Lastesõbralikud linnad

Nagu rääkisin, käisin vennasvabariigis külas. Linn, mida ma külastasin, on minu meelest tunduvalt ilusam ja moodsam, kui teised Läti linnad (mis minu isikliku äärmiselt tagasihoidliku arvamuse kohaselt näevad veits sovjetskii välja, sellised nagu Tartu 15 aasta eest). Selle linna eripäraks on lehmad – aastal 2012 oli neid kokku 24, ma ei tea, kas vahepeal mõni juurde ka on pandud. Ja nii ilus olevat linn selle pärast, et linnapeal, kes juba 15 aastat pukis on olnud, olevat puhtuse ja esteetika osas ranged põhimõtted. Ja tihti ka isiklikud kasud, näiteks olevat ta mingil hetkel iga uue tänavakivi eest 1.4 senti oma arvele saanud – ja kogu linn on ilusa sillutisega kaetud. 😀

Võõrustaja ütles mulle linna kirjeldades ka, et linn on “lastesõbralikum kui Tartu”, millest ma alguses midagi arvata ei osanud – mis mõttes üks linn ikka lastesõbralik olla saab? Nüüd sain aru, mänguväljakud näiteks on sellised:

Ma ei ole küll mänguväljakuspetsialist, aga mulle tundub see Tartuga võrreldes üsna uhke (ja kõigest 40 000 elanikuga linna kohta ERITI uhke). Küll aga olen ma sportimisvõimaluste spetsialist – ja neid on siin linnas PAAAAALJU. Kui meil saab rannas lõuga tõmmata ja muid selliseid harjutusi teha, siis neil on umbes miljon masinat, mille abil kõhulihaseharjutusi teha, iseennast üles tõsta (järgmisel pildil olev kaadervärk on selline) ja miljonit muud harjutust teha. Turnimisasju on muidugi ka, sest lätlased saavad aru, et igaüks meist tahab tegelikult ahv olla (köie otsas olen ma muidugi ainult selle pärast, et ma olen juba teel alla ja ei viitsinud enam eriti ukerdada).

Lisaks on siin pisikeses linnakeses suisa kaks ronimisseina – sisesein talveperioodiks ja soojal ajal ronitakse väliseinal, mis on katuse all, nii et ükski trenn ei pea vihma pärast ära jääma. Kõrgust on 15 meetrit, nii et päris kena seinakene juba, kõrgem kui meie oma Tartus. Sel ajal, kui mina seal olin, ei olnud ametlikke trenne, nii et ma ukerdasin natuke niisama, aga eks seda tasuks teine kordki külastada. Hakka või mõtlema, et peaks puhkuse ajal nädalakeseks siia tulema – siin on kolm trenni nädalas, nii et päeval randa ja õhtul trenni, mis sa hing ikka muud ihata oskad.

P.S. Huvitav on see, et lätlastel tundub vähem rahvuslikku uhkust olevat kui meil. Mina olen üht oma paljudest välismaalastest tuttavatest mölakaks sõimanud, sest ta tuli meile magistrisse ja teatas mulle pärast esimest semestrit, et ta otsustas, et õpib eesti keele asemel siin vene keelt, sest see on ju kasulikum – mis on tõsi, aga kui sa oled juba kaheks aastaks kuskile tulnud, siis minu jaoks on see nagu elementaarne viisakus, et üritad natukenegi keelt õppida, kasvõi ühe semestri ja algtasemel. Selle lühikese reisi jooksul jõudis neli lätlast mind külla kutsuda ja kolm neist mainisid, et “aga sa saaksid siin paremini hakkama, kui enne seda natukene vene keelt kordaksid” – mitte keegi ei tulnud isegi selle pealegi, et öelda, et äkki ma võiks läti keelt õppida. Mitte et ma seda teha kavatseksin nii või teisiti, mul on hetkel keelte osas väga konkreetne plaan (esmalt kõik kolm õpitud romaani keelt normaalsele tasemele ja lisaks on üks keel, mida ma meelelahutuseks õpin – ja läti keel pole minu jaoks meelelahutuslik), aga see tundub mulle naljakas. Nagu ka see, et lätlased ütlesid, et väga tihti juhtub nii, et kui ettekandja (nii Riias kui mujal) tellimust tuleb võtma, alustab ta juttu vene keeles ja kui kliendid selle peale ei reageeri, läheb läti keelele üle. Lätis! Ma vihastasin juba siis end pooleks, kui teenindaja mulle Tallinna Hesburgeris gamburgerist rääkima hakkas. Nemad kehitavad õlgu, kui KÕIK võõrastega vene keeles suhtlemist alustavad, ja ütlevad, et nojah, kõik ju räägivad seda. Nagu oleks see paratamatu.

Aga mul on keeltega üldse oma suhe. Näiteks mulle tundub see loomulik, et mis sellest, et mul polnud plaaniski läti keelt õppida, kordasin ma bussis peatuste nimesid järele, sest huvitav on ju vaadata, kas saad selle tunnetuse kätte. Ja järgmisel päeval lugesin sõpradele poodide vaateakendelt silte ette, et vaadata, kas hääldus läheb täppi (keegi kommenteeris, et kuidagi imelikult robotlik hääldus olevat mul, “nagu neil naistel, kes bussis peatuste nimesid ette loevad”). Kui ma mõtlema hakkan, siis nemad Tartut külastades ei tee nii, üritavad pigem lihtsalt ellu jääda. Nagu ei saakski aru, kui lõbus on.

Kõige põnevam keeleavastus – johhaidii on läti keeles ka johhaidii.

P.P.S. Nagu te märkasite, ei öelnud ma linna nime. Mitte selle pärast, et ma ilge salatseja oleksin või et ma kujutaksin ette, et keegi ei saa aru, millest jutt käib, aga ma olen ammu märganud, et mõnele mu kommenteerijale meeldib ette kujutada, et ta on detektiiv. Olgu neil ka natukenegi põnevam ja vahelduseks guugeldamisrõõmu. Keegi ei saa öelda, et ma ei hooli oma lugejatest.