#nofilter #nomakeup

20150705_180333

Nagu mäletate või ei mäleta, käisin mina märtsi viimastel päevadel arsti juures, sest üle kümne minuti joosta ei kannatanud, ja sain teada, et mul on jumper’s knee, mis tähendab, et ma olevat liiga järsult pidurdanud (või hüpanud, mis võib ilmselt tähendada ka, et kuskilt alla sadanud vms) ja sellega põlve lõhkunud. Sain põlvesideme, lubasin kuu aega eriti ettevaatlik olla ja pidin siis tagasi minema (uut aega küll tol hetkel ei pannud) ja vaatama, kas on vahepeal parem saanud (arst kahtles selles) või tuleb hakata põlve hormooni süstima. Pärast seda käisin jooksmas vist ühe korra (selle põlvesidemega) ja kannatas küll läbi valu, polnudki nagu kõige hullem.

Igatahes. Kuu aja pärast oli mai ja lõputöö ja veel kuu aja pärast oli juuni ja kaitsmine ja siis oli kauaoodatud puhkus. Nii et juuli alguses avastasin, et kolm kuud on vahepeal jooksmas käimata mööda saanud, nii et võiks ju testida, mis seisus põlv on ja kas on vahepeal iseenesest ära paranenud, nagu igasugused kehaosad ikka tegema kipuvad, kui sa neid kogu aeg ei retsi.

Täna siis oli see kauaoodatud testpäev. Ärkan mina hommikul kell üks (poteito-potaato) üles – ja varjus on 27 kraadi sooja. Nii et käitusin nagu igati mõistlik inimene, ootasin, kuni kell viis sai, et väljas jahedam oleks (hahahaHAHAHAHA) ja SIIS läksin jooksma. Põlv hakkas tunda andma teel magamistoast korteriukseni. Tõsiselt, ma olen selline polkovniku lesk, et minu puhul ütlus “kuula oma keha” lihtsalt ei toimi, sest see raibe KOGU AEG vigiseb või nõuab kooki ja mitte midagi mõistlikku sealt ei tule.

Väljas oli palav nagu ahjus, taevale tänu, et ma täna sportrinnahoidjat ei kandnud, muidu oleks see vähenegi varustus vist plahvatanud. Aga sellest ei olnud midagi, sest kuna arst tookord erilist entusiasmi üles ei näidanud, olin ma valmis selleks, et saan end natuke aega liigutada ja siis tuppa tagasi, külma vanni võtma.

15 minuti pärast oli põlv ikka veel koostööaldis, aga ülejäänud keha oli sellest kohtlemisest rabatud ja arvas, et me peaksime kohe tuppa minema. Mida ma teha ei saanud, sest ma ei saa ju minna arsti juurde ja öelda, et “teate, kui ma trepist alla kõndisin, et jooksma minna, oli nagu päriselt imelik tunne, aga ma tihti valetan selles osas ja joostes polnud tegelikult midagi tunda.”

30 minuti pärast oli mul päriselt silme ees kujutluspilt sellest, kuidas ma liginen võõrastele inimestele ja anun neid, et nad mulle oma pudelist lonksu vett annaksid. Põlv oli jätkuvalt normaalne. Kuna ma tegelikult ei ole inimene, kes võõrastega räägiks, neelasin sülge ja jooksin edasi.

40 minuti pärast ei saanud enam sülge neelata, sest see oli kuskile kurgu taha ühtlaseks klombiks kogunenud. Mu väike liigrasvunud kolesterooli täis süda nuttis sees kogu selle karjuva ebaõigluse pärast, mis talle üle kolme kuu jälle osaks langes. Ärgem unustagem, et ma ei ole viimased kolm kuud väljaspool seina püsivalt teda millegagi koormanud, kui pidev koogi- ja sushitulv välja arvata. Päike kõrvetas nagu kauboivilmis, ainult kõrb laius ümberringi. Või tegelikult siiski park, aga sellest polnud mul suurt kasu, tiigi ja purskkaevu nägemine ajas ainult rohkem vihale. Selle aja peale hakkasid isegi kerelihased alla andma (teile teadmiseks, kui te arvate, et te liigute veel ainult tahtejõu peal, siis pole see mitte ainult tahtejõud, vaid ka kerelihased, mis teid ikka edasi veavad), nii et venitasin suure vaevaga värisevail jalgeil 45 minutit täis.

