mm, telekas

Läbiminusilmade kirjutas headest sarjadest – ja mina, loll, lugesin. Vähemalt võin nüüd sekundeerida ja öelda, et Wayward Pines tõesti on huvitav. Vaatasin eile õhtul korraga neli osa ära ja täna hommikul ülejäänu seniilmunud osadest. Tegu siis sarjaga, kus salaagent jõuab väikelinna, kus kõik on valesti, inimesed on imelikud ja miskipärast ei saa sealt kuidagi välja. Aga lisaks sellele, et see on tõesti huvitav, tahaks kirja panna ka kogu selle vigina teemal, miks see sari mind närvi ajab.

Nimelt on ameeriklastel äärmiselt loll (ja laisk) komme teha sarju ja filme, kus kogu süžee põhineb sellel, et kõik on debiilikud. Peategelane tundub kerge ajupuudega olevat, laps (pole öeldud, kui vana, aga pakkun, et ca 16) on isegi ameeriklase kohta mitte ainult rumalavõitu vaid ka infantiilne, naine on enda arust kõva detektiiv, aga ka veits opakas. Lisaks käib kogu aeg räige üldistamine – näiteks ühel hetkel väidetakse, et kõik täiskasvanud on ühesugused, samas kui on juba selgeks saanud, et näiteks peategelane ei kuulu sinna kategooriasse ja ta ei tundu just maailma kõige erilisem mees olevat. Samas, muidugi võib olla, et tänu oma kõvale peale on ta ka üldises plaanis tundetum ja võtabki ükskõik mis info rahulikult vastu.

Teiseks on tegu väga karmi kandiga, kus väiksemagi eksimuse eest sind linnaplatsil hukatakse – aga sellest hoolimata on kõik “mässajad” valmis kohe suvalist võõrast usaldama, päästma, talle saladusi rääkima jne.

Kolmandaks – kes on seda sarja siiani vaadanud, on kindlasti märganud, et kui Theresa hommikul oma last kooli saadab (mis mõttes? te ei jalutagi oma 16aastasega koos hommikul kooli või?), mööduvad nad pea alati ühest naisest, kes parajasti oma koera jalutab. Kui see, mis me senini näinud oleme, tõsi on, siis kust kuradi kohast see koer välja ilmus? Kate isegi ütles mingil hetkel ju (sellel kohtumisel), et igatseb jäätist ja koeri. Ja näed, üks siin jalutab igal hommikul oma peni.

Neljandaks. Teil on surnuaed olemas. Miks te laipu suvalistesse kohtadesse topite?

P.S. Põlve kohta ei tea (kuigi hommikul oleks võinud vanduda, et valutas midagi tegematagi), aga jalalihased on küll valusad. Vaat, mis juhtub, kui ootamatult tiba trenni saab. Aga ronisin täna reedel alustatud projekti ära, nii et jee.

Advertisements

9 kommentaari

  1. Unusta ära see põlv ja lihtsalt tee ja retsi ja siis mis ei tapa, see teeb vigaseks, ja kui ei tee, on hea, ja kui teeb, siis vähemalt vahepeal oli lõbus.

  2. Näet. Kirjutasin eila siia kommentaari, aga ei postitunudki. Ühesõnaga, tahtsin ka kaasa rääkida, et hakkasin siis siinse blogi tõttu nii Kuplialust kui ka Isepäiseid Mände vaatama. Kuplialune annab lootust, liinid ja lood nagu jooksevad ja on isegi põnev. Aga see WP on küll… Närviajav. Täpselt nagu sa ütled, et kõik on suht debiilikud, eriti see teismeline. Mõtlesime peiksiga, et ei tea, kas see näitleja ise ongi selline ja kui ei, siis tegelikult on ta väga hea näitleja. Aga see ongi selle sarja probleem – kõik oleks nagu eriti kehvad näiteljad. Ja siis veel need igasugused loogikavead, mille kohta ma mõtlen, et nad on seal, sest a) tegelikult ikkagi ei ole aasta 4028 (spoiler) ja seetõttu peabki vaataja vigu märkama või b) tegijatel on poogen ja nad mõtlevad, et vaatajad ei pane niikuinii tähele. Njaa.

    Ja tõenäoliselt vaatan ma mõlemaid siiski edasi, sest seriaalisõltuvus on tore asi, eks 😀

    • Mind ajas alguses see koer närvi, aga siis tuli välja, et raamatus olid neil isegi lehmad seal krüokambris, asi siis see üks koer sinna juurde visata. Sest neil olid kõik farmiloomad jms ka endale kaasa toodetud, et hiljem sustainable lifestyle oleks.

  3. Sarjasõltlased, soovitan: Veep, Orange Is The New Black, Peaky Blinders, The Knick, Vikings, Suits.

    OITNB ja Suits on küll puhta seebid, aga hetkel käib siin miskine “see on küll täispask, aga ma ikka vaatan” teema, ja sellest ma ei saa vapsee aru. Endal on The Wire vaatamata ja raiskab elu ära mingi True Bloodi peale…

    • Mulle hakkas Orange is the New Black nii vastu, et ei suutnud vaadata üle ühe hooaja. Juba seep.

      • Kusjuures esimene hooaeg oli selline, et ma ei saanud aru, miks ma seda vaatan – siis läks paremaks.

        Samas ma ei suuda Walking Deadi vaadata, mõttetu jura, ja True Bloodi mingi viieminutise katkendi peale ma hakkasin lihtsalt naerma, tundus nagu mingi sarja paroodia.

        • Njo maitea, Suitsi olen ma ka järjepidevalt vaadanud ja lõpuks hakkab ära tüütama, üksi tegelane ei arene kuskile, kõik muudki munevad samade jamade ümber. Ok, dialoog ja muu selline pingpong on muidugi üle prahi.

          A Wp-ga on see, et tahaks nagu asu anda, et alles na uus asi, äkki lubab. Ja vaatsin, et mingit moodi on M. Night Shayamalani käsi seal mängus ja tema oli vanasti huvitav režissöör.

        • Ma soovitasin kokku kuut sarja, aga keskenduge ikka neile kahele, mille kohta ma ise ka ütlesin, et seebid on.

        • Minu meelest True Blood ongi paroodia. Või oli, sest päris viimaseid hooaegu pole ma vaadanud. Oli kõikide fantaasiafilmide päris kena paroodia. Nu – vambid teevad teleris PR-i ja üks vamp, kes päikesepaistet taga igatseb, mängib konsooliga golfi, jne. Nunnu.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid