Riidepostitus tuleb, kes ei taha, see ei loe.
Käisin oma lõpetamisel – ja juhuse tahtel sattusin paar päeva hiljem Lätti ühele lõpetamisele. Nii et tahaks kleitidest ja muust sihukesest rääkida. Mitte selles mõttes, et “no vaadake neid tänapäeva noori”, vaid huvitav on vaadata, kuidas etikett muutub (sest kui kõik mingeid osi ignoreerivad, on see ilmselgelt muutunud) ja kui erinev see erinevatel üritustel on. Ma olen selles osas ikka vanamoodne ja oli näha ka, et teistega võrreldes olin ma väga tagasihoidlik. Mulle tundub loomulik, et sellistel üritustel on õlad kaetud, dekoltee pole liiga avar, kleit on vähemalt põlveni ja kingad on kinnised. Peategelastel, õnnitlejate puhul on muidugi tunduvalt vabam see asi. Paabulinnutseda armastan ma ka pigem sünnipäevadel ja pidudel, mitte sellistel üritustel, aga saan aru, et see pole etiketi teema, vaid pigem selline sisetunde küsimus. Ise teen ma dekoltee osas järeleandmisi, st päris kurguni end kinni ei nööbi, sest olgem ausad – mul ei ole sellist partiid, mis kuidagi vulgaarsena võiks mõjuda, kui see dekoltee just ülisügav ei ole. Praegu tundus Tartu aktusel olevat üldine seisukoht, et kleit võiks olla põlveni ja kingad kinnised, kuigi oli paar erandit – ühe minikleidiga neiu puhul vaatasin huviga, kui ta allkirja andma kummardus, kas aluspesu ka paistab. Ei paistnud, joppas seekord. Aga põhimõte, et õlad võiks ka kaetud olla, on Eestis ilmselgelt aegunud. Oli ka inimesi, kellel olid sellised kingad, et nii varbad kui kannad paljad – ma kusjuures ei mäleta, et ma oleks iial kuskilt lugenud, et see kuidagi sobimatu on (või et keegi oleks mulle seda öelnud), mul lihtsalt on selline TUNNE, et nii ei sobi. Täitsa huvitav, kust see mul tulnud on, sest eriti gümnaasiumilõpetamistel jms asjadel on ju alati palju kõrge kontsaga rihmikuid, nii et selles, et pole lihtsalt harjunud, ei saa küll asi olla. Ja kuigi mul endal olid küll kõrged kontsad, oli ikkagi positiivne näha, et nii paljud olid madalate kingadega. Tervislikkus on äge. Mitte et ma ütleks, et ärge käige kõrgetel kontsadel, aga ma ei tahaks, et keegi tunneks, et ta PEAB seda tegema.
Kõige lahedam kleit, mida ma sellel üritusel nägin, oli linasest riidest, aga näha, et väga läbimõeldud – alt kahar (mingi tüll või asi oli seal veel all), pealt õrnade (valgete) mustritega ja vööks oli rahvariidevöö. Kusjuures see neiu oli õppinud käsitööõpetajaks, nii et väga võimalik, et ta oli selle ise õmmelnud. Tundub nagu täielik stalkimine juba, ma tean, aga otsisin suisa pildigi välja, sest tõesti oli see minu meelest üks väga kena ja originaalne komplekt – ilmselgelt paistab etnoloog minus välja.
Lätis ei olnud riietus eriti teemaks, sest miskipärast olid neil USA-stiilis hõlstid ja mütsid, nii et ega eriti kleite näha ei olnud, kuigi ühise joonena võib nimetada seda, et hõlstid olid natuke üle põlve ja üldiselt kleiti selle alt välja ei paistnud, seega olid kleidid üsna lühikesed. Küll aga torkas silma, et väga paljud neiud (ja pea kõik slaavi näojoontega neiud, kui siin juba statistikat teha), nii lõpetajate kui õnnitlejate hulgast, olid üritusel selliste kõrgendatud tallaosaga kontsakingadega, mida minu meelest Eestis kantakse pigem ööklubis kui pidulikel üritustel. S.t. sellistega, kus on väga selge, et mitte ainult konts pole ülikõrge, vaid tallaosa on ka märgatavalt tõstetud. No sellistega näiteks. Ma ei teagi, kas meil peetakse neid litsakaks või milles asi (kes ööklubis käib või lihtsalt moega kursis on, võib kommenteerida), aga mul oleks ka natuke imelik neid pidulikul üritusel kanda, kui just muu riietus tagasihoidlikum ei ole. Kusjuures mul on endalgi sarnases stiilis kingi (küll suletud varbaga), aga need on kõik sellised undercover, kus on üritatud visuaalselt varjata seda, et tald tõstetud on ja king ei jäta nii kobakat muljet.
Ja kui tänaval tundub mulle, et lätlased ja eestlased käivad üsna ühtemoodi riides, siis aktusel paistis väga selgelt silma, et esiteks on lätlaste maitse natuke slaavilikum ja teiseks natuke naiselikum. Ka külastajate osas – kuna ma ei viitsinud palju asju kaasa vedada ja külm oli väljas, olin mina viisakate pükste ja pikkade käistega pluusiga. Peale enda märkasin kogu seltskonnas veel kahte naist, kes pükstega olid, KÕIK teised olid vanusest hoolimata seelikute või kleitidega ja üldiselt olid kleidid üsna värvilised ja/või sädelevad.
