Kes oleks osanud arvata, et mu silmad seda päeva näevad

Sai täna sõbrannadega arutatud, et tahaks küll ilusaid armsaid blonde lapsukesi, aga no kuidas, kui blondid Eesti mehed sugugi seksikad ei ole – erinevalt näiteks austraallastest (vaata üles) või rootslastest (vaata alla). Kunagi oli mul küll üks päris kena blond peaaegu boyfriend, kes tollal oli armas, aga on ajaga ka selliseks kergelt karuseks ja seksikaks muutunud, kuigi kurjad keeled räägivad, et tal olevat litsakad elukombed – aga muidu on blondid eestlased minu meelest sellised, et võivad olla kenad ja isegi hea kehaga, aga seksapiili kuidagi napib. Ma tahaks* näiteks kontrasti (päevitunud keha + blond pea) või sügavat pilku (no vaatake Alexandrit selle alumise pildi peal!) või midagi sellist. Ja no ei ole.

No ja pärast seda läksin mina koju ja nägin koduteel KAHTE täiesti ideaalse välimusega blondi meest. Üks oli minu jaoks küll veidi vanavõitu (see, et ta naise ja kahe lapsega jalutas, on selline tähtsusetu pisidetail), aga teine oli lihtsalt suurepärane. Selline pisike habe, nagu mulle meeldib, sörkis jõe ääres (sportlike eluviisidega!), jõuline kehaehitus … Hakka või igal õhtul poole üheksa paiku end Emajõe äärde sättima, et sobival hetkel komistada ja tema nina all jalg välja väänata. Sest ega see õnn ei tule, kui ise teda kinni ei püüa, ja järgi joosta ma talle ju ei jaksa.

Varem oleks ehk jaksanudki, aga täna oli mul selline relapse, et kaalun ilmselt 80 kg. Päeval tõi üks töökaaslane kooki. Nii hea oli, et võtsin kaks tükki. Siis sain sõbrannaga kokku, sõin salatit nagu normaalsed inimesed ikka. Tema ütles, et võtame magustoitu ka – keerutasin, keerutasin, lõpuks jäin nõusse. Ja tema sõi pool kooki ära ja otsustas, et enam ei jaksa. No ma ei saa ju kooki raisku lasta! Nii et ma olen täna 3.5 tükki kooki söönud, see on isegi minu kohta erakordne. Kõht pole selliste kogustega enam harjunud ka, ikka veel on punnis ja valutab ja õhtul kodus muidugi enam süüa ei tahtnud. Hea, et homseks oligi plaanis selline kergema söögi päev, supi ja kodujuustuga, mitte tatra ja koogiga.

* Mis mõttes “Mida sa vastu pakud?”? Unistada ei tohi v?

Spordipsühholoogia ehk “Vertical Mind” (targa roniraamatu kokkuvõte)

Ütlen ette ära, et see postitus on kirjutatud iseendale. Kui sind ei huvita omaenese vaimsete ja füüsiliste ressursside maksimaalne ärakasutamine, pole mõtet edasi lugeda. Nimelt on “Vertical Mind” raamat spordipsühholoogiast – rakendatuna kaljuronimises, nagu pealkirigi vihjab, aga tegelikult sobib läbi selle analüüsida põhimõtteliselt kogu sporti ja laiemalt tervet elu. Laenasin seda Abbylt ja hakkasin alguses hooga lugema, sest see on hästi kergesti loetav, ja ühel hetkel avastasin, et tegelikult on siin NII palju asjalikku materjali, et sellest tuleks kokkuvõte teha, et seda tulevikus vahel sirvida. Põhiliselt keskendub raamat sellele, kuidas ära tunda, millised hirmud või lihtsalt kahjulikud hoiakud meie arengut piiravad ning kuidas neist lahti saada – see on kirjutatud hästi ladusalt ja näited on hästi lihtsad ja mõnusad. Ta ei räägi ainult ronimisest, vaid toob näiteid ka selle kohta, kuidas lapsi lugema õpetada või kuidas kõige efektiivsemalt matemaatikat õpetada inimesele, kes sellega pikalt hädas on olnud. Kui sa pole selliste raamatute fänn, on jätkuv sulle megaigav ja sa ei peaks siia vajutama – sest see on väga pikk ja mitte ilmtingimata kõige sidusan postitus, sest ma olen siia suvaliselt raamatust märkmeid teinud. Avaldan selle ainult selle pärast, et äkki kedagi veel huvitab.

