Läbiminusilmade kirjutas headest sarjadest – ja mina, loll, lugesin. Vähemalt võin nüüd sekundeerida ja öelda, et Wayward Pines tõesti on huvitav. Vaatasin eile õhtul korraga neli osa ära ja täna hommikul ülejäänu seniilmunud osadest. Tegu siis sarjaga, kus salaagent jõuab väikelinna, kus kõik on valesti, inimesed on imelikud ja miskipärast ei saa sealt kuidagi välja. Aga lisaks sellele, et see on tõesti huvitav, tahaks kirja panna ka kogu selle vigina teemal, miks see sari mind närvi ajab.
Nimelt on ameeriklastel äärmiselt loll (ja laisk) komme teha sarju ja filme, kus kogu süžee põhineb sellel, et kõik on debiilikud. Peategelane tundub kerge ajupuudega olevat, laps (pole öeldud, kui vana, aga pakkun, et ca 16) on isegi ameeriklase kohta mitte ainult rumalavõitu vaid ka infantiilne, naine on enda arust kõva detektiiv, aga ka veits opakas. Lisaks käib kogu aeg räige üldistamine – näiteks ühel hetkel väidetakse, et kõik täiskasvanud on ühesugused, samas kui on juba selgeks saanud, et näiteks peategelane ei kuulu sinna kategooriasse ja ta ei tundu just maailma kõige erilisem mees olevat. Samas, muidugi võib olla, et tänu oma kõvale peale on ta ka üldises plaanis tundetum ja võtabki ükskõik mis info rahulikult vastu.
Teiseks on tegu väga karmi kandiga, kus väiksemagi eksimuse eest sind linnaplatsil hukatakse – aga sellest hoolimata on kõik “mässajad” valmis kohe suvalist võõrast usaldama, päästma, talle saladusi rääkima jne.
Kolmandaks – kes on seda sarja siiani vaadanud, on kindlasti märganud, et kui Theresa hommikul oma last kooli saadab (mis mõttes? te ei jalutagi oma 16aastasega koos hommikul kooli või?), mööduvad nad pea alati ühest naisest, kes parajasti oma koera jalutab. Kui see, mis me senini näinud oleme, tõsi on, siis kust kuradi kohast see koer välja ilmus? Kate isegi ütles mingil hetkel ju (sellel kohtumisel), et igatseb jäätist ja koeri. Ja näed, üks siin jalutab igal hommikul oma peni.
Neljandaks. Teil on surnuaed olemas. Miks te laipu suvalistesse kohtadesse topite?
P.S. Põlve kohta ei tea (kuigi hommikul oleks võinud vanduda, et valutas midagi tegematagi), aga jalalihased on küll valusad. Vaat, mis juhtub, kui ootamatult tiba trenni saab. Aga ronisin täna reedel alustatud projekti ära, nii et jee.
Pärdikute päevaraamat 