Või ongi see igati normaalne, et kui ma kohalikku pagariärri sisse astun, lööb pagar kaht kätt kokku ja teatab kahjatsevalt, et brownie‘sid seekord ei ole? Samas, kogemusi jagades sain teada, et mõnel sõbrannal on nii, et kui ta baari astub, valab baarmen midagi küsimata kindlat sorti õlle välja. Ma eelistan koogilõikamist.
Muidu oli nii, et mõtlesin, et peaks minema poodi ja endale lõpetamiseks kleidi ostma. Aga enne seda hakkasin kappi sorteerima ja avastasin, et mul on kuus (KUUS!) kleiti, mida ma pole kordagi kandnud ja mille olemasolu ma olin unustanud. Kaks neist sobiksid vabalt aktusele, nii et eks ma ühte neist siis kannan. Üks sai hoopis selle asemel kingituse, sest noh, kellele ei meeldiks kinke saada.
Blogiauhindade jagamisele ei jõudnud, sest tööd oli palju – tahan pea kogu järgmist nädalat vabaks saada, nii et pean praegu rabelema. Mitte et ma väga nutnud oleks selle pärast, ilmselt poleks osanud midagi selga pannagi, sest selle põhjal, mis ma internetist lugesin, tähendab blogijate smart casual midagi hoopis muud kui kogu ülejäänud maailma smart casual. Mõnda inimest oleks olnud tore näha sellest hoolimata, aga mis seal parata. Prioriteedid ja kõik need muud keerulised sõnad.
Kui nüüd natuke rannailma ka saaks, võiks rahul olla.
Lisa: Eelmisel nädalal oli arutlusel ühe külalispostituse kirjutamine. Võõrustaja uuris ääriveeri, kas ma tahaks oma blogis ka seda linkida. Sest noh, “need sinu kommenteerijad”. Mitte et see teid ilmselt üllataks, et teil selline kuulsus on ilma peal, küllap te ise ka teate, millised te olete.
Pärdikute päevaraamat 