Veel. Ma ei mäleta, kas ma olen rääkinud, aga mul on teema rahvarohkete kohtadega. Need on minu jaoks ebameeldivad. Selles mõttes, et rokk-kontsert või teater on okei, ma lähen sinna teadlikult ja inimestel ei ole seal mulle mingeid ootusi. Aga kui ma ei ole selleks valmis ja avastan koduteel, et raekojaplatsil on mingi üritus, lähen ma lihtsalt ringiga mööda. Austraalias ei käinud ma kordagi väljas söömas, sest kohvikutes olid lauad üksteisele nii lähedal, et oma lauas istudes pidi ette vaatama, et kõrvallaua inimesega küünarnukke kokku ei paneks. See ei ole minu jaoks olukord, kus ma lõõgastuda saaks.
Aktusel lisandub veel see, et kõik inimesed on tropis koos, sa oled juba kõrgetel kontsadel, pead sirge seljaga olema, kena välja nägema jne. Mina tahaks lihtsalt juba koju minna, aga inimesed tahavad pilti teha – ja nii, kui keegi siis fotoaparaadiga sammu tahapoole astub, voogab inimmass lihtsalt teie vahele. Ja kui ütled naljaga Bitch, please, mõtled hetke pärast hirmuga, kas saad nüüd rusikaga näkku või mitte. 😀 Kui õhtul koju läksin, nägin, et mingid inimesed olid seal pilti tegemas. See tundub mulle hulga mõistlikuma ideena, pole enam mingit liigset seltskonda seal, nii võiksin ma kõigile soovijatele kasvõi pool tundi oma diplomiga poseerida.
Muide, meil öeldi aktusel ka midagi stiilis “paljud teist on tulnud siia vanemate rõõmuks, aga uskuge, ühel päeval rõõmustate teie, kui teie lapsed siin on” – ja ma olen täiesti kindel, et minu puhul on see tõsi. 😀 Kui mu laps ei tahaks oma aktusele minna, kasutaksin ma kogu oma manipulatsiooniarsenali, et ta ikka sinna kohale saada. Mis seal ikka parata, selline see elu juba kord on.
P.S. Keegi oli kirjutanud lõputöö Kunksmoori ökofeminismist (Triin Lees: “Aino Perviku “Kunksmoor”: ökofeministlik analüüs”) – vat seda tahan ma küll lugeda, kui need varsti netti üles pannakse. C’est génial.
P.P.S. Kas ma peaks tiba blonde triipe sisse tegema või ei?
Pärdikute päevaraamat 
Hii, ma tean seda käsitööõpetajaks õppinut. Ta oli juba ammu Antoniuse gildis kõva tegija, nüüd on siis oma oskused nähtavasti ametlikult ära vormistanud. Ja ta oli ka hea üritusekorraldaja, mul on head mälestused ajast, mil hansapäevade Antoniuse õue programm tema korraldada oli.
Jap, ta peab käsitöötalu (Jaago talu) ja sellised kleidi on tal enda tehtud!
Sa näed väga hea välja. Nagu alati.
Rents, Sinu oufiti vaadates, tuli kohe Rules of Engagement šebra ja ja vanglapõgeniku naljad meelde. Õlad ja muud paljad? Aga mõtle vanamoelisele inimesele, kes kätleb vanglapõgenikku, kel on surumiskäel ka tattoo. Totaalne badäss oled seal. Muidu kena 🙂
Eks me kõik teeme järeleandmisi. 😀
Kontsad ja Prantsuse kultuur.
Tristan Priimägi:
Seekord said katalüsaatoriks ehtprantslaslikul kombel kontskingad, täpsemalt nende kandmise nõue õhtustel pidulikel esilinastustel. Prantsuspärasel reglemendil on üks põhiomadus: see peab olema sõnastatud nii võimalikult üldsõnaliselt, et reglemendi kontrollijale jääks maksimaalselt lai võimalus tõlgendada reeglit subjektiivselt. Seega on kõigi Cannes’i prioriteedireeglite (millise kaelakaardiga kuskile sisse pääseb) kui ka riietumiskoodi (see on ju lõppeks Roland Barthes’i kodumaa, tema on ju sõnastanud nii kaunilt riietuse kommunikatsioonimehhanismi) piirjooned samuti alati pisut libisevad. Tavainimese ajab selline asi loomulikult veidi närvi, sest tahaks ju mingitki kindlust ümbritsevaga toimetulekuks. Lühidalt: ühest hetkest hakati sel aastal linastustelt tagasi saatma madala kontsaga kingadega naisi põhjendusega, et neil peaksid kontsad all olema. Ma peaaegu kuulen peas seda prantsuse aktsendiga lauset: „Vabandust, madam, aga te pole piisavalt objektifitseeritud, me ei saa teid sisse lasta“. Seda kõike selsinatsel naiste aastal. Olukord väljus kontrolli alt siis, kui üritati samalaadse moekuriteo eest tagasi saata Taani tuntud filmitööstuse-inimest Valeria Richterit, kellel on aga osa jalga amputeeritud, mis ei lase tal kontskingi kanda.
