatav, üsna selge ju, kuidas selline asi areneda saab. Interstellar oli väga hea. Eks palju ameerikalikku sõnavahtu ja emomist oli seal küll, aga ikka oli hea.

Ex Machina siis räägib sellest, kuidas üks noormees peab välja selgitama, kas üks konkreetne AI toimib inimesega võrreldavalt (suudab ta empatiseerida jne). Interstellar räägib sellest, kuidas üks mees tähtede vahel reisib, sest ta on lihtsalt nii lahe. Aga ta on ka lahe ja film on põnev.

Ma ei suuda rohkem seostatud lauseid moodustada, liiga väss on. Hakkan hoopis Troonide mängu vaatama.

Revenantsist veel

Guillaume Gouix (Serge)

Eesti hääldusega kõlab hulga paremini, eks? Nagu elevants, mitte nagu “buu-buu, kummitused”. Igatahes olen ma viimasel ajal aktiivselt oma vastset diplomit rakendanud – mängin prantsuskeelset arvutimängu ja tegin ühe pisikese tõlke ning vaatasin paari päevaga seitse osa sellest sarjast järjest ära. Nüüdseks on siis ka hooaja viimane vaadatud. Armastan tervet seda sarja jätkuvalt, aga mul on paar asja, mis tahaks hinge pealt ära saada. Ehk siis kavatsen siin räntida sellest, mis mind selle sarja juures segadusse ajas. See tähendab, et tuleb PALJU spoilerdamist ja kui te olete natukenegi mõelnud, et võiks äkki seda vaadata (mida ma igati soovitan), siis ärge lugege edasi. Tõsiselt. ÄRGE.