Mõtlesin eile, et ei tohi esimesel päeval rannas liiale minna, tuleb ikka mõistlik olla, nii et piirdusin ainult tunnikesega. Tänu sellele olen ma nüüd ainult roosa ja sügelen tiba, mitte ei ole punane ega valuta. Asi seegi, aga ütleme nii, et täna enam mere äärde ei tõmba. Äkki homme.
Nii et vaatasin hoopis sellist filmi nagu “Relatos Salvajes” või maakeeli “Metsikud lood” – Argentiina režisööri Damian Szifróni lühilood inimestest, kes on üle piiri aetud. Noh, näiteks naisest, kes avastab oma pulmapeol, et ta vastne abikaasa on mölakas. Või mehest, kellel on küll kaamli kannatus, aga kelle selga ühiskonna ebaõiglus on muudkui uusi ja uusi õlekõrsi ladunud. Päris hea oli, sellised naljakad kurjad lood.
Aga lisaks meile ja mammale on meil siin ka üks kass, kes on päris armas (kuigi kontsentreeritud kaos ja parajalt ülbe ka pealekauba*) ja hetkel ka mamma lapselapselaps, kes on lihtsalt kaos, isegi mitte kontsentreeritud. Vaene Mikko otsib järjest kõrgemaid kohti, kuhu end peita, sest on selgeks saanud, et madalad nii hästi ei toimi – korra näiteks üritas ta end vanni all varjata, aga kuna mamma tegi parajasti lõunauinakut, võttis laps lihtsalt harjavarre, et teda sealt kätte saada. Ütleme nii, et oleks peaagu hoopis oma elu esimese ihunuhtluse saanud. Pildil ongi kass end külmiku peal varjamas, sest sinna ühe põlvepikkuse põngerja käed veel hästi ei ulata.
Ja seda, kuidas lastele vitamiinid sisse saavad, mina küll ei tea – see siin sööks ka ainult vaheldumisi pannkooke ja pelmeene ja oleks eluga rahul. Mina olin lapsena samasugune, ainult praekartulid olid nimekirjas lisaks. Aga näiteks liha või juurviljad või isegi oliivid vms, mkm. Neid õppisin ma alles vanemas eas armastama (esimest küll mööndustega) ja tundub, et see titt siin on samasugune. Minu teooria on, et esimesed 10 aastat või nii üritavad vanemad oma lapsi lihtsalt MINGIGI toiduga elus hoida (ja peidavad vahepeal spinatit kartulite vahele ja liha supi sisse) ja siis hakkavad lapsed juba ise maitseid avastama. Et 16aastaselt küsida, miks ALATI seda igavat juustu tuleb süüa ja miks kunagi normaalset Mozzarellat majas ei ole.
* No minu nähes ta enam köögilauale ronida ei julge, aga ta on nii ära hellitatud, et on täitsa tavaline, et kass lihtsalt pikutab laua peal, kui mamma seal sööb. Kass ise sööb ainult siis, kui tal parajasti publikut on, sest üksi söömine pole vist piisavalt meelelahutuslik. Ma täitsa mõistan kusjuures, üksinda söömine on ju lihtsalt kõhutäiteks, teistega koos on ikka seltskondlik tegevus.
P.S. Kas need kanadalased, kes otsustasid teha filmi nimega “Mommy“, mõtlesid ka selle peale, kui raske mul seda hiljem kätte saada on? Ma panin selle sinisilmselt otsingumootorisse ja sain esimese hooga lihtsalt sellise hunniku pornofilmide pealkirju vastu vahtimist, et uskumatu.
P.P.S. Läti juust on parem kui Eesti oma, keefir on teistsugune (paksema konsistentsiga) ja nende suurepäraste kohukeste/jäätiste nägemine ajab mind nutma, sest ma otsustasin suve lõpuni oma eelmise semestri patte kustutada, nii et need on hetkel menüüst väljas. Mõtlesin alguses, et äkki võtaks selleks paariks kuuks lchf-i külje alla, saaks vähemalt juustu jms rahulikult näost sisse ajada (ma tean mitut inimest, kellel see on häid tulemusi andnud, kuigi olen mitmelt poolt kuulnud, et meestel annab paremaid tulemusi, aga naisblogijate hulgast näiteks Riinul on juba pool aastat püsivalt igal kuul ikka paar kilo läinud) ja ei peaks liigselt kalorite lugemisega pead vaevama, aga selle miinuseks on see, et puuviljad (ja mesi) on ju ka keelatud. Ja meie suvi ilma maasikate jms-ta tundub ikka üsna nukker, nii et ma pean nüüd natuke mõtlema, mis ma teen. Ilmselt ikka võtan selle, sest tihti ma neid maasikaid ikka osta raatsiksin ja kui neid korra või kaks nädalas hommikul jogurtile lisaks panna, pole veel midagi katki. Lihtsalt igasugu melonitest ja viinamarjadest jms peab eemale hoidma – ja ma sõin alles täna hommikul pool melonit hommikusöögiks, sest avastasin eile, et olin selle kaks nädalat tagasi ostnud, kappi unustanud ja kes siis ometi toitu ära viskab. Muidu lchf mulle täitsa meeldib, kuigi ma kujutan ette, et kahe nädala pärast ma vihkan mune – aga näiteks võileib ilma leivata (st juust või ja/või rahvase singiviilakaga) tundub ju päris hea. Või liha ja lehtsalat – suvel igati normaalne toit ju. Kuigi kohv VÕIGA tundub jätkuvalt rõveda mõttena, ma ei suuda sundida end seda asja maitsma. Ah, peaks vist vana hea kombe kohaselt lihtsalt mõnda aega suhkru ja saiatooted (ja pasta jms) menüüst välja arvama ja kirja panema, palju kaloreid näost sisse läheb. Täna teen nagunii suppi, selle palavaga ei taha ju üldse eriti süüa.
Pärdikute päevaraamat 