blogikriis

Ma olen viimasel ajal mitu korda mõelnud, et kirjutaks ja seejärel, et milleks ometi? Kellele? Kurdaks midagi? Rõõmustaks millegi üle? Ma näiteks olen eluga parajasti üsna rahul, täna näiteks said kõik puud kuuri, nii et olen nüüd talveks valmis. Täitsa üksi ladusin neid, nii et higimull otsmikul, sest ma olen moodne iseseisev naine (ja sõpra sai eile juba ruunatud, et ta mul siin Teeks Asju). Koer on tubli. Trenniga läheb hästi. Arendan end erialaselt nii tööl kui kodus, niisama arendan ka. Ja kui ma ütlen “niisama”, siis ma ei mõtle, et kitkun kulme enne musiga kohtumist vms (kuigi tegelikult kitkun küll), vaid et teen asju, mis võiksid mind minu enese silmis paremaks inimeseks teha. Ehk siis kõik on hästi, tuju on igapäevaselt suht hea – aga siis ma mõtlengi, et kellele ma seda kõike kirjutan? Et söön hommikusöögiks muna ja praegu ei saa magama minna, sest üks seeria lõuatõmbeid on veel teha. Ja siis ma ei kirjutagi.

Või vahel mõtlen, et sõimaks kedagi või midagi – aga te olete kõik ju täiskasvanud inimesed, te oskate ise ka vihastada selle üle, mis ilmas toimub. Vahel ei ole teil vihastamiseks mind vajagi, sõimlete omavahel vanade postituste all.

Ja ülejäänud blogid on lihtsalt masendavad. Vahepeal näen blogipuus pealkirja “Kuidas ma oma elu kardinaalselt muutsin”, klikin – ja saan lugeda, kuidas mingi mimm näiteks juuksepikendused pani või kuidas uute geelküüntega on ikka hoopis teine tunne pelleris käia. Mis tegelikult ajab kadedaks, NEMAD ei mõtle, kas peaks seda maailmaga jagama.

Ärge saage valesti aru, ma olen jätkuvalt kergete nartsissistlike ilmingutega. Lihtsalt miskipärast tundub iga potentsiaalne blogimisteema täiesti mõttetu, tühi ja igav. Loodetavasti on mõne päeva pärast jälle teine tunne, ma olen teatavasti heitliku loomuga. Me, hullud, olemegi sellised. Salapärased.

Miks te ei kirjuta?

Viimastel päevadel on internet täis ainult mingit ülinartsissistlikku hala. Hakka või arvama, et kõik, kellel elu on, elavadki praegu selle asemel, et mulle normaalseid postitusi treida.

Mõtlesin juba, et kirjutan ise, aga

a) mul on ka kiire, nagu ilmselt kõigil teistel praegu – miljon asja, mida teha ja kuhu minna, ja

b) pole nagu midagi öelda ka, peale selle, et leidsin vist isegi normaalse hinnaga puud (ma ei hõiska enne õhtut, st enne, kui need reaalselt mu kuuris on).

Kõik.

Minu nägu,

kui ma astun uksest sisse ja tahan oma koera kallistada, aga avastan, et ta veab end parajasti süüdlasliku ilmega minu voodist välja:

eneseanalüüs (füüsilise seisundi osas)

Esmalt oluline jutt, küsin abi nagu ikka: Jätsin puude ostmise viimsele minutile ja avastasin, et kumbki tüüp, kelle käest ma eelmisel aastal puid ostsin, lõpetasid sel aastal oma äri juba juuni lõpus ära ja on parajasti hoopis kuskil puhkamas. Öelge mulle, kust ma saan mõistliku hinnaga talvepuid? Mul oleks ilmselt ainult tavalist autokärutäit vaja, sest eelmine talv oli nii soe ja nii palju puid jäi üle. Ehk siis oleks vaja kedagi, kes muuks ka väiksemaid koguseid, nii et ilmselt kuskilt Tartu lähedalt, muidu ei tasuks vedada ju neid. Kui ei taha kellegi telefoninumbrit kommentaaridesse panna, võite meilile saata.

Nüüd päris jutt. Natuke on rõve, nii et kui teile ei meeldi kehaeritistest lugeda, siis nüüd on see koht, kus võib pooleli jätta.

Kuidagi selline imelik tunne on. Juba kuumalaine algusest saadik on enesetunne selline nõrk ja väsin kiiresti ära, st juba enne dieedile jäämist, et kellelgi imelikke mõtteid ei tekiks. Üldse olen ma hetkel kaaluga rahul, nii et söön nüüd nii, et magusat ei söö ja jahutooteid eriti, aga kõht on kogu aeg täis, nii et ca 1500 kilokalorit päevas, millest minusuguse plönni elatamiseks peaks enamvähem olema. Mul suvel palavaga käib tihti pea ringi, sest vererõhk on kahtlane, üldiselt kohv aitab. Aga sellega on omakorda jälle selline jama, et suvel palavaga ei taha nii tihti kohvi. Jääkohvi tahaks küll, aga seda ei viitsi jälle nikerdada. Nii et käingi ringi ja tunnen end nõrgalt.

Aga sel aastal on kuidagi teisiti, selline tunne on, nagu vanasti, kui mandlid parajasti haiged olid. Et ärkan üles ja vastik maitse on suus ja KOHE on vaja hambaid pesta ja tatistan mingit ollust. Aga mandleid mul ei ole enam ammu ja see hommikune värk (ja see, et tahaks tihedamini hambaid pesta) on ka ainus sümptom. Ma ei kujuta ette, mis mul seal kurgus mädaneda võiks enam, kopsupõletik keset suve ja tungib kurgu kaudu välja? Sest ma tatistan hommikuti mingit pruuni asja.

Ja see ei ole ka selline asi, et arsti juurde minna, sest see on selline üldine nõrkustunne, aga ma pole tegelikult nõrk. Trennis ka tunnen, et jaksu on kuidagi vähem, s.t. ma ei jaksa nii mitu korda järjest ronida, aga samas füüsilist jõudu on ikka sama palju. Esmaspäeval (esmaspäevad on mul testpäevad) tegin PÄRAST tavalist ronimistrenni ikka oma kümme lõuatõmmet igati normaalselt ära, polnud nagu eriti raskegi. Eile tegin lõuatõmbeharjutusi kõrgema korduste arvuga kui muidu, sest jõudu nagu oli – kusjuures osad neist kordustest tegin hangboard’il, mis tähendab, et ei ole täishaaret, vaid ainult osaline haare. Pole mingit probleemi, jõudu on nagu loomal. Ja kui mul oleks mingi kopsupõletik, peaks ma ju ka üldises plaanis nõrk olema. Mkm, mitte midagi sellist. Nii et ma kannan nüüd keset suve nii päeval kui öösel kaelarätti ja joon iga päev vähemalt ühe tassi teed (sellest on üllatavalt palju kasu olnud, hoopis teine tunne on juba). Muud ei oska teha ka.

