Nagu ma olen rääkinud, on dieeti pidada äärmiselt lihtne. Noh, jõudsin eile öösel koju ja täna on ikka megaraske. Minu teooria on, et kuna ma olin üle nädala täiesti võõras keskkonnas, siis oli teistsugune toitumine lihtsalt üks paljudest muutustest ja ei nõudnud eraldi pingutust, sest uus koht, uued reeglid jne. Nüüd olen tagasi vanas keskkonnas ja tahaks kohe vanal kombel edasi lasta. Täna hommikul käisin poest hommikusöögiks kraami ostmas ja süda tilkus verd, kui pidin pagariärist lihtsalt mööda kõndima, selle asemel, et vaadata, kas äkki hommikusöögi kõrvale brownie‘t ei saaks. Just nimelt KÕRVALE, sest ma ei söönud iial seda niisama hommikusöögiks, ma sõin ikka enne paar võikut või tiba keeksi või saiakesi ja siis selle magustoiduks. Nii et pole ime, et ühel hetkel peeglist näha oli juba, et hakkab käest ära minema.
Eile nägin Riias poes sellist asja ja läksin ülielevile, sest nii, kui ma näen kirja biezpiena, mõtlen ma muidugi kohe biezpiena sieriņš, mis teatavasti tähendab kohukest (otsetõlkes ‘kohupiima juustuke’, nii et samasugune nunnutav sõna nagu meil, lihtsalt mitte nii armsalt suupärane). Tegelikult oli muidugi tegu lihtsalt kohupiimakoogiga. Nagu näha, siis pole tegu mitte just maailma kõige rasvasema koogiga, aga kõige lahjemaga ka mitte – 260 kcal saja grammi kohta (välgutasin üle jah, aga ei viitsinud enam uut teha).
Igatahes oli mul eile selline magusaisu, et ostsingi ühe koogi (see on 500 grammi) ja sõin ca kolmandiku, et päevasesse kalorihulka kenasti ära mahuks. Ehk siis mina sain maksimaalselt 450 kcal ja Üks pistis üksinda mõnuga ülejäänud tuhat sisse. Noh ja siis jõudsime me koju ja mina sõin õuna – ja tema (ta oli muidugi päeva jooksul juba tavalist toitu ka söönud) sõi rahumeeli purgitäie b&j jäätist (ehk siis veel tuhat kilokalorit, sest see oli see ekstra rasvane karamellipomm) sinna otsa. Sest no kõht oli natuke tühi ju. Maailm on ikka ebaõiglane, mõni ajab paksuks minemata rahumeeli 2500 kcalli näkku ja mõni teine ei saa brownie‘t vaadata ka*. Nuuks-nuuks-niu.
No ja nüüd ongi raske. Sõin mõistliku inimese hommikusöögi ja nüüd on aeg poodi minna ja mingit mõistlikku õhtusöögimaterjali tuua, aga kõik minus karjub pitsa ja saiakeste järele. Mida ma muidugi ei osta, aga ebameeldiv on ikka. Nojah, mis sa ära teed.
* Ma tegelikult saan aru, et see on see vale, mida kõik inimesed uskuda tahaksid, kui nad liigseid kilosid tagasi tõrjuvad. Mina ka tahaks, tõesti tahaks. Aga kui ma olukorda kainelt analüüsin, saan ma aru, et tegelikult maitseb magus (või ükskõik mis jahutoode) talle tunduvalt vähem kui mulle – ja tal tuleb sellist magusaisu maksimaalselt kord kahe nädala jooksul, enamasti veel vähem, samas kui mina ei söö seda küll (tavaliselt) nii palju korraga, aga võin vabalt iga päev koogikese süüa, ajades sellega pidevalt päevase kaloraaži liiga kõrgeks. Ja tuleb ette ka päevi, mil lihtsalt juhtub kuidagi nii, et hommikusöögiks kooki ja lõunasöögiks kooki ja õhtusöögiks praetud sushi juurde. Tema tavaline päev on banaanid ja kana, enamasti ei viitsi ta isegi riisi vms sinna kana juurde teha, kui ta üksi on – tulemuseks see, et peab silma peal hoidma, et kaal ei langeks. Tegelikult igati loogiline.
Pärdikute päevaraamat 