Käisin mina esimest korda elus end päris kivi vastu nühkimas. Suur oli teine. Ja märg. Ja ligane ja libe. Ja nii mina sealt alla sadasin. Kui õigesti mäletan, siis selle kivi paremast kõrgemast seinast, ikka päris ülevalt, mõtlesin, et saan sellest kõige viimsest servakesest korralikult kinni (seda enam, et selle aja peale oli üles rühkida juba ammu hulga kergem kui alla tulla), aga ei saanud, nii et tuli päris mitme meetri jagu roppusi, enne kui Tarmo kaitsvate käte vahele (õigemini seal olevasse julgestusmatti) maandusin. Loe edasi “Kalju on heitlik armuke”
Pärdikute päevaraamat 