Ja üldisest enesetundest pärast tavapärasemast tiba jõulisemat dieeti – kõik on igati okei. Ainult seda tahaks öelda, et ma saan aru, kuidas inimestest nii kergesti ökodiktaatorid saavad, sest mina tunnen ka nüüd, et tavaline jogurt on rõvedalt magus. Ja mitte ainult rõvedalt magus, vaid ma söön seda ja ma tunnen kunstlikke maitseaineid ja mõttetult lisatud suhkrut oma suus ja ma ei taha seda enam. Kui maitsestamata jogurtiga (minu puhul küll Kreeka jogurtiga, tavalist maitsestamata jogurtit olen ma ainult salati sees söönud) ära harjud, siis ei taha enam tavalist. Ja mul käis see harjumine NII kiiresti, et ise ka poleks uskunud, et seisukoht nii kiiresti muutuda võiks, sest varem ma täiega armastasin tavalist poejogurtit. Ja kohukeste poole enam isegi ei tõmba, vaatan neid vahepeal poes ja mõtlen, et üks selline on ca sada kilokalorit, mis on 1/15 minu päevasest lubatud kogusest – ja pole sellist tunnetki, nagu see seda väärt oleks.

Ja koeratoidu osas olen ma väga rahul, sest talle ostsin ma varem Herne poest kassikonservi juurde, aga täna avastasin, et seal müüakse pisikesi HauHau lihakonserve ka. See on bränd, mille kuivtoitu ma aastaid vaese tudengina oma koerale andsin, sest see on üks vähestest odavama klassi toitudest, kuhu ei lisata kunstlikke lõhna- ja värvaineid (kes on igasugu Chappysid näinud, teab, mis vikerkaar see on, ja võib ise ette kujutada, mida see koerale teeb). Konserv lõhnas küll kahtlustäratavalt hästi, aga minu muidu nii ükskõikne koer lausa kiunus rõõmust, nii et vahel vist võib. Ainus teine konserv, mille peale ta nii innukalt on reageerinud, on see Eesti oma toode, mida vahepeal Maximas klaaspurgis müüdi – mul läheb ALATI selle nimi meelest ära ja hiljem muudeti pakendit ka, nii et eelkõige seetõttu on see nüüd mul ostmata jäänud (seda enam, et seda ainult Maximast sai ja seda mu kodu lähedal enam ei ole). Nii et kui kellelgi selle teise lihatoidu nimi meeles on, võib mulle öelda.

patupesa

Teen traditsioonilise blogipostituse ja räägin teile oma teisipäevast. Tallinnas käisin. Iga kord, kui ma kasvõi pool päeva seal veedan, juhtub alati nii põnevaid asju. Suured linnad ikka tõmbavad imelikke ligi, minagi ju üks neist. Kuigi mina käisin selle pärast, et sügiseks oli uusi susse vaja ja ma tean juba ette, et järgmised paar kuud pole mul enam aega sinna minna. Teiseks tean ma juba ette, et ma olen suht kohe mõneks ajaks väga vaene – ja kui söögiraha pole, saab ilusa ja saledana ronida, aga proovi sa seda täis kõhu ja sussideta teha. No vaadake, kas pole kaunid? Just sellistega ma kohe varsti seina kündma hakkan.

Tegelikult meeldisid mulle hulga rohkem sellised nagu Abbyl on (see on täielik kurioosum, ma proovisin tervet hulka susse [st kõiki, mis vähegi ilusad ka olid, sest standardid peavad olema, kuigi nii need kui Abby omad on raskema klassi sussid ka, mis võib minu jaoks suisa veits ülepakutud olla], aga ainsad, mis jalas istusid ka, olid need ja tema omad), aga esiteks olid need “tema omad” jalas väga mugavad. TÄIESTI mugavad, nii et mine või kohe seinale. Nii et ma kartsin, et need on LIIGA mugavad ja venivad paari nädalaga natuke suuremaks ja enam nii mugavad ei ole. Teiseks kartsin ma, et pärast ühte trenni on need Abby omadega sassis ja siis otsi enda omi. Proovisin järjest neid kahte paari ikka uuesti ja uuesti, kuni isegi sussiekspert Tarmo juba üsna väsinud tundus. Igatahes loobusin mugavamatest raske südamega ja ostsin need valged, sest need tegid varvastele natuke haiget, aga muidu olid mõnusad ja loodetavasti venivad tiba ja siis enam ei tee haiget, vaid on jalas täpselt head. Seda enam, et ma ostsin nr 37 ja see ongi minu jalanumber, meil on ka selliseid mehi, kes kolm numbrit väiksemaid ronimisjalatseid kannavad. Hiina jallukängitsemise uus tulek on see.

Noh, seejärel käisime me söömas. Okei oli, süüa on ikka tore, seal samas Nõmme raudteejaama juures oli mingi koht, kust sai koduseid kotlette. Mitte päris nii hea, kui tänane sushi (kes see vingus alles hiljuti, et Yakuza on nõme koht, kus pakutakse kehva sööki? Ma olen küll kõigesööja, aga mul tõesti pole veel juhtunud, et ma seal rahule ei jääks), aga igati söödav.

Noh ja kuna see on Tallinn, sain ma seejärel narkomaanide seltskonda nautida. Suisa mitmuses. Astun mina trolli peale, et Balti jaama sõita, ja vaatan, et oh seda vedamist, kohe akna all on koht vaba. St suisa neli kohta, teate küll, kaks kõrvuti ja kaks nende vastas. Ja järgmises peatuses tuli peale armunud narkomaanipaar. Tüdruk istus minu vastu ja tegi (tekst on mugavuse huvides eesti keelde tõlgitud):”No tule nüüd siiaaaa … Tule, istu minu kõrvale.” Poiss ei tahtnud tulla, nii et tüdruk pidi Kinderi munaga meelitama. Poiss siis tuli, istus tema kõrvale ja hakkas minu kõrvalistmel Kinderi mänguasja kokku panema. Aga need on teatavasti keerulised ja see konkreetne osutus nii ülejõukäivaks, et noormees jäi magama, pea minu kõrval istmel. Ma istusin ja palvetasin, et neil ei oleks ei kirpe, täisid ega sügelisi, sest AIDSi teatavasti bussipingilt ei saa, aga igasugu muid asju võib üles korjata küll.

See-eest rongis oli hulga meeldivam seltskond. Minu vastas toolidel istusid kaks venda, silma järgi oleks pakkunud, et ca neljane ja kümnene, kes said omavahel üsna hästi läbi. Ainult Tartu kandis tekkis väike sõnelus, sest väiksem ei tahtnud ise ketse jalga panna. Lõpuks pani, aga vanem vend vingus, nagu nad ikka teevad, ja ütles, et see olevat vales jalas. “Mis ajast SINA siin see kingaekspert oled???” Kuna nemad sõitsid kuskile kaugemale edasi, jäigi ta minust sinna kangekaelselt istuma, sest ta keeldus ketsi vasakust jalast ära võtmast, kuigi ka minu tagasihoidlikul hinnangul oli see tegelikult siiski parema jala oma. Vend ei sundinud ka, eks ta teadis, et küllap poisil läheb varsti endal ka ebamugavaks.

Ja õhtul käisime sõbrannaga “Minione” vaatamas. Ütleme nii, et see on siis hea film, kui teil ei ole mitte mingeid ootusi ja tahaks lihtsalt ühte lastefilmi vaadata. Kuigi “Despicable Me” oli hulga parem. Aga kannatas vaadata küll ja mõtlema ei pidanud, mis on ilmselt hea.

mehed ja naised ON Eestis võrdsed

Mis te arvate, kui seda lauset sada korda korrata, kas siis hakkaksid inimesed uskuma? Pooled mehed tunduvad juba uskuvat, nii et ehk tõesti …

Oli Postimehes üks artikkel. Lühikokkuvõte neile, kes tasuta lugeda ei saa – sõiduõpetaja ajas õpilasele tunnis ligi, katsus teda ja lõpuks kutsus endaga ujuma (sõidutunni ajal). Kui õpilane keeldus, läks õpetaja üksinda. Alasti … Noh, tüdruk filmis ja nüüd on lugu ajalehes ja mees lahkus omal soovil töölt. Väidetavalt olla tal kodus naine ka, nii et eks see nüüd vaatab ka ajalehest pilte ja on rõõmus, et saab kuulsusega koos olla.

Igatahes. Pea kõik kommenteerijad leiavad, et ju naine ikka kuidagi ise provotseeris ja et NORMAALNE naine ikka ei kanna kleiti, kui ta meesterahvaga kahekesi autosse peab istuma. Nagu iu, kaheldavate elukommetega naisterahvas. Suvel kleidiga? Rõve. Selle jaoks on burka välja mõeldud, kulla naised, mitte ei hoorata mööda ilma suvekleidiga ringi. Muuhulgas ignoreeritakse ka seda, et kogu käperdamine ja alasti ujumine toimus naise ajast, st naine oli ju selle aja eest maksnud, ei olnud mingi niisama ringilullitamine.

Okei, saan mina aru, et kommenteerijad ongi tainapead. Ja siis tuleb “Igatahes vol 2” ehk “ametlik seisukoht” ehk “Autokoolide liidu kommentaar“:

[…] viimase kolme-nelja aasta jooksul on liidu poole küll paaril korral pöördutud mõne probleemiga, kuid millegi nii tõsisega mitte. Näiteks on õpilased kurtnud, et õpetaja läheb vesteldes liiga isiklikuks või siis puudutab õpilase kätt või põlve. Sellisel juhul on Saard õpilasel soovitanud kooli või õpetajat vahetada.

Jah, te lugesite õigesti. Kui õpilasele ei meeldi, et õpetaja sõidutunnis ta põlve katsub, soovitatakse tal kooli või õpetajat vahetada, selle asemel, et soovitada õpetajal mitte õpilasi tunnis katsuda. Sest mees ei ole ju mõtlev inimene, kes oma käitumist kontrollida suudaks. Ja see on autokoolide liidu ametlik seisukoht.

Mina ei tea, miks eestlased nii hullult moslemeid kardavad, kommentaare lugedes tundub küll, et radikaalne islam ongi just see, mida nad ihalevad.

meeleheitel koduperenaine

Mulle toodi koer hoida. Võite nõustuda või mitte nõustuda, aga minu meelest oleks siin igati ruumi kahele koerale. Minu omad ei nõustu ja magavad eraldi. Kui nad kunagi ammu veel väikesed olid, magasid küll kasvõi üksteise otsas hunnikus, aga ajad muutuvad, nagu näha. Nüüd magavad paari tunni kaupa ja siis vahetavad kohti. Oskar kusjuures just sellises asendis magabki, talle meeldib oma pead kuskile vastu toetada. Ja ma tegelikult ei ole räpakoll, Tartus lihtsalt on pidevad vihmahood ja koerad teatavasti kummikutega väljas ei käi. Nüüdseks on juba pestud see ka.

Muidu üritasin lahe naine olla ja täidetud avokaadosid teha – ja feilisin haledalt. Alguses läks kõik hästi, aga kuna originaalis jäävad munad veits vedelad, mõtlesin, et hoian natuke kauem ahjus, et parem oleks. Tulemuseks see, et peal oli täiesti läbinärimatu tugev kiht, avokaado maitses vastikult ja üldse oli kõik nõme. Praemuna sain vahelt ära süüa. Minusugune ei peaks üritama köögis loogikat kasutada.

Muud ei olnudki öelda.

Noh

Hea uudis on see, et ma olen kolm kilo alla võtnud ja püksid, mis enne olid kitsad, enam seda ei ole. Nii et see on vist tore.