Tegin teile kohe pilti ka, sest kui blogija oma jooksmisest isegi pilti ei tee, ei saa ju ometi kindel olla, kas ta ikka on tähelepanunäljas nartsissist. Jaa, ma tean, ma näen nii imeline välja, aga see TEGELIKULT ei ole täismeigis stuudiopilt. Ja suu on seksikalt paokil, sest ma lõõtsutasin nagu koer ja lihtsalt ei suutnud seda kinni panna. Nägu on punane, sest raske oli, noh. Muu osa on punane, sest olin eile kolmest viieni end kreemitamata rannas, sest “palju see sel kellaajal ikka enam peale hakkab”. No võta näpust, hakkas ikka küll.

Nüüd seisan aga tõsise dilemma ees. Juuli teisest poolest algab mul jälle tihe töö, siis pole tükk aega aega arsti juurde minna. Praegu ma ju ei tea, kas see hakkab uuesti valutama, kui ma edaspidi ca korra nädalas tund aega joosta ka tahaks. Kas oleks väga imelik austatud doktorihärra juurde sisse astuda ja öelda, et “mul küll aega ei ole pandud, aga eelmine kord katsusite te mu põlve ja saite viie sekundiga aru, milles asi – kas te ei tahaks ehk uuesti katsuda?”? Sest praegu, kui ma siin istun, on mul tunne, et ta ikka on nagu natuke imelik, aga ma OLENGI polkovniku lesk, see, et mulle oma tervise osas midagi TUNDUB ei tähenda, et sellel tundel üldse midagi reaalsusega pistmist oleks. Nii et see tundub mulle ausalt öeldes kõige mõistlikuma plaanina. Mis te arvate?

P.S. Tegin mina endale nädalakese eest konto ameeriklaste loseit‘isse. Okei, igati normaalne sait (kuigi nii enda kui toidu andmed tuleb muidugi nende “keelde” tõlkida). Paned sinna näiteks sisse, et sõid kaks keskmise suurusega praemuna ja see teab ise, et see on 180 kcal (ärge laske end segada sellest, et nemad lihtsalt calories ütlevad, nad tegelikult MÕTLEVAD ikka kilokaloreid, st mõtleksid, kui nad aru saaksid kõigist neist keerulistest pisidetailidest). Selles mõttes kasulik, et näed iga päev, palju sa neid endale sisse söönud oled ja on ka kenasti silma ees, et näiteks üks singijuustuvõiku annab juba sama palju kaloreid kui minu tavaline hommikusöök – st selline asi paneb ikka tiba mõtlema, eks ole. Aga ma kuidagi ei usalda nende andmeid trenni osas. Seda ma tean, et ronimine ongi üks väga karm sport, nii et uskusin siiralt, kui programm mulle ütles, et tund aega trenni kulutab 440 kcal (olgem ausad, meie trennist vähemalt pool võtab julgestamine ja osa ajast läheb niisama möla peale, nii et kui me kaks tundi trennis oleme, panen ma endale tegelikult kirja 45 minutit, see tundub nagu enamvähem õiglane, seda enam, et ma lähen ja tulen ju jalgsi – erandiks muidugi kestvus, kus ma tõesti TEAN, et ma olingi 30 minutit järjest kogu aeg seina peal). Aga täna väitis ta mulle, et kui ma jooksen 45 minutit kiirusega 5 miili tunnis, kulutan ma juba 370 kcal-i. Ma tahaks loota, et tegelikult jooksin ma natuke kiiremini, aga no mul ei ole pulsikella ja ma ei kavatse seda ka osta – aga nagu juba öeldud, alahindan ma andmeid sisestades pisut trenni ja ülehindan pisut toitu, et oleks kindel, et ma endale ei valeta, sest tihtipeale hindavad inimesed söödud toidukogust tegelikkusest väiksemaks (toidukaalu mul ka ei ole) ja tehtud trenni tegelikkusest suuremaks. Aga kas teile ei tundu 370 kilokalorit kuidagi paljuvõitu? See annab ju minusugustele sõnumi, et jooksed tunnikese ja võid kohe teise hommikusöögi peale süüa. 😀 Nali oli see, tegelikult olen ma ikka viimasel ajal silma peal hoidnud, et ka trennipäevadel üle 1500/1600* ei läheks need numbrid seal – ja kui jahutooteid ja suhkrut ei söö, siis ega nii naljalt ei lähe ka.

* Enne kui hakkate kisama, et seda on vähe, mõelge selle peale, et ma olen jupats, kellel isegi 1.65 täis ei tule. Drastilisematel perioodidel paneks rangeks kvoodiks 1400, hetkel lihtsalt nagunii suuri eesmärke ei ole, võin rahulikult chillides ka alla võtta küll – iseasi, kas sellise palavaga päevas tervelt 1500 kilokalorit süües üldse alla võtab, eks seda nädalakese pärast näeb, kui jälle kaalu ligi saan.

Advertisements

27 kommentaari

  1. Aaaaa, ma mõtlesin kogu aeg, et mul pole tahtejõudu, aga tegelikult ma kuulan kogu aeg oma keha ja ta ütleb, et ta ei taha liigutada, aga tahaks natuke hamburgerit.

    • Minu oma on mu sõber küll, aga selline valelik sõber vahest. Või pisut ohmu, näiteks ta tihti ei taha trenni minna, kuigi ma TEAN, et pärast trenni on ta täiega õnnelik, et mindud sai.

  2. 370 kCal on pigem alla hinnatud. Võta suvaline sait otsingust “calorie calculation excercise heart rate”. Ma ei tea su kaalu ja värke, aga 45 min trenni võiks kulutad pigem 450-500 kcal.

    Kui veebilehti ei usu, siis nad kõik kasutavad ühte ja sama valemit, algallikas on üks JoSS artikkel, kontrolli ise üle siitkaudu:
    http://www.braydenwm.com/cal_vs_hr_ref_paper.pdf

    Ühtlasi saab sealt artiklist teada, et paksud naised kulutavad sama harjutuse peale vähem energiat kui kleenukesed, see peaks vist hea uudis olema.

    • Ma enda kohta nt tean, et 10 km jooksu kulutab üsna täpselt 1000 kCal.

  3. Suht võimatu on teada, palju sa treenides kulutad, organismid on päris erinevad ses suhtes. Me ei tea isegi, kui palju kaloreid mingi toit või toitaine sisaldab, täpselt, eriti kui see käkk on mitmest asjast kokku segatud. Ja sisaldus ei võrdu ju metaboliseeruv energia.
    Hea uudis on näiteks see, et mingist maltsast võid saada vähem kaloreid, kui internet ütleb.
    Halb uudis on see, et näiteks šokolaadist võid saada kuni 25% rohkem, kui pakil kirjas – see sisaldus on seal umbkaudu ja kipub allapoole valetama.

    Mida me sellest õppisime? Võib ju umbkaudu loendada neid kalorikesi, aga see on selline kirvega kärbse tapmine. Seda, et töötab, me teame.

    P.S – kõigile, kes tulevad kilkama ja kisama, et “2000 kalorit on täiskasvanud naise päevanorm!!” – ma saan suurema osa ajast palju vähemaga hakkama (hinnanguliselt, umbkaudu, hehe), ja lihas kasvab. Umbes kuuendat aastat ootan seda legendaarset näljarežiimi, kuhu keha varsti minema peaks “nii vähe süües”.

    • Ma arvan, et ta on sul permanentses näljarežiimis kõik need aastad. Tegelikult sa oled juba surnud. Aga sa ei ole tähele seda pannud lihtsalt.

    • Oot mis sa siis ütled, et kõik need kolme tüvenumbri täpsusega antud “kana riisiga – 207 cal” ja “15 minutit sörki – 152 cal” on valed või?!?

      • 😀 Just seda ma ütlen. Su elu on mõttetult elatud, jah?

        • (kuna ma taas ei saa aru, kes teeb nalja ja kes ei, siis)

          Ma olen hariduselt füüsik. Meile tehti mõõtmisvigade teooria ja arvude täpsuse väljendamine selgeks pmst esimese asjana pärast ülikooli astumist. Eduard Tamme üldmõõtmiste praktikum. Sellest ajast saadik ärritun ma iga kord, kui näen mingit ebatäpset suurust liiga täpselt kirja panduna. “Eestis elab 23456 metssiga”, “taevas on 54321 tähte” – käige pekki, ausalt.

          Aga Rents on etnofiloloog. Kui mingi veebileht ajab tavalise ja kilokalori segi, siis mitte kogemata, vaid just temale mõeldes. Ma kujutan hästi ette koosolekut turunduse-kujunduse ja toitumismetoodikute vahel. Ühelt poolt väide “kalor on sisuliselt vale”. Teiselt poolt “aga kilokalor ei mahu teksti ära ja pmst pole ju vahet ja miks me tahame kasutajat ilmaasjate segadusse ajada ja kilo on ju raskuse jaoks, mitte kalorite lugemiseks”.

        • Muide, põhimõtteliselt kogu ingliskeelne maailm kasutabki lihtsalt väljendit kalor (ja mõtleb [loodetavasti, aga ma kardan, et suurem osa ei tee vahet] kilokalor). Mitte ainult see sait, vaid kõik ingliskeelsed saidid. Ilmselt teadusartiklites kasutatakse korrektseid termineid, aga restoranide kodulehtedel, lihtsalt spordilehtedel jne on alati lihtsalt sõna calorie. Heal juhul selgitatakse kuskil ühe lausega, et meie kasutame seda sõna, aga mõtleme tegelikult kilokalorit – tihti ei selgitata. Ja noh, enamasti kasutatakse nagunii lühendit, nii et kokkuhoid cal-i ja kcal-i vahel pole eriti suur, ei tea, miks nad nii. Kes neist välismaalastest aru saab.

        • Ma sain aru, et sa teed nalja, ja siis tegin ka nalja :p

        • Nojah, mina jälle sain aru, et sa ei teinud nalja, ja siis ise ka ei teinud nalja.

    • Siin lugedes ja uurides, võiksin kirjutada kogu Abby menüü ja ta ei lähe mingil juhul paksuks. Kus on isased? Hehee.

      • Sa oled täiesti hämmastav detektiiv, siinsete kommentaaride ja postituste põhjal suudad nii suvaliste inimeste ronimist kommenteerida kui menüüsid koostada.

        • Mõtle, et kunagi oli aeg, kus keelasid mind Sind Abby’ks kutsumist. Tegelikult pole üldse halb hüüdnimi, eks?

          PS. Loe mu eelmine komentaar uuesti läbi. Ei anna vihjeid.

  4. Ahjaa, iseendale valetamisest – vahepeal on mul vasak põlv täiega imelik. Ja siis tuleb mulle meelde, et valutas ju hoopis parem – ja imelikkus ja kerge valulikkus on kohe kadunud. Endal ka häbi. 😀

    • vahel hakkab tervem põlv just sellepärast valutama, et ta saab haige põlve hoidmise ajal rohkem vatti, isegi kui see hoidmine ei ole teadlik.

      • Ma ei kujuta ette, kuidas üksikut põlve üldse “hoida” saab. Kõnnid külg ees?

        Üldiselt, sa oled juba nii vana, et suva asjade suva hetkel valutamist tuleb võtta kui ealist iseärasust ja sellega leppida. Mul viimast pikemat jooksu tehes valutasid järjest 1) puus 2) põlv 3) päkad. 10 km järel oli valu maapinnani välja jõudnud ja kadus sinna ära ja siis sai mõnuga jooksma hakata. Ühesõnaga, ära põe!

        • Tavaliselt ma ju ei mäletagi, et peaks midagi valutama, seega vaevalt, et ma kuidagi hoian end. Aga kurat seda teab, ehk olen harjunud hoidma nii, et ei valutaks.

        • joostes-käies on raskem hoida – aga mõnevõrra võimalik, nt valin, mis õla peal või mis käes ma rasket kotti kannan. mõjub. ja lonkamine on juba automaatne hoidmine – haige jalaga säästlikumad sammud, võimalikult lühidalt raskust peal hoides, võimalikult vähe põlve nurka muutes.

          Aga kõige muuga juba lihtsam. Iga kord, kui vaja seista, jätta suurem osa raskust tervemale jalale. Tantsides teha sohki ja teha isegi need hüpped, mis peaks olema haigel jalal, terve jalaga; ja maandumised, mis peaks olema võrdselt mõlemale jalale, teha ainult näiliselt kahele jalale, haigele jalale tegelikku raskust panemata.

          on veel muid variante, mida ma vahel avastan, et olen pruukinud – kui mingi liigesekoht on haige, siis koorman ebateadlikult sellest järgmise liigese üle. kui pöid oli haige, siis läks mõnda aega ja ka põlv muutus hellaks, sest nähtavasti ma üritasin pöida selle arvelt liikumatuna hoida, et ülejäänud jalg sai rohkem koormust.

  5. kusjuures, loseit on siis isegi lahke, sest mulle ütles nt caloriecount, et minusugune võiks päevas max 1400 kalorit süüa ja 1600 siis, kui ma päev otsa tõmblen. ja teadagi olen mina sust pikem ja laiem ja see limiit tundub selline, et sinna ma suren.

    • Väga huvitav, mulle ütleb see jah, et 1800 on mõistlik, 1600 on selleks, et langetada.

    • Ahhaas oli paari aasta eest mingi näitus, kus sai pukkidel jalgratta peal, jooksulindil ja minu arust lausa sõudmiskolaka peal oma kalorikulu mõõta. Ja valida sai alguses, kas rabad ühe kommi, ühe porkna, ühe burksi (+ muud variandid) eest. See oli ikka õudne, kui kaua pidi sibelema, et ühte õuna ära kulutada. Ma targu burksi ei valinud, oleksin pidanud terveks päevaks sinna jääma siis. 😛

      Ma pärast vist kaks päeva mõtlesin õgides, et ma elu sees ei kuluta seda sissesöödud energiat ära. Siis unustasin õnneks ära. Tolle hirmutamisaktraktsiooni järgi igatahes peaksid kõik inimesed olema ahjusuurused.

      • Elamine ise kulutab ka energiat, selle nimi on baasainevahetus.

      • Eesti õun on 100 ameerika kalorit. Naisterahval rattaga sõites 10 minutit. Ergomeetril nii kaua võimelda ongi piin, aga looduses või linna vahel ei pane sa tähele kah, kui 10 min või pool tundi läinud on.

  6. Kunsti ja moeguruna küsin sinult otse, nagu Fokin – olen sind omaks võtnud siiamaani blondiinina. Kuidas sel pildil sa ühtäkki nii asjalikult brünett oled? Garnier? Goldwell?

    • Ma olen ikka kogu aeg tüüpilist eestlase tooni olnud, midagi šatääni sarnast. Suvel pleegib heledamaks, muidu on tiba tumedam.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid