Nagu mäletate või ei mäleta, käisin mina märtsi viimastel päevadel arsti juures, sest üle kümne minuti joosta ei kannatanud, ja sain teada, et mul on jumper’s knee, mis tähendab, et ma olevat liiga järsult pidurdanud (või hüpanud, mis võib ilmselt tähendada ka, et kuskilt alla sadanud vms) ja sellega põlve lõhkunud. Sain põlvesideme, lubasin kuu aega eriti ettevaatlik olla ja pidin siis tagasi minema (uut aega küll tol hetkel ei pannud) ja vaatama, kas on vahepeal parem saanud (arst kahtles selles) või tuleb hakata põlve hormooni süstima. Pärast seda käisin jooksmas vist ühe korra (selle põlvesidemega) ja kannatas küll läbi valu, polnudki nagu kõige hullem.
Igatahes. Kuu aja pärast oli mai ja lõputöö ja veel kuu aja pärast oli juuni ja kaitsmine ja siis oli kauaoodatud puhkus. Nii et juuli alguses avastasin, et kolm kuud on vahepeal jooksmas käimata mööda saanud, nii et võiks ju testida, mis seisus põlv on ja kas on vahepeal iseenesest ära paranenud, nagu igasugused kehaosad ikka tegema kipuvad, kui sa neid kogu aeg ei retsi.
Täna siis oli see kauaoodatud testpäev. Ärkan mina hommikul kell üks (poteito-potaato) üles – ja varjus on 27 kraadi sooja. Nii et käitusin nagu igati mõistlik inimene, ootasin, kuni kell viis sai, et väljas jahedam oleks (hahahaHAHAHAHA) ja SIIS läksin jooksma. Põlv hakkas tunda andma teel magamistoast korteriukseni. Tõsiselt, ma olen selline polkovniku lesk, et minu puhul ütlus “kuula oma keha” lihtsalt ei toimi, sest see raibe KOGU AEG vigiseb või nõuab kooki ja mitte midagi mõistlikku sealt ei tule.
Väljas oli palav nagu ahjus, taevale tänu, et ma täna sportrinnahoidjat ei kandnud, muidu oleks see vähenegi varustus vist plahvatanud. Aga sellest ei olnud midagi, sest kuna arst tookord erilist entusiasmi üles ei näidanud, olin ma valmis selleks, et saan end natuke aega liigutada ja siis tuppa tagasi, külma vanni võtma.
15 minuti pärast oli põlv ikka veel koostööaldis, aga ülejäänud keha oli sellest kohtlemisest rabatud ja arvas, et me peaksime kohe tuppa minema. Mida ma teha ei saanud, sest ma ei saa ju minna arsti juurde ja öelda, et “teate, kui ma trepist alla kõndisin, et jooksma minna, oli nagu päriselt imelik tunne, aga ma tihti valetan selles osas ja joostes polnud tegelikult midagi tunda.”
30 minuti pärast oli mul päriselt silme ees kujutluspilt sellest, kuidas ma liginen võõrastele inimestele ja anun neid, et nad mulle oma pudelist lonksu vett annaksid. Põlv oli jätkuvalt normaalne. Kuna ma tegelikult ei ole inimene, kes võõrastega räägiks, neelasin sülge ja jooksin edasi.
40 minuti pärast ei saanud enam sülge neelata, sest see oli kuskile kurgu taha ühtlaseks klombiks kogunenud. Mu väike liigrasvunud kolesterooli täis süda nuttis sees kogu selle karjuva ebaõigluse pärast, mis talle üle kolme kuu jälle osaks langes. Ärgem unustagem, et ma ei ole viimased kolm kuud väljaspool seina püsivalt teda millegagi koormanud, kui pidev koogi- ja sushitulv välja arvata. Päike kõrvetas nagu kauboivilmis, ainult kõrb laius ümberringi. Või tegelikult siiski park, aga sellest polnud mul suurt kasu, tiigi ja purskkaevu nägemine ajas ainult rohkem vihale. Selle aja peale hakkasid isegi kerelihased alla andma (teile teadmiseks, kui te arvate, et te liigute veel ainult tahtejõu peal, siis pole see mitte ainult tahtejõud, vaid ka kerelihased, mis teid ikka edasi veavad), nii et venitasin suure vaevaga värisevail jalgeil 45 minutit täis.