Sai ka sel aastal paaril lõpetamisel käidud. Enda oma oli mõnus, sest lõpetajaid oli ainult 7 😀 Viisaka bakalõpukleidi mida taaskasutada tahtsin unustasin muidugi Tallinnasse, niiet panin lõbusa ja lühikese multikategelastega kleidi. Aganuh, kunstikool ka niiet totakas välja näha on täiesti okei 😛
Väikese õe aktusel aga olid pea-aegu kõigil need paksu tallaga kontsakingad, millest pildi panid. Neiud püsisid vaevu püsti. Aga see polnud isegi kõige kahtlasem. Kõige kahtlasem oli helevalge läbipaistev kleit tänu millele kogu saalitäis värske põhikoolilõpetaja stringe imetleda sai 😀
Olin väikse õe üle lausa uhke et ta taipas ise aktusele kohaselt kena-klassikaline olla, mitte klubitibi.
Uhh, mul on ka hele kleit, mis on küll õige pikkuse ja igati piisava katvusega, aga ma kardan meeletult, et aulas on mingi teistsugune valgus, mis kanga läbi kumama paneb 😀
oijah oioeh. mul on elus vähemalt kaks korda juhtunud, et ma saan teada, et pluus, millega ma olen rahumeeli kuude või nädalate viisi käinud, on tegelikult teatud valguses kogu aeg läbi paistnud. ükskord keegi tuttav lõpuks taktiliselt ütles; teinekord nägin ise peegelduselt (sinnamaani polnud nii heades valgusoludes kunagi peegli ette sattunud).
sellest polekski nii hullu, kui ma ei oleks selline rinnahoidjafoob nagu ma olen (st kui just kohustuslik ei ole, siis ei kanna).
Nojah, ma olen matusel käinud musta praktiliselt läbipaistva pluusiga (pesu siiski all, musta värvi), sest ma ei ole veel eas, kus oleks olemas pidevkasutuses matusekomplekt ning t-särgiga oleks ka imelik olnud minna ja ma väldin musta oma riietuses üldiselt täiesti.
Nii et kui keegi on kuskil ebatavalisel sündmusel ebatavaliselt riides, siis ma lihtsalt järeldan, et ju tal ei ole muud panna ja alasti ka ei tohi/taha tulla, aga osaleda tahaks/sunnitakse.
Sirgiga ka rääkisime sellest, et põhikooliaktustel ei tundu etiket üldse teemaks olevat ja ongi nii, et mida rohkem (mõnes kontekstis siis vähem), seda uhkem.
Aga ma tegelikult täiesti tõsiselt leian, et kunstikool ongi hoopis teine asi. 😀
Jah! Kunstikool on teine asi 😛 Vahel on ikka tore ära kasutada seda “kunstiinimese” vaba(n)dust, et mul võibki laud segi olla ja juuksed sassis ja arusaamatut värvi, sest.. kunst noh. 😛 Mugav.
Aga eks see põhikooli aktuste teema on võib-olla sellest ka tingitud, et seal väga hoolega rõhutatakse mida ja kus selga panna tohib.. ja eks siis klassijuhataja ettekirjutustele vastu hakates saad olla selline mässumeelne piff? Muul ajal nad kannavad seal üldse koolivormi, niiet võimalusi kingakeste-kleidikestega silma paista pole ka vist palju
Kõrged paksu tallaga tornkingad on kohustuslik element 9. klassi lõpetamisel. Jube oli vaadata, aga lõbus ka. Üks tüdruk kukkus oma karkudel koperdades(Elva) aktusel trepist lavale minnes alla.
Ja riietus eeldab paljaid õlgu, tohutut dekolteed ja läbipaistvat kangast. Loomulikult. Kuigi – tuleb tunnistada – eelmisel aastal olid kleidid hullemad, on toimunud teatav areng litsakusest pidulikkuse suunas.
Su konservatiivsus tuleb sellest, et Sa oled lihtsalt vana juba (9. klassi tibinatega võrreldes) 🙂
Mu oma tütar ei kannata muidugi mingit kriitikat, ta oli hoopis (enda õmmeldud) pükskostüümis ja loomulikult madala kingaga… Mis sa teed, kui ta ei pane kontsakingi isegi surmaähvardusel jalga?
Konservatiivsus ei tule vanadusest. 😉
Su tütar nägi (pildil) väga cool välja, 5+!
Ma olin varem ka tiba konservatiivne, aga vanus ON mind veel konservatiivsemaks teinud küll. Mõnes mõttes. 😀
Põhikooli lõpetamisel on tüdrukud kleidi peale äärmiselt vähe kangast kulutanud, gümnaasiumi lõpetamisel seevast kanti päris palju laua pikki kleite ning päris mini oli vist ainult ühel tüdrukul seljas. Tundub, et ajaga liiguvad asjad ikka konservatiivsuse suunas. üldiselt