Tegin teile kohe pilti ka, sest kui blogija oma jooksmisest isegi pilti ei tee, ei saa ju ometi kindel olla, kas ta ikka on tähelepanunäljas nartsissist. Jaa, ma tean, ma näen nii imeline välja, aga see TEGELIKULT ei ole täismeigis stuudiopilt. Ja suu on seksikalt paokil, sest ma lõõtsutasin nagu koer ja lihtsalt ei suutnud seda kinni panna. Nägu on punane, sest raske oli, noh. Muu osa on punane, sest olin eile kolmest viieni end kreemitamata rannas, sest “palju see sel kellaajal ikka enam peale hakkab”. No võta näpust, hakkas ikka küll.
Nüüd seisan aga tõsise dilemma ees. Juuli teisest poolest algab mul jälle tihe töö, siis pole tükk aega aega arsti juurde minna. Praegu ma ju ei tea, kas see hakkab uuesti valutama, kui ma edaspidi ca korra nädalas tund aega joosta ka tahaks. Kas oleks väga imelik austatud doktorihärra juurde sisse astuda ja öelda, et “mul küll aega ei ole pandud, aga eelmine kord katsusite te mu põlve ja saite viie sekundiga aru, milles asi – kas te ei tahaks ehk uuesti katsuda?”? Sest praegu, kui ma siin istun, on mul tunne, et ta ikka on nagu natuke imelik, aga ma OLENGI polkovniku lesk, see, et mulle oma tervise osas midagi TUNDUB ei tähenda, et sellel tundel üldse midagi reaalsusega pistmist oleks. Nii et see tundub mulle ausalt öeldes kõige mõistlikuma plaanina. Mis te arvate?
P.S. Tegin mina endale nädalakese eest konto ameeriklaste loseit’isse. Okei, igati normaalne sait (kuigi nii enda kui toidu andmed tuleb muidugi nende “keelde” tõlkida). Paned sinna näiteks sisse, et sõid kaks keskmise suurusega praemuna ja see teab ise, et see on 180 kcal (ärge laske end segada sellest, et nemad lihtsalt calories ütlevad, nad tegelikult MÕTLEVAD ikka kilokaloreid, st mõtleksid, kui nad aru saaksid kõigist neist keerulistest pisidetailidest). Selles mõttes kasulik, et näed iga päev, palju sa neid endale sisse söönud oled ja on ka kenasti silma ees, et näiteks üks singijuustuvõiku annab juba sama palju kaloreid kui minu tavaline hommikusöök – st selline asi paneb ikka tiba mõtlema, eks ole. Aga ma kuidagi ei usalda nende andmeid trenni osas. Seda ma tean, et ronimine ongi üks väga karm sport, nii et uskusin siiralt, kui programm mulle ütles, et tund aega trenni kulutab 440 kcal (olgem ausad, meie trennist vähemalt pool võtab julgestamine ja osa ajast läheb niisama möla peale, nii et kui me kaks tundi trennis oleme, panen ma endale tegelikult kirja 45 minutit, see tundub nagu enamvähem õiglane, seda enam, et ma lähen ja tulen ju jalgsi – erandiks muidugi kestvus, kus ma tõesti TEAN, et ma olingi 30 minutit järjest kogu aeg seina peal). Aga täna väitis ta mulle, et kui ma jooksen 45 minutit kiirusega 5 miili tunnis, kulutan ma juba 370 kcal-i. Ma tahaks loota, et tegelikult jooksin ma natuke kiiremini, aga no mul ei ole pulsikella ja ma ei kavatse seda ka osta – aga nagu juba öeldud, alahindan ma andmeid sisestades pisut trenni ja ülehindan pisut toitu, et oleks kindel, et ma endale ei valeta, sest tihtipeale hindavad inimesed söödud toidukogust tegelikkusest väiksemaks (toidukaalu mul ka ei ole) ja tehtud trenni tegelikkusest suuremaks. Aga kas teile ei tundu 370 kilokalorit kuidagi paljuvõitu? See annab ju minusugustele sõnumi, et jooksed tunnikese ja võid kohe teise hommikusöögi peale süüa. 😀 Nali oli see, tegelikult olen ma ikka viimasel ajal silma peal hoidnud, et ka trennipäevadel üle 1500/1600* ei läheks need numbrid seal – ja kui jahutooteid ja suhkrut ei söö, siis ega nii naljalt ei lähe ka.
* Enne kui hakkate kisama, et seda on vähe, mõelge selle peale, et ma olen jupats, kellel isegi 1.65 täis ei tule. Drastilisematel perioodidel paneks rangeks kvoodiks 1400, hetkel lihtsalt nagunii suuri eesmärke ei ole, võin rahulikult chillides ka alla võtta küll – iseasi, kas sellise palavaga päevas tervelt 1500 kilokalorit süües üldse alla võtab, eks seda nädalakese pärast näeb, kui jälle kaalu ligi saan.
Pärdikute päevaraamat 